Appi, telekas ahistab!

Foto: Eero Barndõk

Uute TV-kanalite teke annab hoogu eestlaste telesõltuvuse süvenemiseks. Kas hullusest leidub väljapääs?

Kurb küll, aga iga teine, kes seda siin loeb, vajab abi. Sest ta on haige. Tõsises sõltuvuses.

Matemaatika selle väite taga on järgmine: telesõltlaseks – ja see pole sugugi mingi süütu hälve, nagu peagi ilmneb – loetakse inimest, kes vaatab päevas telerit vähemalt neli tundi. Emori uuring näitab, et keskmine Eesti inimene vaatab päevas telerit neli tundi ja 13 minutit.

See tõsiasi tähendab, et eestlased on jõudnud viie telehuvilisema rahva sekka mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas.

Kus nõudlust, seal pakkumist. Sel nädalal käivitus Eestis filmikanal TV 1000 Premium, eelmisel nädalal jõudsid vaatajate ette Kanal 11 ja TV 6, aasta hakul alustas Kanal Neljas, eelmise aasta lõpul Kanal 7, mullu sügisel Kalev Sport. ETV 2 stardib aasta pärast.

«Puhas rõõm – iga päev avatakse uus telekanal,» hõiskab reklaamimees Marek Reinaas, «Teletaibu» kapten. Aga tõdeb siis: «Inimesel, kes vaatab telerit iga päev, läheb elu üha raskemaks.»

Ehk telesõltuvus, mis on Eestis palju massilisem kui narkosõltuvus, ähvardab totaalse epideemia mõõte võtta. Ja olgu hoiatuseks korratud: see on ohtlik!

Reinaas on üks telesõltuvuse kandidaate. Neli-kolmteist – enda sõnul ei jää ta sellest keskmisest näitajast kuigi palju maha.

Aga temasuguseid on Eestis sadu tuhandeid. Tüüpilise telesõltlase koondportree oleks Emori andmeid üldistades järgmine: naine, vanust üle 55 aasta, keskeri- või kutseharidusega, tuleb kuidagi ots-otsaga kokku.

Vaimult vaesed

Paraku, kes üldistab, see süldistab. Suuri telerisõpru (ei pea ju kõiki kohe hulludeks ega haigeteks tembeldama) leiab ka igati ontlike kodanike killast. Näiteks PR-mees Janek Mäggi ei tee teles üksnes saadet «Miljon senti», vaid jälgib enda väitel ekraanil toimuvat vähemalt paar tundi päevas. Miks?

«Selleks, et olla mingis kultuuriruumis teistega ühel tasemel, pead olema nendega sarnane,» seletab ta. «Ja telekas on siin abimees number üks.»

Reinaas torkab vahele: «Me võime rääkida uuest meediast, aga kui poleks sellist massikanalit nagu televisioon, poleks ka blogides enamasti kedagi sõimata. Televisioon on teemade tõstataja.»

Ja omakorda Mäggi: «See, kes vaatab vaid «AK» uudiseid, on hingelt ja vaimult väga vaene inimene.»

Kuid ärgem unustagem: see on kokkuvõttes ikkagi ohtlik!

Aga enne, kui teleri vaatamine ohtlikuks hakkab kiskuma, tuleb kõrvaldada üksikud mahajäämused eestlaste telerilembuses.

Või vähemasti utsitada neid, kes telerivahtimist häbenevad, oma harjumust julgemalt tunnistama (eks ole see ju ka esimene samm ohtlikust pahest vabanemise teel). Nagu julgeb tunnistada kommunikatsioonispetsialist Raul Rebane, kes ütleb ausalt, et paar tundi telerivaatamist läheb päevas ikka kirja. «Hommikul taustaks ja õhtul, nagu tavaline inimene, saan oma portsu meelelahutust ka kätte,» lausub ta.

Tohoh, ka meelelahutust? «Iga inimene peab põgenema mingiks ajaks tegelikkuse eest,» põhjendab Rebane. «Selleks meelelahutus ongi, et sa lolliks ei läheks.» Paus. «Aga kui on puhas meelelahutus, siis lähed nagunii lolliks.»

Inimvaim kassi saba all

Valehäbi all ei kannata ka rahvastikuminister Urve Palo, kes ütleb oma teleri vaatamise ajaks «päris palju». Tõsi, ega ta pidevalt teleri ees lösuta, aga kas või tütrega puslet kokku pannes hoiab üks silm ja kõrv ikka ekraani poole.

Reklaamiguru Linnar Priimägi peidab oma tegeliku ekraani ees istumise aja vabanduse taha, et kui ta telerit vaatab, siis ega tal ole aega kella vaadata. Liiati süüvib ta sellal sageli mõtteisse. Tema lemmikute hulka kuuluvad nn mentaliteedisaated, «et näha, kuidas inimvaim läheb tasapisi kassi saba alla».

Seevastu PR-mehel ja riigikogulasel Hannes Rummil, kes juhib Kalev Spordi kanalil saadet «Time out!», on teisel pool ekraani veel arenguruumi. Enda väitel jääb tema teleri vaatamise aeg – mis on lõõgastumiseks ja meelelahutuse nautimiseks, tunnistab Rumm – Eesti keskmisele poolega alla.

