Seltsimees Tasku lapsepõlv

Noorpõlves: sellel pildil on Leida Rammo 22-aastane, värske nn esimese noorsooteatri näitleja. Foto: Postimees.ee

Kui näitleja Leida Rammo sündis, oli noor Eesti Vabariik kuuene. Praegu häirib aga Leidat tõsiselt vabariigi 90. aastapäevaga seonduv enesekiitus. Sest kiita pole eriti miskit. Ta ju mäletab, kuidas Eesti ajal elu oli.

Arvukate filmide, telelavastuste, kuuldemängude ja teatrirollide kaudu tuttav Leida Rammo ootas neil päevil pingsalt teist korda vaaremaks saamist. Aastaid on seltsimees Taskul – nagu teda endiselt mängufilmi «Viini postmark» ajel tänaval või bussis kutsutakse – juba 83, ning kui Leida mullu suvel teatrisõprade klubiga kohtus, üllatus ta tõsiselt. Nimelt olid nad kõik tema pisimadki filmirollid kokku arvanud ja said kokku 70. Tööd jagub Leidal vahelduva eduga tänini. Ning kuigi läinud nädalal vaevas teda kerge külmetus, on naine endiselt virk ja kraps.

«Kui venelased 1940. aastal sisse tulid, olin 16-aastane. Oma arust juba täitsa inimese eest väljas, taipasin kõiki asju. Mõistsin, mis meie vabariik on,» ütleb Leida, keda häirib tõsiselt praegune riigi 90. sünnipäevaga kaasnev enesekiitus. Meenutavat kangesti Nõukogude aega.

«Eesti Vabariigi põhimõte oli, mis Noor-Eesti üles tõstis: olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks. Ja see oli meie peamine ülesanne,» rõhutab Leida.

Et kõigil oleks hea

Eesti Vabariik oli väga turvaline riik. Me ei tundnud mingisuguseid pingeid. Tänaval sai alati täiesti rahuliku südamega jalutada, sest kriminaalset toimus väga vähe. Kui midagi toimuski, siis räägiti sellest lehtedes pikalt-laialt.

Me ei arvutanud, mitmendal kohal teiste riikidega võrreldes Eesti on ja kui edukad me oleme. Me ei kiitnud kunagi. Seda polnud vaja, Eesti oli lihtsalt meie kodumaa. Patriotismi kasvatati näiteks eesti keele tunnis Juhan Liivi lugedes. Minu kirjandusõpetaja oli proua Must, kes kangesti meenutas Koidulat – koolis olid Koidula, nagu ka Liivi, Pätsi ja Laidoneri pildid üleval. Proua Musta mees oli Vabadussõjas langenud ja mul on selgesti meeles, kuidas ta luges katkendeid «Nimedest marmortahvlil». Ja me kõik nutsime. Patriotism oli enesestmõistetav.

Teine, mis oli hästi arenenud – sotsiaalkindlustus ja heategevus. Olen pärit väga vaesest perekonnast, sest ema kasvatas mind ja õde Heljut (tulevane lastekirjanik Helju Rammo – toim) üksinda. Ema pidi alati sotsiaaltoetuse saamiseks avaldusi kirjutama, kui tal raha ei olnud. Õigupoolest kirjutasin neid mina, sest ema oli kolm aastat koolis käinud, ta oli ka sarlakite järel vaegkuuljaks muutunud. Avaldus hakkas alati nii peale: «Üksik vaene naisterahvas kahe alaealise lapsega...»

Ka kõik seltskonnadaamid tegelesid heategevusega, eriti oli sellega seotud iga-aastane ajakirjanike ball. Kui palju toodi kooli vaestele lastele jõulude aegu maiustusi ja kingitusi! Allika tänava algkoolis käies sain iga päev lõunat Veerenni koolimajas, kus süüa tehti, kaasa arvatud laupäeviti ja pühapäeviti. Hoolitseti, et keegi puudust ei kannataks. Suviti käisin suve-koloniides, statsionaarsetes lastelaagrites, kus sai kuu või kaks ilma rahata olla. Näiteks Narva-Jõesuus, Aasperes ja Paliveres.

Kord tuli sinna külla minister, võttis mind sülle ja küsis, mis mu nimi on ja kus elan. Ütlesin, et Tallinnas Kana tänaval – Maakri tänava algusest keeras kunagi Kuke ja Kana tänavale –, ja kõik hakkasid naerma...

Ma ei saanud aru, mispärast nad naeravad. Ja minister, paks mees, naeris nii hirmsasti, et kõht lausa hüppas. Selgus, et tema nimi oli Kana.

