Abdul Turay: Pyrrhose võit

Abdul Turay Foto: Pm

Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et valimiskampaania käigus tõukas Savisaar oponendid endast veel rohkem eemale. Võimalik, et nii laskis ta põhja ka oma võimaluse tõusta ihatud peaministriametisse.

Tallinn tõi pühapäeva õhtul kuuldavale kollektiivse ängi- ja masendusohke. Kõik teadsid, millised tulevad kohalike valimiste tulemused, ent ometi ei tahtnud inimesed seda uskuda.

See oli ülekaalukas võit, Keskerakonna täielik triumf – või vähemalt nii tundus. Nad said Tallinnas absoluutse enamuse, 53,5 protsenti häältest, mida oli rohkem kui eelmisel korral.

Kogu riigis tõmbas Keskerakond endale 31,1 protsenti häältest. Kui selline tulemus oleks olnud parlamendivalimistel, oleksid nad riigikogu suurim fraktsioon.

Mis Tallinna puutub, siis ühes asjas ma eksisin: Savisaar ei ole «peaaegu» vaikiva enamuse liider. Ta ongi vaikiva enamuse liider.

Tallinn on väärt saak ning linnapeana püsib Edgar Savisaar sisepoliitikas endiselt olulise tegijana. Nii tugevalt tsentraliseeritud maal nagu Eesti tähendab see, et tegeliku võimu ja mõju poolest jääb ta alla vaid Ansipile.

Paljud inimesed olid tulemusega rahulolematud. Ma olen kindel, et lugejad teavad vähemalt mõnda kaastöötajat, kes ilmus järgmisel päeval tööle, kulm kipras.

Usutavasti olete kuulnud kampaaniast, et panna tallinlased registreerima ennast mõnda muusse Eesti piirkonda, või naljatamisi esitatud mõttest lammutada Lasnamäe ja jätta nii Savisaar toetuseta.

Asjad võiksid aga olla palju hullemad. Mõnes muus riigis ongi.

Keskerakond võiks valitseda kogu Eestit. Õigemini, ta valitsekski kogu Eestit, kui poleks parteinimekirjadega valimissüsteemi.

Sugugi mitte kaugel asub maa, kus valitseb üks erakond, valitseb raudse käega, ja on seda teinud viimased kaksteist aastat. Valitseval erakonnal on mandaat teha, mida ta vaid soovib. Opositsioon võib muidugi kurta ja kurdabki, aga ei saa midagi ette võtta, sest enamik parlamendiliikmeid kuulub valitsevasse erakonda. Sellel maal pole kirja pandud põhiseadust, nii et valitsev partei võib vähemalt teoreetiliselt kehtestada riigis kas või üheainsa seadusega totalitaarse korra.

Enamik rahvast erakonna poolt ei hääletanud. Erakond kogus viimastel valimistel vaid 35,3 protsenti häältest, mida oli kõigest kolm protsenti enam kui peamisel opositsioonierakonnal.

Selline süsteem valitseb Suurbritannias sellepärast, et nii on asjad alati olnud.

Viimane kord, mil meil oli valitsus, mille poolt oli hääletanud enamik rahvast, oli 1945. aastal, kui valimised võitsid edumeelse poliitilise programmiga välja tulnud leiboristid, kes kogusid 51 protsenti häältest.

Suuremas osas ingliskeelsetes maades kehtib enamussüsteem: igas ringkonnas võidab kandidaat, kes saab kõige rohkem hääli. Teised erakonnad võivad ülemaaliselt jääda teiseks, kolmandaks või neljandaks, aga saada väga vähe või mitte ühtegi kohta.

USAs on see emamaalt üle võetud süsteem tinginud ainult kahe partei olemasolu. Suurbritannias on erakondi kolm, kuigi tegelikult võiks kõnelda pigem kahest ja poolest. Kõigil valimistel on tegemist eheda mehhiko vastasseisuga, milles osalevad kaks täiskasvanut ja üks kääbus. Kääbus jääb alati kaotajaks.

Eestis jagatakse kohad erakondadele selle alusel, millise osa valijate poolehoiu nad võitsid. See süsteem soosib rohkete erakondade olemasolu, poliitilisi sobinguid ja koalitsioonivalitsusi

Aga selles asi ongi – Eesti valimissüsteem on mõeldud peatama selliseid inimesi nagu Savisaar. Ja sellega tuleb see hästi toime. Proportsionaalse süsteemi üks eesmärk on vältida leiba ja tsirkust tõotavate populistlike liidrite tõusmist võimule. Me võime seda nimetada vaikiva enamuse türanniaks.

Eesti parteinimekirjade süsteemi, mida kutsutakse ka d’Hondti süsteemiks, mõtles välja üks Ameerika rajajaid Thomas Jefferson. Seda kasutati Kongressi kohtade jaotamisel. Jefferson vihkas demagooge ja populiste.

Proportsionaalse süsteemi tõttu peab Savisaar selleks, et tõusta riigijuhiks, tegema koostööd teiste erakondadega. Ta teab seda.

Möödunud nädalal, vahetult enne valimisi, pakkus Savisaar teistele linnapeakandidaatidele koostöölepet. Pakkumine lükati tagasi. Küünikud aga mõistsid asja valesti – ma olen kindel, et Savisaar mõtles seda tõsiselt. Ta tõepoolest soovis, et teised kandidaadid leppega ühineksid. Ta pidanuks teadma, et pakkumine lükatakse tagasi, aga ta arvas, et tasub vähemalt proovida. See seletab ka tema sellenädalast pöördumist Rahvaliidu poole.

Võiks ju arvata, et pärast niisugust triumfi jätkab Savisaar innukalt Tallinna juhtimist, rõõmustades teadmise üle, et vähemalt pealinnas on tal kindel rahva mandaat.

Vale – ta mõtleb juba 2011. aastale. Talle meeldib olla linnapea, aga ta tahab olla peaminister. Või õigemini – ta lausa ihkab olla peaminister.

Ma võin ennustada, et 2011. aastale eelnevatel kuudel jätkub sama liin.

Keskerakond teeb teistele koostööettepanekuid ja teised lükkavad need sama järjekindlalt tagasi. Kui just mõni neist teistest erakondadest kokku ei varise, muutub see lausa laviiniks.

Kindel võib olla selles, et kui Keskerakond saab järgmistel parlamendivalimistel kõige rohkem hääli, süüdistab Savisaar neid ebademokraatlikkuses, kui ta ikka võimule ei tõuse.

Proportsionaalsel süsteemil on kahtlemata vigu. See soodustab poliitiliste tehingute sõlmimist. See sunnib erakondi esile tõstma kandidaate, kes on noored ja köitvad, aga kel pole tahtmistki rahvast teenida.

Ma ei hakka pikemalt kõnelema Keskerakonna valimiskampaaniast. Piisab, kui öelda, et see oli tundetu, jõhker, labane ja väär.

Kampaania käigus võis Savisaarel õnnestuda peaaegu võimatu. Ta tõukas oponendid endast veel rohkem eemale. Võimalik, et ta laskis lõplikult põhja võimaluse koostööks tema ja teiste erakondade vahel ning seega ka võimaluse tõusta lõpuks nii väga ihatud peaministriametisse.

Pärast võitu roomlaste üle Heraclea lahingus olevat kreeka väejuht Pyrr­hos öelnud: «Veel üks selline võit ja ma olen kadunud.»

Eelseisvatel kuudel ja aastatel võib juhtuda, et inimesed heidavad pilgu Keskerakonna triumfile äsja selja taha jäänud valimistel ning leiavad, et see oli Pyrrhose võit.