Aga kui Rummi tagasihoidlikku enesehinnangut uskuda, siis ikkagi teeb ta silmad pähe nii geenitehnoloogile professor Andres Metspalule kui ka ringhäälinguasjatundjale professor Hagi Šeinile, muusikalide maaletoojale Paavo Nõgenele, kohalikule IBMi bossile Valdo Randperele ja rahandusminister Ivari Padarile, kes kõik kinnitavad, et telerile kulub neil päevas ehk tund-poolteist. Kusjuures Padar usub, et tunnike – seda on liiga palju. Tema lugupidamine kuulub inimestele, kes lähtuvad põhimõttest, et telerit kui sellist majja ei lastagi.

Sel juhul on tema lugupidamise teenimisele lähedal Eesti Energia juht Sandor Liive, kellel on raskusi meenutamisega, millal ta viimati telerit jälgis.

Laastav mõju

Aga kui üksjagu tegelasi kulutab ekraani ees nii vähe aega, siis järelikult 4:13 keskmise saamiseks peavad paljud vaatama telerit lausa viis või koguni kuus tundi päevas. See on juba äärmiselt tõsine hälve, millele viitab ka kõrvaloleva telesõltuvuse tabeli neljas tulp.

Jah, telesõltuvus on tõepoolest olemas. Ning selle mõju on laastav, näitab Robert Kubey, Rutgersi ülikooli (New Jersey) ajakirjanduse ja meediauuringute professor oma töödes.

Selgitame seda lihtsas maakeeles. Nimelt, teleri vaatamine nõuab vähem pingutust ja tähelepanu kui enamik muid tegevusi. Sellest passiivsem on vaid mitte millegi tegemine.

Teleri peamine positiivne efekt on vaataja lõdvestamine, aga lõdvestunud keha ja vaim põhjustavad seda, et raske on telerit välja lülitada ja end diivanilt püsti ajada. Tagajärg: kõik see, mis kell kuus pärast töölt tulekut tundus veel tehtav – prügiämbri välja viimine või nööbi etteõmblemine –, muutub õhtu edenedes üha raskemaks ja vastumeelsemaks.

Tuletage siinkohal meelde, mida ütlesid näiteks Rumm ja Rebane: teler aitab lõõgastuda. Või mida tunnistab Metspalu: et tavaliselt on ta täiesti läbi, kui õhtul teleri käima lükkab. Ikka selleks, et vaim ja keha lõdvaks lasta.

Kubey nendib, et mida kehvem on õhtupoolikul enesetunne, seda rohkem inimesed telerit vaatavad, ja mida parem on enesetunne, seda vähem nad vaatavad. Teisisõnu: inimesed kasutavad telerit ebameeldivast meeleolust – üksindus, viha, mure, kurbus – pääsemiseks. Teleri vaatamine viib eemale halvad mõtted, vähendab stressi ja pingeid. On koguni kindlaks tehtud, et kui hambaravi ajal telerit vaadata, tundub valu väiksem.

Kubey võrdleb andunult telerit vahtivat inimest imikuga, kes nutab ja kisab seni, kuni keegi kõristiga tema tähelepanu mujale juhib.

Kuulake Kubey arutluskäigu tõestuseks sotsiaal- ja turu-uurijat Andrus Saart, endist raadiomeest, kes tunnistab, et kahjuks vaatab ta telerit liiga palju. (Kui palju, selle jätab ta kavalalt muiates enda teada.) Aga miks ta vaatab? Peale selle, seletab Saar, et TV pakub infot ja kunstielamusi, tekitab ta lõõgastust.

«Tuled koju,» kirjeldab ta, «oled üle mõistuse väsinud, tahad endasse saada ja vaatad siis ükskõik mida, kas või rämedat poksi. Sa lased end nii lõdvaks, oled nii vedel, et sind võiks ämbrisse valada.»

Millal tahkeks muutuda?

Telerivaatamine lõdvestab kiiremini kui alkoholi ja uimastite tarbimine – kohe, kui olete end lösakile visanud –, mistõttu inimesed õpivad Kubey väitel nagu Pavlovi koerad siduma teleekraani vaimse ja kehalise mõnuga. Kuna lõdvestunud tunne valdab kogu vaatamise aja, ongi süvenevat telerisõltuvust raske murda.

Või nagu märgib vedela oleku kohta Saar: «Sellel on üks häda: sa pead tajuma ära, millal taas tahkeks muutuda.»

Paljud seda ei suuda, sest telesõltuvus on nagu narkosõltuvus: niipea kui doosi mõju lakkab, tabab taas kehv enesetunne – ning vaja on uut doosi.

Ja nagu narkosõltuvusest, pole ka telesõltuvusest kerge loobuda. See nõuab tohutut enesesundi ja pingutust. Seepärast, nagu kõigi harjumuste kujunemisel, on otsustav, et lapsed maast madalast telerite ette ei jääks. Nii jälgibki Randpere, et tema poeg ja tütar, kel kummalgi oma toas teler, ei molutaks ja lorutaks, vaid teeks sporti. Nii jälgib Palo, et tema kahe ja poolene tütar ei oleks päevas üle tunni ühesilmse lapsehoidja valve all. Nii tunneb Rumm rõõmu, et tema kümnene tütar armastab palju lugeda. Ja Padarile teeb oma lapsi vaadates heameelt, et teleri vahtimine on nende huvide hulgas kukkumas teisele-kolmandale, võib-olla isegi neljandale kohale. Ning Mäggi ostis hiljuti kogunisti klaveri, et oma kolmele järeltulijale uusi tegevusi pakkuda.

Kui teised nende eeskuju järgivad, siis kes küll tulevikus kõiki Eesti uusi kanaleid vaatama hakkab ja Eestit maailma telelembeste riikide pingereas eesotsas hoiab?