Manifest kõigile Eestimaa rahvastele ja rahvaste õigus

Foto: Postimees.ee

24. veebruaril 1918 Tallinnas välja kuulutatud iseseisvusmanifestiga seotud ideid ja sellele eelnenud rahvaste enesemääramise õiguse ajalugu kirjeldab Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppetooli hoidja Lauri Mälksoo.

Iseseisvusmanifestiga annab üks rahvas endast maailmale teada: me moodustame nüüd riigi. Kuigi 24.02.1918 Eesti iseseisvusmanifest oli pealkirja järgi otsustades suunatud «kõigile Eestimaa rahvastele», ulatus tema sõnum kohalikest vahekordadest kaugemale. Ka välismaailm pidi manifesti lugedes mõistma, miks Eesti on end iseseisvaks kuulutanud. Seega peegeldab manifest koostajate arusaamu rahvusvahelisest õigusest ja legitiimsusest.

Kas rahvusvahelise õiguse subjektideks on riigid või hoopis rahvad? Rahvusvahelises õiguses on alati olnud teatud pinge riigi ja rahva (etnose tähenduses) mõistete vahel. Kaasaja oludes on mõiste rahvusvaheline õigus omamoodi eksitav – sisuliselt oleks õigem öelda riikidevaheline õigus. Uusaja rahvusvaheline õigus on ikka lähtunud pigem (olemasolevatest) riikidest kui rahvustest, etnostest.

Kuid ajalooliselt on rahvusvahelises õiguses esinenud ka arusaam, mis rõhutas just rahvaste õigussubjektsust. Rooma impeerium ei tunnustanud teisi riike enda kõrval võrdväärsetena, küll aga ei saanud mööda vaadata tõsiasjast, et tal tuli tegemist teha teiste hõimude ja rahvastega. Seepärast kutsusid roomlased oma versiooni rahvusvahelisest õigusest ‘rahvaste õiguseks’ – ius gentium.

Eesti 1918. aasta iseseisvusdeklaratsiooni valmistas ideeajalooliselt ette 19. sajand, Euroopa rahvaste ja rahvusluse kuldaeg. Johann Gottfried Herderi järgi moodustus rahvus keele järgi; keeles väljendus rahva hing. Järelikult polnud eesti keelt rääkinud maarahvas sama, mis sakslased või venelased – tegemist oli eraldi rahvaga. 19. sajandi keskel formuleerib itaalia õigusprofessor Pasquale Stanislao Mancini esimest korda rahvaste enesemääramisõiguse nõude. Rahvaste enesemääramisõigust ei tunnustata tollal ametlikus rahvusvahelises õiguses, sest tegemist oli ju paljurahvuseliste impeeriumide alustalasid õõnestanud nõudega.

Vene tsaaririigi juhtiv rahvusvahelise õiguse spetsialist, eesti soost Friedrich Martens (1845–1909) hoiatas oma käsiraamatus, et rahvusluses ja rahvaste enesemääramisõiguse nõudmises ei nähtaks imerohtu. Martensi arvates pidi võimas paljurahvuseline impeerium hoopis paremini tagama stabiilse arengu, inimlikkuse ja üksikisiku austamise kui impeeriumide tükeldamine etniliste piiride alusel.

Euroopa ajalooliseks eripäraks oli see, et ühel väljakujunenud territooriumil võis koos elada mitu rahvast. Näiteks sakslased olid juba sajandeid tagasi kolonisatsiooni käigus jõudnud muu hulgas ka Põhja-Baltikumi. Kuidas lahendada võimuvahekordi eri rahvaste vahel, kui elatakse üheskoos samal territooriumil?

19. sajandi rahvusvaheline õigus andis siin omamoodi etnodarvinistliku vastuse – esmasus võimu teostamisel pidi kuuluma neile rahvastele, kes olid n-ö tsiviliseeritumad. Järelikult kohaliku rahva enamuse tahet rõhutava rahvaste enesemääramise nõude kõrval eksisteeris teinegi, poliitikas isegi domineeriv, teooria – tsiviliseeritum vähemus võib teostada võimu vähemtsiviliseeritud enamuse üle.

See teooria õigustas eurooplaste koloniaalvallutusi väljaspool, aga Euroopas endas ka, näiteks ungarlaste domineerimist Austria-Ungari slaavi aladel ja sakslaste domineerimist kõikjal Ida-Euroopas, kuhu nad kolonisatsiooni käigus olid jõudnud.

Kui 19. sajandi teisel poolel hakati Peterburi tahtel ellu viima venestuspoliitikat Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, vastas Dorpati Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor August Bulmerincq (1822–1890) avameelselt: sakslastel on venelastest suurem õigus eestlasi ja lätlasi juhtida ja valitseda, sest sakslased on venelastest tsiviliseeritumad.

Loomulikult polnud 19. sajandil ega ole ka tänapäeval objektiivselt võimalik öelda, mida tsiviliseeritus tähendab ja kes on kellest tsiviliseeritum. Üldtendentsina olid aga Lääne-Euroopa suurrahvad veendunud, et nad on oma idapoolsetest naabritest tsiviliseeritumad.

