Säästmise hind

Moevoolude elukool: kui Bastion sai 20-aastaseks, kutsuti kohale ka kõik endised ja praegused modellid. Foto: Postimees.ee

Kuidas saada miljonäriks? Moefirma Bastion omanikud Indrek Stahl ja Merike Pääro teavad täpselt, et kindlasti mitte loteriiga või telemängu mängides.

Varsti pärast seda, kui praegune moetööstur Indrek Stahl oma tulevast elukaaslast, nüüdset Kuldnõela laureaadist moekunstnikku Merike Päärot peotantsutrennis silmas, jäid nad kokku. Olles mõlemad ettevõtlikud inimesed, asutasid nad 1987. aastal moefirma Bastion, mis õitseb tänini. Raskused, millega see paar on silmitsi seisnud, näivad aga uskumatuna. Mõnest ei julgenud nad aastaid isegi oma vanematele rääkida.

Lapsepõlves saite kommi piisavalt või kogusite kopikaid?

Merike (M): Kommiraha sai küll ema käest nurutud, aga kopikaid koguda polnud vaja, sest juba keskkoolipäevil hakkasin kodus sõbrannadele riideid õmblema. Tahtsin lihtsalt, et mul oleks rohkem võimalusi, kui vanemad pakkuda said. Tegelesin ka peotantsuga ega tahtnud platsil nadi välja näha, nii et pidin pea tööle panema. Mäletan, kuidas endale esimest litritega tantsukleiti tegin – õmblesin rahvatantsuriiete küljest kogutud litreid kaks kuud ümber. Ja sõbranna Laine Mägi ema kiskus oma kana sabast kõige pehmemad suled, mida kleidi alla kleepida.

Lausa imelik mõelda, et olen kogu elu teinud üht ja sama asja. Imestan vahel, et nüüdki, kui kangarull majja tuleb, hakkavad küüned sügelema. Pärast keskkooli ma ju lausa «elasin» Kohtla-Järve kaubamaja kangaosakonnas, kus tädi töötas.

Indrek (I): Mul on eluaeg kerge ärivaim sees olnud – juba teises klassis vahetasin marke, aga kui vanemad lahku läksid, siis andis isa mulle igal esmaspäeval seitse rubla. Ta oli keemik, teadlane, võis käia üks sokk punane, teine roheline, ja kui ta suri, siis ei julgenud keegi tema tuppa minna, sest seal oli

40 eri kemikaali, mis võisid kokku puutudes plahvatada. Pidin selle seitsme rubla eest ise süüa ostma ja tegema – makaronid vorstiga, praetud kartulid...

Elasin tollal Moskva kohviku peal, kus praegu on rahandusosakond, ja olin tuttav kõigi kesklinna «pahade poistega», kes äri tegid. Oli 1967. aasta, mil esimesed soomlased hakkasid Tallinna tulema, esimesed nätsud ja pastapliiatsid – ma ei salga, et asi hakkas nende edasimüümisest pihta. Nii oligi mul tegelikult igal esmaspäeval rohkem raha taskus, kui isa andis. Aga ega ma seda talle öelnud!

Mida endale lisaraha eest lubasite – või hakkasite seda säästma?

M: Ega seda polnudki kuhugi panna. Reisida ei saanud eriti kuhugi, riiete ostmisele ei pidanud ma ka kulutama... Nõukogude aja lõpus, kui hakkasime oma firmat tegema, tuli raha rohkem. Ei pidanud enam kodus vaikselt seelikukest õmblema, nii et naaber ei teaks, vaid selle sai juba avalikult komisjonikauplusse viia ja raha saada. Mille eest ostsin järgmise kanga, õmblesin jälle, viisin poodi ja sain veel rohkem raha...

Tegelikult pole mulle kunagi õmmelda meeldinud, pigem luua. Ja kuidas ma unistasin, et oleks mul ometi õmblejad, kes asjad valmis teeks! Korjasingi raha selleks, et õmblusmasinaid osta.

I: Esialgu polnud oskusi, mõistust ega võimalustki, kuhu teenitud raha panna. Igale poole raiskasin. Nii-öelda sõpru ostsin endale. Mitte teadlikult. Ise ma väga kärakapoiss ei olnud, aga ostsin teistele kastide viisi peeti ja aastaid hiljem lugesin moraali, et miks te joote. Mul tegelikult on isegi süümepiinad, sest nii mõnigi joodik on minu tõttu juurde tulnud.

