Kahe eesti naise lood

Imbi Paju Foto: Toomas Dettenborn

Kui olin eelmisel talvel lugenud järjest Erkki Tuomioja «Õrnroosat» ja Imbi Paju «Tõrjutud mälestusi», tuli ebamääraselt vaevaline tunne. Pärast teist lugemist tunne üldse ei paranenud.

Kaks eesti naist Nõukogude Liidu mõjusfääris, kuid nende pärijate räägitud lood nagu kahelt eri planeedilt. Mida õpetavad meile nende elulood? Kas neil oli midagi ühist?

Arvan, et olen leidnud ühe kokkulangevuse, mõlemad tahtsid tõrjuda oma tähtsaimad mälestused kommunistliku süsteemi olemusest –, kuid kindlasti erinevatel põhjustel.

Tuomioja raamatu eesti naine on ise poliitikas tegev, Paju raamatu naine poliitika ohver. Imetlusväärse osavusega eemaldab Tuomioja end oma objektiks. Ta uurib oma vanaema igast nurgast nagu putukauurija nõela otsa pistetud sitikat.

See-eest elab Imbi Paju kaasa oma perele ja kogu oma rahvale tehtud ebaõigluse ning tooruste pärast.

Eestlastele pakutakse ju ikka veel selgitust, mille järgi olid nad ise süüdi Nõukogude okupatsioonis, sest olid lubanud Hitleri väed oma maale. Soomlastele pakuti samasugust selgitust nii Talvesõja algamise põhjustest kui ka põhjenduseks mõista süüdi sõjaaegsed poliitikud pärast sõda.

Väikerahvastel pole ega alati ka suurtel seda luksust, et nad saaksid häda korral valida oma aitajad laitmatute seast – Soome tõrjus kuradi petsebuliga. Kurat ise, Stalin, oli ajanud meid, petsebuli, Hitleri juurde.

Hella Wuolijoele ilmselt Eesti kodanike saatus muret ei valmistanud. Ehk uskus ta Stalini kombel, et inimesest saab puuraiduri meetmetega, laasides ja katkudes, voolida Nõukogude kodaniku, inimkonna kõrgeima vormi.

Mittesoovitavad elemendid likvideeriti või saadeti laagrisse surema. Need, kes olid piisavalt tugevad, kavalad ja kõhklematud osalemaks nõrgema materjali hävitamises, kuulus au ühineda Nõukogude rahvaste suure õnneliku perega.

Eesti jõukatest kodudest pärit olnud vasakpoolsed intellektuaalid lõpetasid ise oma elupäevad või sattusid laagrisse. Kommunism ei vajanud intelligentsi, üksnes terrorismi täideviijaid.

Nõukogude süsteemi suur idee oli hävitada kõik rahvuslik. «Tuli purustada elu, mille Baltimaades elavad inimesed olid suure vaevaga jõudnud ehitada,» kirjutab Imbi Paju.

Hellal oli üks temastki punasem õde, Salme, kuid ka oma seisuse kohaselt liberaalsesse poliitikasse läinud Nina, Mim-mi ja Leo. Revolutsiooni valele poolele eksinud pereliikmed põhjustasid Hellale meelehärmi. Hella kaebas Salmele Londonis, et nende kodanlikud pereliikmed «kardavad venelasi nii tugevalt, et see hirm rõhub peaaegu rohkem kui sakslaste poolt Eestis tehtud julmused».

Venelaste julmustest mitte ühtegi sõna. Veel arutles Hella, kas nemad kaks, revolutsioonilised õed, olid süüdi selles, et pere ülejäänud liikmed olid arenenud «nii keskklassi omadeks».

Tuomioja raamatu nimele on tekstis seletus. Muidu olekski «õrnroosa» täielik orwellilik uuskeel, sest Tuomioja kallis vanaema oli «sügavalt punane» rahvast kõrgemale kerkinud bolševik, kellele aade oli tähtsam kui põhimõtted või sõprussuhted.