Emal tekkis võimalus minna keskkõrva operatsioonile, et kuulmist mingil määral taastada. Kui ta haiglast, pea kinni seotud, välja tuli, kummitas meid taas rahapuudus. Läks jälle hoolekande osakonda abi paluma. Hoolekande osakonna juhataja oli siis seltskonnategelane Alma-Astra Oinas, kes vastas emale, et olete juba toetust saanud. Ema ütles, et nii kuidas te nimi, nii te siin istute. Oinas kutsus politsei, et mu ema välja viia. Ja kui oli välja jõudnud, võttis politseinik rahakoti välja ja andis emale kümme krooni... Kusjuures tavaline palk oli

30 krooni kuus. Mäletan, et sealiha kilo maksis 1 kroon ja pool kilo hakkliha 25 senti. Eks neid hindasid teab paremini mõni veel vanem inimene, sest mul olid juba lapsena hoopis teised huvid.

Suur filmiarmastus

Armastasin kinos istuda, ja seda keskööni. Siis ei olnud nii, et on seanss ja pead pärast filmi lõppu välja minema. Läksid kell viis õhtul istuma ja võisid seal ööni istuda, üht ja sama filmi vaadata. Mida ma ka tegin. Minu generatsioonil on üldse üks suur kinohaigus. Nägin alates 1936. aastast kõik Tallinna tulnud filmid ära, välja arvatud paar tükki, kuhu mind ei lastud ea tõttu. Olid esietenduskinod (Grand Marina, Bi-Ba-Bo, Gloria, Helios), teise kategooria (Foorum, Kungla) ja kolmanda kategooria (Marss) kinod, nii et ka kümne sendiga pääses sisse ning seal näidati kaht filmi koos. Mul olid filmid ja laulud lausa peas!

Kõige rohkem oli Ameerika filme, tõlge subtiitritena all. Selle jaoks oli eraldi inimene, kes jälgis ja kogu aeg käsitsi läbipaistvat linti vajutas. Muudkui lõi järgmise ja järgmise ette. Olen ka ise seda tööd hiljem teinud. Inglise keelt ma oskasin, vaatasin hoolega, et läheksid õiged tekstid.

Kasvatasid kino ja raamatud

Ega keegi seda kuskil rõhutanud, et olin vallaslaps. See hakkas pihta alles siis, kui venelased tulid ja mängu võeti isanimed. Koolis ega gümnaasiumis ei tundnud ma mingisugust vahetegemist, ehkki mõned käisid uhkelt riides. Mäletan, et paralleelklassis oli üks tüdruk, kel alati soeng peas ja punarebase kasukas seljas. Aga koolivormi pidi ta ikkagi kandma, sest see oli kohustuslik.

Valge kraega kittel, pidupäevadel hall kleit musta põllega ning suur volangidega valge krae. Ega me seda väga kanda tahtnud, paljud panid alles koolimaja lähedusse jõudes koolimütsi pähe. Direktor Roos käis aina ümber maja hiilimas ja kontrollimas.

Koolis õppisime ainult olulist. Ajalugu näiteks isiksuste järgi. Kui õppida Napoleoni elu, õpid ju paratamatult kogu tema ajastut tundma. Praeguse ajalooõpetajana paluksin vaid, et õpilased otsiksid internetist tema kohta kõik välja. Milleks tuupida neid fakte, kui on internet?

Internetti asendas mulle lapsena lugemine. Võisin kolm päeva järjest lugeda ja alles siis kooli minna. Olin sant õpilane, ma ei pidanud kõike seal pakutavat oluliseks ja haruraamatukogu ilukirjandus oli kõik läbi loetud. Dostojevski «Idioot» meeldis mulle hirmsasti.

Ema lasi mul teha kõik, mis tahtsin. Aga siis ta peksis mind küll, kui kinost alles öösel tulin ja pidin üle kahe plangu ronima – väravad pandi ööseks kinni. Olen mõelnud, et mind kasvatasidki kino ja raamatud. Praegugi on mu peamine hobi lugemine.

Pildikesi lapsepõlvest

Juba seitsmeaastaselt aitasin emal Viru tänaval lilli müüa ja paar aastat hiljem olin majandamise seisukohalt emast üle. Lilli osteti palju kuni emadepäevani. Kui algas suvi, jäi müük väiksemaks, aga aednikud tõid talle ikka sama palju lilli ja ema maksis neile alati ära. Küsisin ema käest: miks sa maksad? Ütle, et ma ei saa teilt lilli võtta, ma ei müü neid ju ära, või siis maksan nii palju kui ära müün. Lõpuks ta oligi sunnitud seda tegema.