Aga meelelahutus?

M: Baarides käisin, ostsin konjakit ja grillkana. Kui ikka tuli kanaisu, läksin endise Eeslitalli kõrval asunud grillbaari Kaheksa. Paljud teised seda endale lubada ei saanud.

Kuna töötasin varietees tantsijana, oli kõige lihtsam variant minna Viru hotelli peenesse kohvikusse või Stereobaari – kui mõnus oli seal kohvi juua, sõbrannadega klatšida, kooki süüa ja suitsu teha!

I: Mul on Viru teise korruse böfstrooganovi maitse seniajani suus. Kui hea see oli!

Aga kui rääkida säästmisest, siis minu meelest polegi küsimus selles. Inimene peab tarbima ainult asju, mida tal vaja on. Meenub üks «Pealtnägija», kus Kersna intervjueeris Põlva laadal maainimesi. Üks mees rääkis, et on terve aasta kogunud ja näe, 1000 krooni säästsime, ostsime midagi ilusat. Näe, kuusepuust küünlajalg, maksis 700 krooni. Saad aru?! Ja veel paar vidinat. Kersna küsib, et mida te nende asjadega teete. Vend jäi vahtima: ma ei tea...

Kokkuhoid pole koonerdamine, rikas saab olla, kui elad praktiliselt. Vastavalt vajadusele ja võimalusele. Kui olin EVEA (Eesti Väikeettevõtjate Assotsiatsioon – toim) president, nägin piisavalt tüüpe, kes ütlesid: «Kuule, mul läheb jube hästi, eelmise aasta käive oli ligi 200 000, ostsin majakrundi ja auto!» Küsisin, kas riigimaksud maksid. «Ah sa kurat, kas need ka veel või?»

M: Näed – ja firma ongi pankrotis, sain

200 000 ja raiskasin kohe ära...

I: Ei mõelda sellele, et kui saad mingi raha, paned pool kohe kõrvale ja teed sellega midagi, ülejäänuga aga rahuldad oma esmavajadusi. Mõelda tuleb nii homse kui ka ülehomse peale!

Vahel vaatan toidupoes – inimesed, kelle kuupalk ei tundu ületavat 10 000 krooni, lükkavad kärusse sellise virna kaupa, et mul läheb enne kuu aega, kui nii suure käru täis saan.

Suure pere nädala toit äkki?

I: Aga seal on ka igasugust mõttetut nänni

á la küünlajalg!

M: Mina kaotaksin kohe kõik sms-laenud ära. Vanasti nimetati seda liigkasuvõtmiseks.

I: See on kuritegu inimeste vastu! Mõeldud ainult rumalatele ja vaestele inimestele, keda idiootlikult lollitatakse.

WC tassiti tühjaks

Milliseid tagasilööke olete pidanud

taluma?

I: Kui võtsime 80ndate lõpul Raeköögi tasulise WC rendile, muretsesin sinna Poola sisustuse, see oli siis kõva sõna. Ja saad aru, nädal hiljem viidi sealt kõik ära! Tehti öösel tühjaks! WC-potid, kraanikausid... Olime täiesti nullis, ja see polnud odav nali. Mitukümmend tuhat rubla.

Õnneks tegelesin tollal videomakkidega. Ostsin valuutapoest videomaki ja müüsin parteibossidele edasi, sest teised polnud võimelised ostma – 3000 rubla tükk, mina teenisin

20–30% kasumit. Pluss igasugused filmid. Igasugustel teemadel.

Lisaks õmblusele oli meil näiteks Bastioni aknapesijate brigaad, ehitajad, modellid, katusetegijad... Kümmet asja proovisime. Ja saime jalad alla. Mõni aeg hiljem oli ka WCs uus sisustus ning Rein Karemäe käis kaameraga seda «Reklaamiklubi» saate jaoks testimas.

Millised olid esimesed rõivad, mis tootmisse läksid?

M: Nn toppatakkid – värvilised vateeritud ja puhevil mantlid, sulejopede eelkäijad. Kuum kraam, tegid nii palju kui jaksasid, aga ikka oli vähe.