Räägiti sellest, et eksisteerib west-östliches Kulturgefälle, kultuurikuristik Lääne- ja Ida-Euroopa vahel (viimase kahjuks).

Tsiviliseerituse kui argumendi teemat võiks illustreerida väikese anekdoodiga eesti kirjandusest. Jaan Krossi jutustuses «Väike Vipper» paneb Westholmi gümnaasiumi prantslasest külalisõpetaja püüdlikule, kuid säratule Vipperile pidevalt üksnes rahuldavaid hindeid. Kui prantslane viimaks Eestist lahkub, selgitab ta, miks Vipper tema silmis kunagi rahuldavast paremini ei saanud: Vipperil puudunud üleolekuveendumus. Enda arvates tsiviliseerivat missiooni teostanud rahvaste liikmetel oli see veendumus vaat et emapiimaga kaasa antud.

Eesti iseseisvusmanifesti valmistas 19. sajandil ette see äratundmine, et objektiivselt pole midagi sellist, mida sakslane või venelane suudaks, aga eestlane mitte. Eestlastel ei tekkinud üleolekuveendumust, kuid tekkis õigustatud nõue enesemääramisele.

On tähelepanuväärne, et Friedrich Martens, kes küll eelistas ise impeeriumit väikerahva enesemääramisele, pani oma rahvusvahelise õiguse käsiraamatu motoks aristotelliku sententsi suum cuique (igaühele oma). Martensi järgi pidi rahvusvaheline õigus andma ühele rahvale täpselt niipalju õigusi, kui küps rahvas ise oli – kui kaugele ta oma sisemise arenguga üldises inimkonna tsiviliseerimisprotsessis oli jõudnud.

Kuid võrdse rahvusliku kohtlemise nõudest iseseisva riikluseni on veel omakorda pikk samm. Pole põhjust arvata, et eesti paremad pead selle sammu – Vene impeeriumist lahku lüüa – kergesti tegid.

Näiteks kirjutas Tartu Ülikooli riigiõiguse professor (1919–1944) Nikolai Maim (1884–1976) 1958. aastal USA paguluses Esimese maailmasõja ja 1917. aasta kohta järgmist: «Minu vaimne elu tegi sel ajal läbi raske kriisi. Olin harjunud mõttega, mida ka minu teaduslik stuudium senini kinnitas, et riiklus annab inimesele tingimusi end avaldada laiemas ulatuses, kui see kohalises rahvuslikus olemises võimalik on. See põhjustas ka, et ma kodumaaga lõplikult köita ei tahtnud ning töövõimalusi riigitegevuse alal saavutasin Peterburis. Kui riigid paistsid olema vastastikku võistlevad keskused, siis oli loomulik püüda olla kuuluv riigisse, mis näis olema eriti tugev. Nii kuulusin ise suurde Vene riiki, ja siit lahkuda ei tulnud mul mõttessegi. Kuid Esimene maailmasõda tõi ülesse rahvaste enesemääramise põhimõtte; Vene revolutsioon kuulutas selle enesemääramise juhtmõtteks kõigile Vene riigi rahvastele. (…) enamlik võimuhaaramine tõi Venemaale just selle vastandi, mis Lääne kultuurne ühiselu olla püüab.» (TÜ raamatukogu isikuarhiiv, F88, nim 2, s 5, lk 7–8)

Eespool toodud üldiste arengujoonte pinnalt saame paremini aru ka sellest, mida «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele» rahvusvahelise õiguse nõuete kontekstis endas sisaldas.

Esiteks, iseseisvuse väljakuulutamisel tugineti «rahvaste enese määramise õiguse peale». Teiseks, avaldati soovi «olla vääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres». Kolmandaks – ja omamoodi teise punkti sisustamiseks – lubati võrdset kohtlemist kõigile kodanikele vaatamata usule, rahvusele või poliitilisele ilmavaatele.

Vähemusrahvustele lubati kultuurautonoomiat ja kõigile inimestele tagada nende põhiõigused ja -vabadused. Seega kasutati iseseisvuse väljakuulutamisel ära mõlemat argumentatsiooniliini – eesti rahva õigust enesemääramisele ja seda, et ollakse tsiviliseeritud rahvas (mille tõestuseks soov tagada inimeste põhiõigusi ja vabadusi ning olla salliv vähemusrahvuste suhtes.)

On tähendusrikas, et iseseisvusdeklaratsiooni pealkirjaks sai «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele». Tegelikult mõeldi siinkohal eelkõige kohalikke baltisakslasi ja baltivenelasi – sealt suunalt võis potentsiaalselt lähtuda kõige suurem sisemine vastuseis eestlaste riikliku emantsipatsiooni ja Eesti iseseisvuse ideedele.

