Marite Kallasma – diktorist eetrinägude direktoriks

Teleekraanilt pea kõikidele eestlastele tuttav Marite Kallasma pälvis Valgetähe V klassi teenetemärgi. Foto: Marina Puškar

Kui Marite Kallasma, legendaarne telediktor ja eilsest Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler, veel koolis käis, meeldis talle kodus õpetajat mängida. Kritseldas midagi vastavalt «õppeainele» ahjuseinale ja matkis millegipärast just neid õpetajaid, keda koolis silmaotsaski ei sallinud.

Nüüd käivad värsked, aga ka kogenud eetrinäod Eesti Televisioonis Kallasma kabineti uksele koputamas. Ta on korraga nii psühholoog, õpetaja, toetaja kui ka tagantutsitaja. Nagu ta ise ütleb: «Mul ei jää ütlemata ükski hea sõna, aga minu ametikoht näeb ette, et näeksin vigu ja ütlen need ka välja.»

Tippude koolitaja

Seega on temas poputajat, halastamatust kriitikast loppis telenägude ülesturgutajat ja karmi kriitikutki. Ta õpetab, kuidas otse-eetris närv «varba otsa suunata», kuidas häält hoida või see kadumise korral tagasi saada, kuidas eetris käsi ja jalgu sättida, kuidas igal vabal hetkel veinipudeli kork suus rääkides end arusaadavaks ja selge diktsiooniga esinejaks treenida.

Ja rõhutab, kui oluline on oma sõnade ees vastutust tunda ning kui tähtis on eetris iseendaks jääda.

Ei ole sellest koolist pääsenud ka endine ETV juht, praegune uudisteagentuuri BNS peatoimetaja Ainar Ruussaar.

«Mäletan, kuidas mu põsesarnad oli pärast tükk aega krampis, kui Marite käskis mul ilmekalt ette lugeda kolm lehekülge president Lennart Meri kõnet, veinipudeli kork suus,» naeris Ruussaar.

Enne aga rappis Kallasma Ruussaare korralikult läbi, õpetas kogenud ajakirjanikule õiget keelekasutust ja ka kehakeelt, mis ekraanil sama kõnekas ja tähelepanu püüdev kui suuline.

ETV hommikusaate «Terevisioon» saatejuht Toomas Luhats on oma sõnul paar korda kuulnud Kallasma õpetussõnu stiilis «sõna «aula» on III, mitte II vältes, ja pole õige öelda «ootanud», vaid «oodanud».»

Jagatud tunnustus

«Vahel ma lähen tema juurde lihtsalt mõtisklema «Terevisiooni» saatest, aga vahel elust üldse,» tunnistas Luhats.

«Marite on selline tore ja soe sõber, väikeste psühholoogikalduvustega. Kui tema toa uksest sisse minnes on vahel heitlik tuju, siis uksest välja tulles on alati hea ja kuidagi tugevam kogu olemine.»

Kõik, kes Kallasma toast läbi käinud, on märganud tema seinal maali, millel pikkade ninadega lõustad.

«Siis vaatadki neid lõustu seal seinal, kes kõik koos Marite sooja õpetajapilguga sulle otsa vaatavad, ja mõtled – no mida need tüübid passivad,» muigas Luhats.

«Ehk on need lõustad tal sinna seina peale teadlikult pandud, sest ta ise paistab nii heasüdamlik ja tore nende kõrval. Aga ehk ka juhuslikult,» arutleb Luhats.

Postimehel oli au esimesena Kallasmale tema ordenikavaleri staatusest teada anda. Ehtmaritelikult ehk emotsionaalselt ja kerge irooniaga lubas ta esmalt halva nalja eest kere peale anda ning seejärel teatas, et aprillinalju pole ikka mõtet veebruaris teha.

Aga ta suurema osa eestlaste jaoks tuntud, armastatud ja kodune hääl säras. «Kõigile meile ju meeldib, kui hea sõna öeldakse või pead silitatakse,» tunnistas Kallasma. «Selline tunnustus oli suur üllatus ja ma hindan seda väga kõrgelt, ning kõlagu see pealegi loosunglikult, aga see on tunnustus kõigile neile, kes on ETVs seda tööd minuga koos teinud,» tõdes ta.

Katkend Verni Leivaku intervjuust Marite Kallasmaga Postimehe nädalalõpulisas Arter, september 2007.

Juhid ise autot?

Ei juhi.

Millega siis tööl käid?

(Ülimalt üllatunult.) Bussiga! Olen kogu aeg bussiga tööl käinud.

Sõites keerad näo kindlasti kramplikult akna poole?

(Hämmastunult.) Kust sul selline arvamus on tekkinud?! Kas sina teeksid nii?

Võib-olla küll, kui oleksin sama tuntud kui sina.

Vaat siis tule minu juurde tundi, ma õpetan, kuidas mitte välja teha ja kuidas jääda igas olukorras iseendaks.

Õpeta kohe!

Ei õpeta. See on neljasilmajutt. Mina olen ka bussis mina ise, ma ei mängi. Mina olengi mina. Meeldib see või ei meeldi.