Martin Kala: mina kivikuningas, sina ...

Martin Kala Foto: Postimees.ee

Lapsepõlves mängiti sellist mängu: see, kes troonis kõrgel kivil, hüüdis «mina kivikuningas,» ja teatas võimukana, millise rolli jätab ta allseisjatele. Selliseid mänge mängitakse vahel ka suures poliitikas: kes kõvemini karjub, tõestab mõjusamalt vastastele oma usutavust.

Ta usub, et mida suuremad on tema ideed, seda vägevamad tunduvad ka teod. Kuid selleks, et poliitilised ideed leiaksid vastukaja, peab ka nende esitaja ise olema tõsiseltvõetav.

Prantsuse poliitika- ja meediamaastiku vallutas hiljuti

moodsa demokraatia uut tüüpi seebiooper: president Nicolas Sarkozy, kel tuleks muretseda oma kiiresti degradeeruva imago pärast, eelistas riigi reformimisele kõmuajakirjanduse esikaasi oma uue kallima Carla Bruni seltsis.

«Ma elan oma elu,» selgitas president Saksa nädalakirjale Spiegel. «Mulle ei lähe vähimatki korda teiste inimeste kommentaarid. Viimase kaheteistkümne aasta jooksul harjusid inimesid Élysée presidendipalee memme ja taadiga. Mul on aga uus stiil ja maailmal tuleb sellega harjuda. Nüüd elab palees tõeline mees, kellel midagi kahe jala vahel on ja kes seda ka kasutab!»

Sama mees, kes üllatab valijaid järjest rabavamate uudistega, tunneb samas muret oma rahva hingeseisundi pärast. Üks selliseid huvitavaid seisukoh-

ti, millega ta oma aastalõpu pöördumises esines, oli üleskutse prantslastele taas ohjad enda kätte võtta ning asuda inim-konna päästmise konarlikul

teel esiritta. Sarkozy nimetas seda tsivilisatsioonipoliitikaks (pr k politique de civilisation).

Müts maha energilise mehe toimetamise ees, kes leiutas rekordajaga uue poliitilise ideo-loogia! Meenuvad kohe otsustavad hetked maailma ajaloost, mil Prantsusmaa rikastas inimhinge oma innovaatiliste ideedega – inimõigused, valgustus, igaühe õigus tööle, ilmalikkus. Ka makstud puhkused jne.

Nüüd soovib Prantsuse president meil minevikuga paral-leele tõmmata, sest tema tsivilisatsioonipoliitika keskmes olla taas solidaarsus, elukvaliteet ja teineteise tunnustamine.

Mainitud ideoloogia on tegelikult mõjutanud aastaid mitmeid poliitikuid, kes nõustusid teesidega, et majandusarengu lõputu ülistamise asemel tuleks keskenduda indiviidi hea- ja rahulolule.

Meie kinnisidee abstraktsest, turu juhitud «kasvust» ja «arengust» peaks keskenduma hoopis sihtotstarbekusele ja sel-lele, et meie ühiskondadest tasapisi välja juurida kõik tänases mõttes sobimatu või mittesäästlik, nagu näiteks arulagedalt bensiini õgivad luksusautod.

Uue ideena tundub tsivilisatsioonipoliitika huvitava ja lausa intrigeerivana, isegi mõjuvana, nagu kirjutas John Lichfield. Ehk on Sarkozyl õigus? Maailma aja vaim ja meie elutunnetus on viimaste aastakümnetega palju muutunud, lääne poliitilist mõtlemist on viimased aastakümned valitsenud turumajandus oma kõiketeadjalike ettekirjutuste ja harjumustega, euroopalikku maailmakäsitust iseloomustas pikalt Realpolitik.

1980. algusest peale käib suurvõimude ajujaht viimastele järelejäänud maavaradele. Mõte, nagu oleks riigi ainus

lootus ja mõõdupuu majandus-arengu säilitamises, jääb tänases ressurssidevaeses maailmas aegamööda alla tsivilisatsioonipoliitika taolistele uutele ideedele.

Küsimus on pigem selles, kas ja kui palju võiks liidrite uutesse ideedesse uskuda. Igaüks suudab ilmselt erinevaid utoopiaid tänapäeva üle kanda, kuid kas sellest piisab, et seda oma valijatele maha müüa?

Ja kuidas peaks rahvale uusi või taasleitud teese selgitama, kas piisaks vaid väiksest ideekillust või – nagu Sarkozy seda esitas – ainult pealkirjast?

Isegi Edgar Morinile, teooria väljamõtlejale, jäi tegelikult arusaamatuks, mida Sarkozy päriselt mõtles, ning ta arvas Prantsuse lehes Le Point, et tegu võib olla lihtsalt verbaalse ülevõimendamisega.