I: Moskva tehasest Oktjabrskaja tõime Žiguliga, millel istmed seest välja tõstetud, valget tehnilist kangast. Õhtul teele, päev Moskvas ja öösel tagasi. Olen nii kümneid kordi käinud, polnud naelkumme ega midagi,

120 km tunnis. Iga kord oli kolm-neli autot kraavis. Enam ma ei julgeks, aga siis oli nooruse uljus!

1990–1991, kui raha väärtus langes tundidega ja kangast enam kusagilt ei saanud, läksime Soome, kus oli palju tuttavaid. Pidime kasutama kavalust, sest tol ajal võisid sealsed firmad kuuluda vaid soomlastele. Tegime ühe abielupaariga firma kahasse, tänu sellele saime Soome elamis- ja tööloa. Ja nii kui sinna jõudsime, astusid soomlased firmast välja.

Aga siis tuli teine laks, millest kümme aastat isegi meie vanemad ei teadnud.

Läksime Soome 1991. aasta 7. oktoobri õhtul, kogu varandus kaasas, ja järgmisel hommikul pidin sõitma Poolasse sealsete õmblustööstustega tutvuma. Kohtusime Merikesega mõne päeva pärast Tallinnas, et ülejäänud kraam kaasa võtta. Ja kui oma Soome rendimajja jõudsime, oli see absoluutselt tühjaks tehtud.

M: Ka raha.

I: Seda oli pakkidega. Rahavahetuse ajal oleks seda olnud miljoni krooni eest – Saksa ja Soome margad ja Ameerika dollarid.

M: Olime täiesti nullis.

I: 500 marka, mis mul taskus oli, oli meie ainuke raha.

M: Ja 120 marka minul.

Tee ja leiva peal

Huvitav, mis tunne oli?

I: Olen seda hiljem nii palju mõelnud. Merike hakkas nutma, poeg Gert hakkas nutma. Ise olen meeletu koleerik, temperamentne, näed, käed käivad praegugi, aga sel hetkel olin nagu vana rahu. Nagu transis, saad aru?

Politseis küsiti, kas kindlustus oli. Muidugi ei olnud, sest polnud aega lepingut sõlmida. Raha oli lihtsalt kapis riiuli peal. Aga meie Tapiola lähedal asunud maja üür oli ju vaja maksta! Läksin Soome maksuametisse ja tegin avalduse. Nädal hiljem vastati, et meie teada on teil ka Eestis äritegevus, võtke raha sealt! Samas oli kaks soomlasest alkohoolikut minu ees ja neile anti kaks tonni. Ma nii vihastasin!

M: Me palusime vaid üüri ja kommunaalmaksete jaoks.

I: Ja vaat siis oli küll hull olukord. Meil polnud isegi midagi süüa. Laps sai esimese kommi pool aastat pärast juhtunut. Sõime – ilma naljata – teed ja leiba. Poiss läks Soome kooli ja selgus, et seal on tasuta söök. Et saab ka pärast tunde õppida raamatukogus. Ütlesime siis talle nagu muuseas, et ah, ära täna nii vara koju tulegi, istu koolis ja õpi. Sest seal anti talle süüa!

M: Gert sai koolis isegi jogurtit. Vahel küll õpetaja ütles, et sööb seda jube palju.

I: Ja kuidas ta häbenes, kui läks ema punaste tossudega kooli...

See oli aeg, mil esimest korda elus mõtlesin, et ma varastan. See tunne on siiani meeles. Meie maja kõrval oli Citymarket isuäratava vorstiletiga, kõik kenasti kile sisse pakitud. Seisin seal leti ääres ja mõtlesin, külm higi otsa ees, et okei, mis siis ikka juhtub, võtan ühe ära, ega ma vahele jää. Oot, oot... Aga kui jään vahele?... Ja ei olnud minust varastajat.

Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Merike sai tuttavaks nahafirma Whiteline’i omanikuga, kes elas meie lähedal. Ostsime temalt kolm nahkkotti, sõitsin nendega Tallinna ja müüsin maha. Võtsin veel õe juurest kartulit, vorsti ja liha kaasa. Aga Soome toll võttis kõik ära, sest toiduaineid ei lubatud üle piiri tuua. Saad aru – vähe puudus, et oleksin nutma hakanud!

