Peterburi Jaani kirik kui rahvuslik väljakutse

Eestlaste kunagine vaimujõu sümbol Jaani kirik Peterburis on praegu Dekabristide tänava kõige lagunenum maja. Foto: Kai Kalamees

Peterburi südalinna vanemas osas asub tiheda liiklusega Dekabristide tänav, mille kohalikud on ristinud Matvijenko–Putini teeks. Mööda seda auväärset uulitsat kihutavad alatihti Peterburi kuberneri ja Venemaa presidendi korteežid sama tänava ääres paiknevasse Maria teatrisse, limusiinides sageli selle maailma vägevad. Seetõttu tahavad Piiteri võimud, et Dekabristide tänav säraks kui prillikivi.

Paraku on kuulsa tee kõige lagunenumaks majaks konkurentsitult Jaani kirik – eestlaste kunagise vaimujõu ja teotahte sümbol. Hoone, mis pandi pea 150 aastat tagasi püsti eestlaste raha ja kätega. Kui rahvusliku ärkamisaja künnisel ehitati pühakoda valmis vähem kui aastaga, siis nüüd on püüdlus kirik korda teha väldanud juba kümmekond aastat.

Sombusel varakevadisel päeval on ümber räämas ja mahajäetud hoone eriti trööstitu luusida. Valveta majast on vandaalid korduvalt üle käinud. Katki löödud klaasidega haigutavad aknad, mis kaitseks sissetungijate vastu, on kas trellitatud või kohati laudadega üle löödud, räpastele seintele soditud kirjad, seintelt mahakooruv värv ja krohv.

Eriti reljeefselt joonistuvad maja esiküljel välja telliskivideni paljastuvad lahmakad – meenutus ajast, kui projekteerijad sealt «seinaproove» võtsid. Näib, et ajaloolise kiriku ainsaks funktsiooniks on olla toeks selle ääres lösutavatele koledatele prügikonteineritele. Lisaks on keegi parkinud «igaveseks» kõnniteele oma Lada vraki.

Katsed leida lähikonnast mõni inimene, kellele hoone kas või natuke korda läheks, ei kanna pikka aega vilja. «Ponjatie ne imeju,» on levinuim vastus. Kõrvalasuvas keldripoes antakse selgelt mõista, et ei teata ega tahetagi midagi teada.

Kuna stalinlike repressioonide ajal võeti maha torn, ei reeda miski, et tegu on kirikuhoonega. Kui seda teataks, oleks ilmselt märksa vähem neid, kes käivad hoovis oma ihuhädade pärast.

Justkui päikesekiir ilmub äkki välja lapseootel noorem naine, prügikott näpus. Nadežda Jermolajeva elab kuuendat aastat Dekabristide 54a kõrvalmajas ja teab täpselt, et tegu on endise kirikuga, mida üritatakse uuele elule äratada.

«Mõni aasta tagasi tegid mehed seal sees tööd, kuid siis saabus vaikus. Ja vahel peatuvad siin lausa ekskursioonibussid,» räägib Nadežda lootusega, et hoone lõpuks ära restaureeritakse.

Kogu hingest ihkab sama Peterburi eestlanna Külli Sulg, sealse luteri koguduse üks liidreid, kes on viimased kaks-kolm aastat pühendunud Jaani kirikule. Saatjaks mahukad dokumendimapid, on temast saanud vilunud tegija Peterburi lõpututes bürokraatiakoridorides.

Külli tegeleb projekti kooskõlastamisega, et võidelda välja ehitusluba. «Nokk kinni, saba lahti. Tuletõrje nõudis suuremaid võlve. Muinsuskaitse ei tahtnud selleks jälle luba anda, sest 19. sajandil käidi tuld kustutamas hobustega,» kirjeldab ta nõiaringi, kus ühed ametnikud esitavad teistele risti vastukäivaid nõudmisi.

Vene ehitustavade järgi tuleb restaureeritava hoone tänavapoolne fassaad katta joonistatud linaga. Aga isegi seda ei tohi teha ilma ehitusloata. Teisalt on linnaisad nii läbi lillede kui ka otse ähvardanud hoone maha lammutada, kui ehituseks ei lähe.

Neid, kes sellele krundile hammast ihuvad, on hulgaliselt, sest tegu on ülimagusa kohaga. Moskva ärimehed tahtsid sinna uut hotelli rajada. Linna tulevikuplaan näeb jälle ette, et naabruses asuv Uus Hollandi kvartal koos Peeter I ajal ehitatud puidukuivatusladudega rekonstrueeritakse äri-ja puhkekeskuseks.

«See koht, see maalapp on miljoneid väärt,» lausus Külli, leides, et Eesti riik oleks püstirumal, kui loobuks toetamast ajalooliselt eestlastele kuulunud hoone taastamist.

Märtsis uskus Külli, et jää murdub ning aprilli alguseks ammuoodatud ehitusluba käes. Sel nädalal oli ta jätkuvalt optimistlik, sest Peterburi ehituskomitee ehitusjärelevalve ekspertiisivalitsusest anti teada, et neil enam pretensioone pole.

«Puuduolevad dokumendid ja vajalikud paberid on esitatud. Vesi, kanalisatsioon, elekter, soojustus – kõige kohta öeldi, et probleeme pole,» rääkis naine.

Nüüd jääb vaid kannatlikult oodata läbimurret. Pärast seda tuleb pilgud suunata Eesti riigijuhtide poole, kellest paljud ei põle just vaimustusest Venemaa pinnal olevale kirikule raha jagada.

Läbi kolme sajandi

Jaani kirikule pandi nurgakivi 24. veebruaril 1859. Neoromaani stiilis kiriku arhitektiks oli Harald Julius Bosse. Kiriku sisseõnnistamine toimus 1860. aasta 27. novembril.l800 istekohaga kirikusse mahtus 2000 inimest. Aastal 1909 oli Jaani kogudusel 24 000 liiget.Kirikust sai kohe ka Peterburis elava arvuka eestlaskonna kultuurikeskus. Pastorina on seal töötanud Jakob Hurt ja Villem Reiman, organistina Rudolf Tobias ja Mihkel Lüdig. Kirikuga olid tihedalt seotud Lydia Koidula, Johann Köler, Amandus Adamson, Miina Härma, Johan Laidoner.Nõukogude võim võõrandas kirikuhoone 1930. aastal. Ümberehituse käigus võeti maha kullatud ristiga torn ja ehitati vahelaed. Seal on olnud laod, töökojad ja ehitustrusti kontor.1993. aastal taastati eestlaste Jaani kogudus, 1997. aastal anti kirikuhoone kogudusele tähtajatuks ja tasuta kasutamiseks.1999. aastal käivitus Jaani kiriku taastamise programm. Valitsus andis esimesed 200 000 krooni.2005. aastal eraldati 4,5 miljonit krooni, 2007. aastal 4,5 miljonit krooni ja 2008. aastal 4 miljonit krooni. Tehtud on ka esimesed tööd, sealhulgas vahelaed maha lõhutud.