«Magnus» lummas Riia vaatajaid

«Magnuse» esilinastus Cinema Rigas läks täissaalile. Esimeses reas paremalt peaosalist kehastanud Kristjan Kasearu ja režissöör Kadri Kõusaar. Foto: Kristi Leppik

Riias tuli reedel ekraanile Kadri Kõusaare «Magnus». Eestis keelatud filmi esilinastusel oli saal puupüsti täis ning publik võttis teose väga soojalt vastu.

Cinema Rigasse noore eesti režissööri filmi vaatama tulnute ootused olid kõrged. Avakõnes meenutas Kõusaar filmi tegemise raskemaid hetki – rahastamisprobleeme ja seda, kuidas film Eestis ära keelati.

«See oli mulle suur üllatus, kui film valiti Cannes’i filmifestivalile. Loodan, et teile avaneb filmi emotsionaalne külg, siiamaani pole ma näinud kedagi, keda see film oleks külmaks jätnud,» rääkis Kõusaar.

Õhkkond kinosaalis enne seansi algust oli ootust täis ja pingeline. Huvilised sättisid end mugavalt istuma ja tulede kustudes vaibusid viimasedki sahistamised ning sosinad.

Pani vaatajad nutma

Film algas mõtlemapaneva stseeniga, kus Magnust (Kristjan Kasearu) pildistav isa (Mart Laisk) lausus, et ei olegi pojast pärast tema sünnitusmajast kojutoomist kordagi pilti teinud.

Publiku tähelepanu püsis kogu seansi vältel ja puändi hetkel jäi saal hiirvaikseks. Film lummas täielikult. Stseen, kus isa lehvitab ennast tapma minevale pojale pahaaimamatult järele, sundis paljusid vaatajaid taskurätti haarama. Häbelikumad üritasid pisaraid varjata, luristades vaikselt pluusivarrukasse.

Film lõppes isa monoloogiga valusatest kogemustest saadud tarkusest ja tärganud kahetsustest. «Magnus tundis, et teda pole kellelegi vaja, ja tegi sellest omad järeldused. Kui sul ei ole usku, siis kaovad ära ideaalid,» võttis isa filmi mõtte mõne lausega kokku.

Kadri Kõusaar iseloomustab isa tegelaskuju kui kuratlikku inglit. «Ta ei ole paha inimene, vaid on elus teinud vigu, mille tagajärg on nüüd pöördumatu,» rääkis Kõusaar. Autori sõnul ei kujutagi ta ette kedagi teist, kes isa rolli nii siiralt mängiks.

Aplaus pärast lõputiitreid jäi vaoshoituks ning vaatajate nägudest võis aru saada, et film oli neisse jälje jätnud. Veel mõni hetk istuti ja mõeldi kurva lõpu leidnud Magnusele.

Hilisemad kommentaarid olid üliemotsionaalsed. «Mul ei ole praegu lihtsalt sõnu. Film oli tõesti läbielamine, kahju, et see film ei saanud Eestis esilinastuda,» rääkis Eestist kohale sõitnud filmihuviline.

Kasearu esimene filmiroll

Magnust kehastanud Kristjan Kasearule oli see esimene filmikogemus. Tema sõnul oli rolli sisse elada väga raske ja see võttis tal üksjagu aega.

«Kuna olen ise pärit väga armastavast ja ühtehoidvast perekonnast, siis pidin Magnuse käitumise enda jaoks lahti seletama, et seda mõista,» rääkis Kasearu.

Kõusaar nimetas Kasearut karismaatiliseks ja väga heaks näitlejaks. Küsimusele, kas tema hinge toidab rohkem laulmine või filmiroll, vastas Kasearu, et praegu kavatseb ta siiski tegeleda edasi muusikaga.

«Filmis näitlemine oli teistmoodi ja oluline kogemus, kuid edasise kohta ma praegu midagi täpsemalt öelda ei oska. See rollgi kukkus sülle üleöö,» rääkis noor filminäitleja.

Kõusaar lubas tulevikuski jätkata sügavate psühholoogiliste teemade käsitlemist ja tabude murdmist. Oma järgmise filmi märksõnadena nimetas noor režissöör poliitikat, rassismi ja ksenofoobiat, samuti ilu ja labasuse vastandamist.

«Magnus»

• Kadri Kõusaare filmi «Magnus» on Eestis siiani keelatud näidata ja levitada.

• Kõusaare kaebas kohtusse isik, kelle arvates kahjustab film peategelase prototüübiks oleva inimese huve.

• Kohtuasi on algatatud Kõusaare kui eraisiku vastu ja otsust pole veel langetatud.

• Filmi tootjad on Vitamin K Film (Eesti) ja Donus Films Limited (Suurbritannia).

• Produtsent on Donal Fernandes Suurbritanniast.

• Film on osalenud Cannes’i, Sarajevo, Moskva, Rotterdami jt filmifestivalidel. (PM)

Arvamus

Meelis Muhu, kultuuriministeeriumi kunstide osakonna nõunik:

Mul on hea meel tõdeda, et on jõudnud kätte kunsti looja positsioonilt tehtud filmide aeg, sealhulgas näiteks ka «Klass» ja «Meeletu».

«Magnus» on ühelt poolt hea ja teiselt poolt mitte nii hea eeskuju. See, kes ei ole varem filmi teinud, võib endale lubada mõttevabadust ja teemasid, mille puhul võib inimestega vastuollu minna. Kõnealuse filmi puhul kandis see vilja.

Eesti produtsendid ei olnud nõus filmi rahastama, kuid Kõusaar ületas tekkinud barjäärid. Ta leidis rahvusvahelise produtsendi, kes ei teadnud kohalikku konteksti ja oli nõus filmi isiklikult rahastama. Film tuli hea, aga õigusruumi ta kahjuks ei mahu. See on tõsine juhtum, vastuollu lähevad kaks inimese põhiõigust.

Üks on sõnavabadus: inimene võib osaleda selles, milles soovib, ja öelda välja, mida tahab. Teine on isikupuutumatus – kaitseme seadusloomega inimeste au ja väärikust. Selliseid juhtumeid kuigi palju olnud ei ole ja ma ei arva ka, et selle filmi puhul vastuolud nii teravad ja dramaatilised oleksid. Teoorias aga on muidugi kahetsusväärne, et nii on läinud. Sellest hoolimata loodan väga, et see film Eestis ikkagi linastub.