Ning algaski totaalne säästmine. Ostsime vaid minimaalset, et hinge sees hoida. Ostsime ühest pankrotipesast saja marga eest ühe vana Singeri õmblusmasina, ja Merike muudkui õmbles soome tädidele mantleid...

M: Teenisin umbes 3000 marka kuus,

mis oli täpselt meie maja üür.

I: Läks pool aastat, enne kui poeg esimest korda ühe marga eest kommi ostis. Ja poolteist aastat hiljem, 1993. aastal oli Bastioni kotimüük poolteist miljonit krooni!

M: Samal ajal – paljud on seda rääkinud – kulutasid teised raha reisimisele, sest piirid läksid lahti. Meie saime esimest korda välja jumal teab millal. Sest meil oli firma ja inimesed taga, kes tahtsid palka saada. Kui jäi üle, jäi meile, kui ei jäänud, ei jäänud meile midagi.

I: Võib-olla tundub absurdne, aga 26. aprillil saab Bastion 21-aastaseks, ja sellest majast pole dividende võetud mitte üks sent. Mitte kunagi. Sest kogu aeg on vaja asja edasi arendada ja kui majas pole kas või kolme õmblejat, tuleb krahh.

Uus tööseadus on minu meelest väga hea, sest ükski pikalt toimida sooviv ettevõte ei lase ju kunagi ühtki head töötegijat lahti. Lahti lastakse need, kes ei viitsi tööd teha.

M: Vabalt võiks selle seaduse vastu võtta!

I: Ameerikas saab rase naine kolm nädalat puhkust – kõik, tagasi tööle! Hispaanias kolm kuud, Eestis aga kolm aastat. Tere hommikust! Oleme vaene riik. Okei, ma ei ütle midagi, sünnitage, aga see on ju planeeritud tegevus, mitte uups! sain lapse! Mul on siin Bastionis sada naist, olen nende probleemidega kursis.

Inimene harjub kõigega

Varguste ohvriks olete vist veelgi langenud?

I: Oh, neid ei jõua kokku lugedagi...

M: Aastal 1994 tulime Eestisse tagasi ja olime muu hulgas kottide hulgimüüjad, pidasime Tatari tänaval keldriladu. Me ei tulnud selle pealegi, et seinast võetakse telliskivid ükshaaval välja, sest uksest sisse ei saanud.

I: Mindi läbi seina ja tehti tühjaks. Umbes miljoni eest.

M: Politsei muidugi midagi üles ei leidnud.

Tundub, et olete sellega täiesti harjunud?

M: Täiesti.

I: Mäletad, mõned aastad tagasi müüdi Balti jaamas «valge hiinlase» narkootikumi? Õudne aplaava oli. Ja siis tuli uudis, et Balti jaamas müüs keegi tsemenditolmu «valge hiinlase» pähe? Küsimus sulle: kumb kätte saadi, kas tolmu- või narkotsimüüja?

Ikka vist tolmumüüja.

I: Saadigi. Kolme päevaga. Aga «valge hiinlase» müüja – ah, see oli politsei meelest prügikala!

M: Siis on meilt veel kaks autot varastatud.

I: Ühest ja samast kohast Pirita rannas, kui päevitasime. Üks neist oli vaid üks päev vana, ja viidi ära. Ma isegi ei uskunud, et see ära viidi, käisin mitu korda vaatamas!

Teine auto täpselt aasta hiljem samast kohast. Kui ma esimesel korral üritasin seda tagasi saada, teatasin politseisse, siis teisel korral võtsin kaks viina.

Ja lihtsalt jõid ära?

I: Lihtsalt jõin ära. Sest see on mõttetu!

Kuus-seitse aastat tagasi oli lauluväljakul

1. juunil lastekaitsepäeva puhul pidu, õigemini narkomaanide pesa pidu. Kui järgmisel õhtul oma Riia poest koju jõudsime, vaatame: maja aknad puruks pekstud, kõik arvutid välja tassitud, vabriku avamise puhul kingitud viieliitrine Moet Chandoni šampanjagi ära viidud... Kutsusime politsei, aga sinna see asi jäi.