Emadepäeval rääkis ema ostjatega, mina müüsin, ja tema meelest oli enesestmõistetav, et seda kõike teen. Ta pesi öösiti riideid, sest need pidid hirmus puhtad olema, aga triikima pidin mina. Mul oli õde ka, aga kaks aastat noorem. Kui olin viieaastane, viisin juba oma õe lasteaeda, sest ema oli tööle läinud. Kuidas õde ei lasknud mul trippe kinni panna, aina jonnis!

Lennuki tänava kandis elasime Polgu tänaval väikeses pliidiga toas. Mäletan, et sinna tekkisid rotid. Kuidas me neid kartsime ja värisesime! Kolm tükki olid ahju peal. Palusin, armas jumal, saada ema ruttu koju! Siis põrutasime jalgu ja rotid läksid ära. Vaat selline väikese lapse mälestus.

Viimane paik, kus elasime, oli Liivamäel. Hoovipealne puumaja suure köögi ja ühe toaga. Hoovil oli kuur, mille oli majaomanik ühele tubakasaaduste laialivedajale välja üürinud. Hobune, käru ja suur kaamelipildiga kast. Vahel võttis mees mind kaasa, kuhu ta neid tubakapakke viis – tuuritasime temaga pukis terve linna läbi. See siis oli võrreldes tänasega tundmatuseni teine elu...

Tänavail leidus ka autosid, mis aina tuututasid, kuid mingit liiklust ei olnud, liiklusmärkegi polnud. Trammi kasutasime vähe, Viru tänavale lilli müüma läksime ikka jala, sest trammisõit maksis midagi, viis või kümme senti üks ots. Õhtuti, kui töölt tulime, astusime Polgu tänava poest läbi, kuigi see oli juba kinni. Aga me koputasime ja omanik müüs meile kui alalistele kundedele ikkagi.

Poes oli kõike saada. Kuid niisugust sepikut kui Rotermanni sepik ma kahjuks enam saanud pole, ehkki Nõukogude ajal seda prooviti küpsetada. Aga näiteks Kalevi šokolaad on küll täpselt samasuguse maitsega nagu omal ajal.

Eesti ajal maitses mulle väga Teevorst. Seda vorsti tehti ka vene ajal, aga see polnud enam see. Kommid, mida sai hästi odavalt, olid nimega Tilk Piima. Pisikesed kommid, kolm tükki sai ühe sendi eest.

Ja siis mäletan veel Tivoli aeda Mere puiesteel Grand Marina, praeguse Vene kultuurikeskuse kõrval. Lõbustuspargis olid karussellid, hobusega sai sõita ja jalgratast laenutada, nuiasin sinna pidevalt ema käest raha. Loteriiga võitsin kunagi suure maali, kus oli peal alasti daam.

Õppetund isale

Olin õudselt halb laps, poisilik ja jonnakas – kui midagi tahtsin, pidin ka saama. Nihuke halva iseloomuga. Oli jõulude aeg, käisime vaateaknaid vaatamas ja ma tahtsin kangesti saada tõukeratast. Ema ütles, et ei saa, aga mina ajasin vastu, et hirmsasti tahan. Ema läks õega koju, mina jäin akna ette seisma, kuni ema kell 12 öösel mulle järele tuli. Ja siis ema ütles, et mine küsi isa käest.

Teadsin, kus isa elas – Magasini tänaval, kohe paremat kätt, puumaja. Läksingi, lund sadas. Kella ei olnud, koputasin. Ja isa tuli välja. Ma ta nägu sellest korrast ei mäleta, aga meelde jäid suurte raamidega prillid. Isa oli emast 20 aastat vanem. Seisin seal ja vist ei ütelnud midagi, aga tahtsin sisse astuda. Jalg oli ukse vahel, ja isa pigistas, ja pani ukse kinni. Pidin jala ära tõmbama. Mäletan, kuidas ma siis nutsin ja koju läksin. Ning ütlesin emale: «Jumalat ei ole.» Ja ema peksis mind. Sest ise ta uskus, kuigi hiljem hakkas kahtlema.

Ratast ma ei saanudki.

Palju aastaid hiljem, kui mind suunati pärast teatriinstituuti Endlasse tööle, otsisin isa üles. Läksin aadressi büroosse ja küsisin. Teadsin, et ta oli endast vanema rikka naisega abiellunud ja läinud Pärnusse elama. Siis sain aru, miks ema oli mulle lapsena tihti öelnud: «Ma ei või su silmi vaadata, ära vaata mulle otsa.» Isa tegi ukse lahti, ütlesin, kes ma olen. Ta kutsus mind sisse. Vaatasin – absoluutselt minu silmad! Vaatasin enda silmi! Tegelikult läksin kättemaksuks, olen ikka väga halb inimene. Tegin talle selgeks, kellest oli omal ajal loobunud – rääkisin, et lähen Endlasse näitlejana tööle ja et õde on kirjanik. Vanamees hakkas nutma! Ütlesin, et ega midagi, head aega! Ta oli ju kunagi isegi kohtus valetunnistajad võtnud, et öelda, et me polegi tema lapsed.