Tuomioja maalib pildi seiklushimulisest «kaviaarikommunistist», kes imetles Stalinit, kuid nautis jõukat elustiili. «Olgu jumal mulle tunnistajaks, ta on suurim inimene maailmas! Milline huumorisoon on tal silmis ja kui kuratlikult terav mõistus!» kirjutas Hella Inglismaale oma kohtumisest Päikesekuningaga 1945. aastal.

Hitler ja Stalin olid psühhopaadid, kuid täiesti tavalised inimesed hakkasid nende abilisteks. Okupantidel on alati abilisi omade hulgas ja hukkamiskomandos osalemine on vabatahtlik. Laskude kajades on nad püssi turvalisemal poolel – kuni tuleb nende kord.

Tuomioja arvates nn kuuikud mõisteti 1941. aastal riigireetmise eest vanglasse «juriidiliselt küsitavate põhjustega». Sõja järelpuhastuste kohta ütleb ta, et vana võimu esindajatele suunatud puhastused olid leebed. «Kedagi ei hukatud rahu saabumise järel».

Juriidiliselt vastupidavamad olid siiski põhjendused, kui Hellale nõuti surmanuhtlust spioneerimise eest Nõukogude Liidu kasuks ja oli ka piisavalt tõendeid. Appi tõttasid Linda ja Väinö Tanner, tänu kellele muudeti otsus eluaegseks.

Tuomiojagi tunnistab, et Hella oli teiste inimeste suhtes osutatud abivalmiduse poolest «valiv ja piiratud». Tuntud on Hella Wuolijoki komme näidata üles tänulikkust Väinö Tanneri suhtes.

Hella nõudis Tannerile kui sõjasüüdlasele võimalikult karmi karistust. Veel kahtles Hella, et Tanneril on vanglas paremad olud, kui olid temal sõja ajal.

Kui Stalini soovid oleksid 1940. aasta suvel täitunud või tõrjevõidud Kannasel 1944. aasta suvel jäänud olemata, oleks Hella kõigest järeldades olnud Helsingis lilledega punaarmeed vastu võtmas.

Nüüd juhtus nii, et järelevalvekomisjoni juht, kindralpolkovnik Andrei Ždanov pidi minema autoga Jokelasse Hellaga kohtuma. Seda tegi Ždanov kolmandal päeval pärast oma Helsingisse saabumist. Sama päeva õhtul oli Hella juurde asja ka Urho Kekkosel.

Andrei Ždanov oli mees, kes oli juhtinud Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist neli aastat varem. Vaevalt et Hella kaebas Ždano-vile eestlaste saatuse üle, riieldes selle asemel soomlastega, kes ei soovinud mõista Nõukogude Liidu õilsaid tagamõtteid. Ždanov omalt poolt soovitas Kekkost Soome peaministriks.

Tuomioja järgi ei jätnud 1940. aasta sündmused Baltimaades Hella pärandisse ühtegi ülestähendatud kommentaari! Okupant korraldas Eestis 1940. aasta suvel valimised, mille muidugi võitis ülivõimsalt «Töötava Rahva Liit», sest kõik sellest sõltumatud kandidaadid sunniti loobuma või vahistati.

«Soome Rahva Demokraatlikule Liidule» oli mõeldud samasugune osa Soomes 1945. aasta kevadel, kuid et Ždanovil polnud nüüd Stalinilt samu volitusi (ega okupatsioonivägesid), olid valimised siiski vabad ja tulemus sellele vastav.

Aino Paju tõrjus mälestusi aastakümnete jooksul, et unustada, mis temaga juhtus. Hella Wuolijoki tõrjus oma peast kurvad asjad, mis juhtusid teistega, näiteks Aino Pajuga. Elukutseline revolutsionäär oli samal kombel psühhopaat kui elukutseline ja juhukurjategija, ta ei mõtle teistele põhjustatud kannatuste, vaid enda tabamise peale. Ta tahab vaid «ennast teostada», seega oma kutsumust järgida.

Elu on alistatud kõrgematele eesmärkidele ning vähemalt masside elul pole tähendust.