Hämamist on tänases Eu-

roopas palju ja igal tasemel, iga endast lugu pidav poliitik, tead-lane või esseekogumik kirjutab erinevatest väärtusteooriatest ja pehmest võimust. Soft power

peaks realiseeruma tugevate

diplomaatiliste ning poliitiliste suhete abil ning isegi kui selle puhul ärihuvid siiski eksisteerivad, siis ainult tagaplaanil.

Soft power on muutunud osaks poliitilisest diskursusest kui omaette mõõde, millega

kirjeldada kultuure, väärtusi ja ideesid ning eristada teiste tihti omamõõtmelist käitumist.

Näiteks arvatakse, et Ameerika Ühendriikide pehme võim seisnes populaarkultuuris, mee-dias ja filmides, mis mõjutasid seda, kuhu suunas vaadata või mida üldteatud asjadest arvata.

Soft power pärineb diplo-

maatiast, kultuurist ja ajaloost ning eksisteerib selleks, et mõjutada. Erinevalt raskevõimust on pehme võim veenmiskunst, mis vastandub juhatamisele või käsutamisele ja sellele, kui üks on sunnitud alluma teisele. Üleilmastuvas maailmas tuleb olla suurmängija väärtuste kaudu ja seda meie suured juhid meile õpetavadki.

Lugesin hiljuti uskumatut lugu Gerhard Schröderi Saksa poliitikasse naasmisest ajal, mil Angela Merkel rabeleb siseprobleemide küüsis, mistõttu võib endise kantsleri entrée olla pärlitega sillutatud.

Kas valijatel on läinud meelest meie aja üks suurimaid korruptsiooniskandaale, milles ELi suurima liikmesriigi liidukantsler otsustas, küll pärast ameti-aja lõppu, asuda Venemaa riik-liku gaasihiiglase Gazprom nõukogu esimeheks? Miks, kannatas ta rahapuuduses? Vae-valt. Vajas ta meedia tähelepanu, rahvusvahelist survet, mida? Jääb arusaamatuks.

Teiseks, milline allakäik ja langus, kui võtta, et märkamatu väikeriigi Eesti ametivõimud ei võtnud kunagist kantslerihärrat isegi vastu, kui too Tal-linna tahtis sõita!

Mida tähendas kord tõsiseltvõetud poliitiku karjäärile tagasilöök, mis kaasnes räpase ametiga? Ta pani ise oma valijad

kahtlema kõiges selles, mida ta on enne või pärast tumedaid tehinguid öelnud. Kuidas saaks ta loota rahva usaldusele ja üldse ettegi kujutada, et naaseb polii-tikasse? Asja skandaalsuses pole mõtet kahelda.

Ja mida teab oma valijaile õpetada teine mees, nartsissist, kes haugub oma eelkäijate pih-ta, häbiplekistab endast vanemaid ja laob lagedale oma voodisaavutused, nagu oleksid

need midagi niivõrd ennekuulmatut, mida teistel pole? Kõike vaid enda edevuse rahuldamiseks. Mul tekib kohe küsimus mitte selle kohta, mis tal kahe jala, vaid kahe kõrva vahel peidus on. Kas üldse ongi?

Ainus võimalus kivikuninga mängus väärikamat positsiooni saavutada on kivikuningas kivilt alla lükata, ise tema asemele asuda ja oma reeglid kehtestada. See mäng illustreerib hästi teooriat, mille kohaselt see, kes on mõjuvõimsamalt kivil püsti, kujundab mehhanisme, mis toodaksid ja hoiaksid üleval hierarhiat.

Meie ühiskonna «kivikuningad», mõjuvõimsad riigijuhid mitte ainult ei juuruta ideid, vaid kehtestavad oma tõlgenduse ja ideoloogia, olgu see siis naeruväärne või mitte.

Pehme mõjutamise edu seisneb alati autori reputatsioonis, selles, millisena teda nähakse. Rahvusvahelistes suhetes tõmmatakse paralleel juhi käitumise ja riigi või poliitilise keha käitumise vahele. Mida peaksid riigi partnerid riigist arvama, kui seda ümbritsevad skandaalid, maitsetud naljad ja valed?

Sarkozy ja Schröderi tüüpi lääne õilsuse idealiseerijatel tuleks juurelda selle üle, miks valijatel on raske pööraseid ideid aktsepteerida või järjekordseid suuresõnalisi seisukohti läbi närida. Sest paraku on jäänud mulje, et need ongi välja mõeldud vaid valijate lollitamiseks.