Jüri Kõre: omavalitsuskorraldus. Emotsionaalne või teadlik tegevus?

Jüri Kõre Foto: Postimees.ee

Tõmbekeskused / Kui võimekad need ikkagi on.
 

Omavalitsuste/liitude/maavalitsuste esindajad on ära teinud uskumatuna tunduva töö: kokku leppinud umbes 50 tõmbekeskust.

Kui selle töö tulemusena hakatakse mõne aja pärast kohendama halduskorraldust, pole see samm näiteks naabermaades tehtud/tehtavate omavalitsusreformide kõrval sugugi radikaalne. Aga edasiminek kindlasti.

Elanike arvult suurema ja majanduslikult tugevama omavalitsuse eeliseid on piisavalt kirjeldatud. Lihtsustatult võiks nad kokku suruda sõnasse võimekus. Muidugi ei ole suurus ja võimekus sünonüümid.

Liiga lihtne on taandada kõike rahale. Samuti personalile (ametnikkonnale).
Eestis omavalitsuste võimekuse hindamiseks kasutatav indeks on liialt majanduskeskne. Mujal käibivates on hoopis rohkem kogukonna elu, mittetulundusühingute tegevust ja muid sotsiaalseid aspekte kirjeldavaid näitajaid.

Nende arvesse võtmine tõenäoliselt parandaks väikeste omavalitsuste positsiooni võimekuse pingereas. Sest väikestes on inimestevahelised sidemed tihedamad, seltsielu elavam, paratamatult on omaalgatust rohkem.

Enamuse-vähemuse suhe
On liitumistakistusi, mille üle arutletakse avalikult. Ja neid, millest räägivad inimesed omavahel.
Viimasesse rubriiki kuulub enamuse-vähemuse suhete teema. Tavakodanikule on lihtne sisendada, et omavalitsuste ühinemine on kahe teraga mõõk. Et väikese koha väike probleem jääb liitvallas suure koha suurte nõudmiste varju.

Näiteid väiksema liitujaga tehtud kokkulepete murdmisest pole ju palju. Vist ainult Vändra-Kaisma juhtum. Aga vähemusest teerulliga üle sõitmise praktika on Eesti poliitikas tavaline. Seega on võimalus, et ka minuga (minu vallaga) nii juhtub, reaalselt olemas.

Meie omast järsult erinev poliitikategemise stiil säästab reformide tegijad Põhjamaades varjatud ohtude ja muredega tegelemisest. Ja seetõttu on palju rohkem jõudu sisuliste teemade käsitlemiseks.  

Teine halduskorralduse analüüsides ignoreeritav tõsiasi puudutab hinnanguid arengule. Arenguerinevused pole ju mitte ainult omavalitsuste vahel. Erinevused on ka suuremate ja näiliselt edukamate sees. Tallinna, Tartu, Pärnu sees. Kohtla-Järve hinge vaakuvatest linnaosadest rääkimata.

Kõigile või kõikjale ressursse ei jätku. Üksteist põrnitsevad Tartu Hiinalinna vana-väsinud ja uus-värske elamukvartal kuuluvad mitte eri sajanditesse, vaid eri epohhidesse! Mõnes mõttes erinevad tõmbekeskuse ja temast kümmekonna kilomeetri kaugusele jääva küla vajadused ja probleemid vähem kui nimetatud kahe kõrvuti kvartali omad. Kui ühes või teises asulas täna elu seisab, siis homme suure omavalitsuse koosseisus ei saa pilt mitte kuidagi olla 180 kraadi muutunud.  

Tarbijate vähesus
Tegelikult pole mitmete teenuste (tervishoid, haridus, hoolekanne) osutamisel väikeses vallas takistuseks eelarve pingelisus. Hoopis suurem takistus on teenuse potentsiaalsete tarbijate vähesus.

Või kui asja pisut keerulisemalt käsitleda, siis on puudujäägiks naabrite vähene koostöö. Kohapeal pole otstarbekas ühte või teist tegevust korraldada. (Tõmbe)keskus on aga oma asutused loonud vaid oma elanike vajadusi arvesse võttes. Kui kliendile nii teenus kui transport ka kinni makstakse, ei anna see garantiid, et ta pääseb lähima teenusepakkuja juures löögile.

Teenuste korralduse analüüs ei ole Eestis eriti kõrgel tasemel. Needki vähesed, keda saab nimetada omavalitsuste uurijateks, on kitsid oma teadmisi jagama. Napib neutraalset infot. Ja käibel on palju lihtsustusi.

Liitjate ja lahutajate tüüplubadus on, et sotsiaaltöötaja jääb sinna, kus ta praegu on. See tähendab praegusesse vallamajja. Ja lahendab kui mitte kõik, siis vähemalt kolmveerand ihu ja hingega seotud muredest.

Kindlasti on selline dispetšer vajalik. Kes jagab infot, võtab vastu avaldusi, aitab kiirelt päästa hädas lapsi vanemate või vanemaid laste käest jne. Aga ta ei hakka tegelema keerukamate elujuhtumitega. Nendega, mis ülepea on professionaalse sotsiaaltöö sisu.