Elu Nõukogude Eestis õpetas, et aususe ja väärikuse eest karistati, seetõttu valiti vaikimine, tõrjumine. «Pigem suren kui räägin oma loo,» korrutas Aino Paju oma tütrele aastakümneid.

Lisaks sellele on inimene valmis lisaõuduste vältimiseks usinalt tõde moonutama. Siis saab võimaluse elus püsida ja elada ehk veidi paremini kui teised halvad. Kommunismil endal pole halba südametunnistust.

Ellujäänute taaka lisasid mälestused sellest, mida keegi oli pidanud tegema ellu jäämiseks, millele pidanud alistuma, keda tuli petta või üle kavaldada. Surm oli vabastanud paljud neist valudest, kuid ellujäänud teadsid või arvasid teistest igasuguseid asju. Seetõttu oli vaikimine esimene valik.

Valiti vabatahtlik mälukaotus. «Mõnikord on seda näha ka ajaloo uurimisel,» tõdeb Imbi Paju. Ta kahetseb, et ajaloomäluta noor uurijate põlvkond loeb KGB ülekuulamisprotokolle sõna-sõnalt.

Ülekuulaja keel oli totalitaarse terrorisüsteemi loodud uuskeel, millega kirjutati meeletut ilukirjandust. Kui süüdistus oli olemas, vajati vaid tunnistust. Faktid ei tohtinud kummutada tunnistuse sisu.

Soomes need ajaloolased, kes valvavad oma varasemaid uurimusi, toimivad vastupidiselt. Nõukogudeaegsetest arhiivileidudest minnakse kas mööda või mõistetakse need «eesmärgipäraseks», neid ei saa just nimelt lugeda sõna-sõnalt.

Britid pidid ise toetuma Stalinile, et Hitleriga hakkama saadaks ja nii on nõukogude uurimusi ja ajalootõlgendusi brittidel lihtsam heaks kiita. Ebaõiglus, mida Nõukogude Liidu kägistatud rahvad pidid kannatama, tulenes sel kombel uurijate järgi valedest valikutest.

Soome sümpaatia Ungari suhtes 1956. aastal või Tšehhoslovakkia suhtes 1968. aastal oli sama soe kui Rootsi toetus Talvesõjas, eraviisiliselt tuli soojalaineid, kuid ametlikult oli jahe.

Kas oleks saanud seega teistmoodi tegutseda kas või Eesti suhtes? «Ametliku välispoliitika» altarile ohverdati ehk siiski tarbetult kogu rahvuse kollektiivne südametunnistus.

Meil esineb säärast imalat riigitarkust, mis solvab tänapäeva eestlasi. Soomes paistakse teadvat, mis on Eestile parim nii, nagu Rootsis teati, mis oleks Soomele parim. «Vanadest asjadest oleks kõige targem vaikida ja vaadata ettepoole». Eestlasi on hoiatatud iseseisvumise, oma valuutale ülemineku, NATOsse astumise, monumentide teisaldamise eest ja nii edasi.

Päris raamatu lõpus otsustab Tuomioja minna tinglikuks, kui arutleb oma vanaema bolševismi astet näiteks Ungari ja Tšehhoslovakkia okupeerimise suhtes. Kuidas vanaema oleks suhtunud, kui ta oleks neil aegadel elanud? «Ehk ta oli müünud oma hinge... juba nii mitu aastakümmet varem, et tal poleks olnud valikuvõimalust.»

Miks oleks Hella kurvastanud Ungari või Tšehhoslovakkia rahvaste pärast, kui ta ei kurvastanud oma sünnimaa saatuse üle?

Autor on Euroopa Parlamendi liige ja ajaloolane. Artikkel ilmub lühendatult ajakirjast Kanava. Tõlkinud Erkki Bahovski.

Raamatud

Erkki Tuomioja

«Õrnroosa»

Tõlkinud Riina Jesmin

Varrak 2006

Imbi Paju

«Tõrjutud mälestused»

Kirjastus Eesti Entsüklopeediakirjastus 2007