Venelastele oli iseseisvusmanifesti sõnum järgmine: suur Venemaa on sattunud kaosesse ega toimi enam Euroopa kultuurrahvaste põhimõtete kohaselt. Selle tagajärjel on ajaloolised sidemed katkenud. Ja baltisakslastele: aitäh tsiviliseerimast, aga nüüd saame juba ise ka hakkama – teile aga pakume vähemusõigusi.

Tuleb rõhutada, et ka paljud baltisakslased propageerisid Vene revolutsiooni tulekahju paistel omakorda iseseisvuse ideed – Balti (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) iseseisvuse ideed. Tegemist oli eestlaste ja lätlaste rahvusliku enesemääramise suhtes konkureeriva iseseisvusideega, kuid ka sellel ideel oleks olnud oma järjepidevus – ordu- ja piiskopkondadeaegne Vana-Liivimaa (13. sajandi algusest kuni aastani 1561), mõne arvates ka Balti erikord Vene tsaaririigis.

Selle kontseptsiooni järgi oleksid baltisakslased saanud edasi ellu viia oma tsiviliseerivat missiooni. Etnokraatlik Balti Hertsogiriik oleks kuulunud Saksa emamaa kaudu selgelt läände – nii nagu Vana-Liivimaa oli hiliskeskajal lõdvalt seotud Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigiga.

1918. aasta iseseisvusmanifest räägib veel Carl Robert Jakobsoni (1841–1882) vaimus aastasadasid väldanud pimedast orjaööst. Kuid juba 1927. aastal kirjutas Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip (1884–1942) oma õpikus «Rahvusvahelise õiguse süsteem» (lk 20–21), et «kuni 1561. aastani oli Eesti iseseisev territoriaalne riik, kuigi üksikud valitsevad kihid muutusid. 13. sajandi sissetung ei hävitanud meie maa iseseisvust, vaid transformeeris teda. Sissetung meie maale sarnaneb normannide sissetungiga Inglismaale, mis ei hävitanud seal Inglise iseseisvust nagu meilgi. Eesti territoorium jäi suveräänseks.»

Nii noppisid eesti teoreetikud riigi ajalooliseks legitimeerimiseks peagi üles ka baltisaksa järjepidevuse liinid. Eestist sai baltisaksa lääne eelposti idee jätkaja.

Kuid see oli pärastpoole. 1918. aasta «Manifesti Eestimaa rahvastele» võime lisaks Venemaast lahkulöömisele mõista ka nii, et eesti enamus võttis saksa vähemuselt võimu üle.

Rahvaste õiguse plaanis väärib märkimist ka manifesti järgmine punkt: «Kõigi naaberriikide ja rahvaste vastu tahab Eesti vabariik täielikku poliitilist erapooletust pidada, ja loodab ühtlasi kindlaste, et tema erapooletus nende poolt ka täieliku erapooletusega vastatakse.»

Samas suunas liikus 1920. aasta Tartu rahulepingu artikkel V: «Kui Eesti alaline neutraliteet rahvusvaheliselt tunnustatakse, siis kohustub Venemaa ka omalt poolt seda neutraliteeti pidama ning selle neutraliteedi alalhoidmise tagamisest osa võtma.»

Ajalooprofessor Eero Medijainen on juhtinud avalikkuse tähelepanu sellele, et neutraalne riik me tänapäeval NATO liikmena ju pole – kuidas saaksime siis muus osas Tartu rahulepingu jätkuvat kehtivust taotleda?

Siiski peab ütlema, et juriidilises mõttes ei sisalda 1920. aasta Tartu rahuleping kohustust Eesti-poolseks neutraliteediks; tegemist polnud nn tingimusliku iseseisvuse tunnustamisega. 1918. aasta manifesti neutraliteedisoov aga oli väljendatud Esimese maailmasõja kontekstis, kus kõik tahtsid rahu ja oli oluline näidata, et iseseisvumisega ei valata uut õli sõjatulle.

Neutraliteedisooviga seotud lootus, et Eesti erapooletusele «naabrite poolt täieliku erapooletusega vastatakse», sai esimese hoobi 1. detsembril 1924 ja surmahoobi 1939/1940. aastal. Neutraliteet toimib reaalselt ainult siis, kui konkureerivad suurriigid teda tõepoolest tunnustavad.

Eesti kontekstis paraku näitas ajalugu, et selline suurriikide valmisolek puudus. Seega pole Eestil praegu põhjust endale tuhka pähe raputada neutraliteediideest loobumise pärast.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 1918. aasta manifest on oma ajaloolise eesmärgi saavutanud. Eesti rahva õigust enesemääramisele on tunnistatud. Eestlaste tsiviliseerituses ka vaevalt enam keegi kahtleb.

Samas on nüüdki jätkuvalt aktuaalsed «Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele» puudutatud Eesti riikluse põhiprobleemid. Esiteks, kuidas korraldada kõige targemalt suhteid vähemusrahvustega Eestis. Teiseks, kuidas elada nii, et julgeolek oleks tagatud, kuid samas poleks meie julgeolekupoliitiline alusvalik – selge ja ühene kuulumine läände – pidevaks pinnuks silmas teise ilmakaare suurele naabrile.