M: Ja mäletad, kui vahepeal müüsime Viru tänaval kasukaid?

I: 30 sekundiga viidi neli kasukat ära!

Kuidas?!

I: Läbi ukse. Esimesena jõudsin kohale mina, siis turvafirma ja lõpuks politsei. Loomulikult midagi jälle kätte ei saadud.

M: Aga inimene harjub kõigega.

I: Ka poomisega. Algul sipleb vastu, aga siis annab järele...

Nii et säästmine säästmise pärast on mõttetu, sest meie ühiskonnas pole kunagi kindel, kas sul neid asju ka homme on.

Milliseid õpetussõnu raha osas olete pojale öelnud?

I: Poiss teatas mulle alles hiljuti, et ta mind veel paar aastat tagasi eriti ei sallinud.

Sest ma naeran vanemate üle, kes arvavad, et kui nende ajal oli raske, peab lapsel kõik olemas olema. Et võta, poja, täna tonnike ja homme tonnike... See laps ei õpi kunagi midagi tegema! Olen pojale alati selgitanud, et meie elame meie elu, ja kui meie läheme n-ö kuue laua vahele, on seis nullis. Et kui meie käime tööl, siis sinu töö on õppimine. Kuni õpid, makstakse see kinni, aga lõbustused on su enda asi.

Nüüd on tulemus see, et ta ise ajas endale välja Kreeka ülikooli, Inglismaa Sheffieldi ülikooli ja kaitseb kaht magistrikraadi Miami ülikoolis – äriinfo vahendamise ja juhtimise ning brändinduse erialal.

M: Mäletad, kuidas ta endale esimese arvuti teenis? Elasime Soomes, aga kotimüüja müüs ka kindaid. Tuli partii pisut transportimisel kannatada saanud naiste nahkkindaid, millel karv servas. 600 paari kindaid oli vaja parandada. Ja tollal 11-aastane Gert harutas kõigil kinnastel karvased servad ära ja sai selle eest endale kotimüüja poja vana Commodore’i arvuti. Pidi ikka kannatust olema!

Nii et vastab tõele: kes kopikat ei korja, see rublat ei saa?

M: Tegelikult on võimalik kasvatada midagi isegi nullist. Ainult et sul peab olema õnne ja nutti. Ja kohutav tööjõud.

I: Ning tahe ja usk sellesse, mida teed.

M: Ja pead aduma, et sellisel moel KOHE rikkaks ei saa.

CV Merike Pääro

Sündinud 11. mail 1956

Haridus: 1981 – Tallinna

Pedagoogiline Instituut,

tantsujuhtimine

Töötanud müüja abina Kohtla-Järve kaubamajas, tantsijana baarvarietees Tallinn, nüüd juba aastaid Bastioni peakunstnik ja üks omanikke.

CV Indrek Stahl

Sündinud 17. mail 1954

Haridus: 1974 Tallinna Polütehnikum, elektrivõrkude eriala

Töötanud liiklusmärkide remontija ja paigaldajana, elektrikuna, spordimetoodikuna, kindlustusagendina, filharmoonia varustajana, Tallinna video-

salongi peainsenerina, praegu firma Bastion juhatuse esimees.

Vabaabielus juba ligi 30 aastat, poeg Gert.

Bastion müüb naisterõivaid Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal ja Norras. Väikepartiid lähevad Jaapanisse, Inglismaale, Šveitsi, Soome ja Rootsi.

Teised Merikesest ja Indrekust

Tiina Jantson

Sixtina direktriss

Tunnen Indrekut ja Merikest juba kooperatiivi Bastion päevilt, tean, kuidas Merike oma geniaalsete ideedega oskas superhäid asju teha. Mis näitab, et nõukogudeaegse kasvatusega inimesed on väga leidlikud ning löövad elus läbi. Oskavad mitte millestki midagi teha. Kunstiakadeemia hariduseta on ta jõudnud rahvusvahelisele turule ning võitnud Eesti parima moekunstniku Kuldnõela auhinna.

Indrekul on fantastiliselt vedanud, et ta suutis endale sellise naise saada. Sest just tänu Merikesele on tal kõik, mis tal üldse on, ja tema ise on see, kes ta praegu on. Loodan, et ta seda kunagi ei unusta.