Mida keegi ei uskunud

Me olime tohutult šokis, kui venelased sisse tulid. Sest ega me teadnud Nõukogude Liidust mitte midagi. Ainult nii palju kui ristsõnades küsiti Trotski, Lenini ja Stalini nime.

1940. aasta juunis nägin ise seda niinimetatud ülestõusu, et justkui oleks rahvas üles tõusnud. See oli lihtsalt üks punt mingisuguseid pooljoodikuid ja pätte, viiskümmend inimest ehk, ma ei tea, kust tulnud, ja paar punalippu, ning nad läksid Viru tänavalt lillemüüjate eest mööda. Meil polnud ju kommunistegi nii palju, neid oli, aga nad mõisteti kinni. Isegi üks sugulane oli kommunist, aga paljud said amnestiaga 1936. aastal vabaks.

Käisin kümnendas klassis ja mõtlesin, kuidas ma saan protesteerida. Proovisin, palju ma kahtesid võin saada. Esimese kahe sain uues konstitutsiooni õppeaines ja õpetaja küsis, et miks alustas Soome Nõukogude Liiduga sõda. Vastasin, et kaitsta oma iseseisvust. Saingi kahe ja rohkem ta mind ei küsinud. Aga kooli soovitati pooleli jätta, lõpetasin selle Saksa okupatsiooni ajal.

Ega elu kohe muutunud. Vene ohvitserid, kes said elamispinna eestlaste korteritesse, ostsid oma naistega poed ajapikku tühjaks, sest neile vahetati rublad kroonide vastu – rubla võrdus krooniga. Kümnete viisi kellasid! Meeletult. Töötasin ise kuu aega nõudepoes – mäletan, kui õudselt palju pidime nõusid ja kristalli Venemaale saatmiseks pakkima! Ohvitseride naised ilmusid pidudele kombineedes, arvates, et need on õhtukleidid. Ja nad pesid WC-potis nägu, kurtsid, et kuidagi ei saa nägu pesta, muudkui peab ühe käega tõmbama!

Ja me ei uskunud, et nad kunagi uuesti siia tagasi tulevad... Kui Töölisteatris mängis Kiviloo Vene sõdurit, räpane ja narmendav sinel seljas, püss käes ja karjus: «Me läheme Berliini!», siis publik naeris saalis. Naeris nii, et kõhud kanged. Keegi ei uskunud, et nad tulevad tagasi...

Eestlane pole uhke olla

Ma ei ole enam uhke, et olen eestlane, ja mul on sellepärast väga valus. Sest ma arvasin, et oleme eurooplased. Mind häirib vahet tegemine inimestel. Rikastel ja vaestel, eestlastel ja venelastel. Jutt pääsemisest viie rikkama Euroopa riigi hulka on minu meelest õudne. Sest miljonäride hulgalt oleme, ma arvan, juba esikohal, aga riiki ei suuda me kuidagi tasakaalu viia. Invaliidid saavad ju 2000 krooni kuus!

Loomingulised inimesed on tihti vasakpoolsete vaadetega. Ja ma imestan, et meie intelligents selle peale nii vähe mõtleb. Esimeses Eesti Vabariigis mõeldi.

Oleks ma jõukas, sõidaksin Eestist ära. Aga ma ei ole. Ja ma ei talu seda marurahvuslust. Juba Nõukogude ajal ei talunud.

CV Leida Rammo

Sündis 18. aprillil 1924.

Õppis Tallinna Kaasani

ja Allika tänava algkoolis.

1944 lõpetas Tallinna III

Tütarlaste Gümnaasiumi.

1950 lõpetas Eesti

Teatriinstituudi.

Töötas Töölisteatri baasil loodud nn esimeses noorsooteatris (Eesti NSV Riiklik Noorsooteater, mis tegutses aastail 1944–1948), Endlas, Estonias, Rakvere teatris, rahvateatris Noorus, Tammsaare-nimelises rahvateatris, juhtinud Pinna-nimelise rahvateatri stuudiot.

Mänginud umbes 70 filmis.

Oli abielus ajakirjanik

Avo Lorentsiga, peres tütar Kai, tütretütar Eva-Maite, kaks

lapselapselast.