Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi rüblikud käivad kapis rahunemas

Pärnu-Jaagupi gümnaasium. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Pärnu-Jaagupi gümnaasiumis käivad rüblikud kapis rahunemas või ripuvad mõned minutid pea alaspidi nagu nahkhiired.

«Pealtnägija» toimetusse helistanud isa väitis, et juba üle aasta on Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi psühholoog lapsi lubamatult äärmuslikel ning iganenud viisidel karistanud, teatas ETV saade «Pealtnägija».

«Ma ütlen selle kohta, et see on tõene. Tõesti - me paneme lapsi kappi, riputame neid jalgupidi ülesse ja siis käime ka veel tõstesaalis, kus sunnime neid tegelema raskuste tõstmisega,» ütles Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi direktor Lembit Rebane.

Kahe meetri pikkune mehemürakas Lembit Rebane on seda kõike rääkides muhe ning koolipapalikult veidi uhkegi.

«Ükskord tuli psühholooog minu juurde ja ütles, et tead Lembit, et seal kapis mul üks poiss käis. Ma küsin, mis ta seal käis. Tal meeldis seal, ta sai omaette seal rahulikult olla. Siis hakkas see kapis käimine levima. Hiljem tõin ma sinna ka tekid, et neil pehmem oleks olla. Muretseme ka sellepärast, et seal neil mugav oleks olla,» ütles Lembit Peterson.

«Alguses me tahtsime ta välja viia, aga siis ta oli vist kaks päeva olnud, kui üks kolmanda klassi poiss tuli äkki vahetunnil ja ütles, et tahaks siin sees olla. Ma olin väga imestunud,et mis sa siin teed? Poiss vastas, et tahab lihtsalt vaikuses olla ja pani isegi ukse kinni,» meenutab kooli psühholoog Aivar Georg.

«Siis mul tuli idee, et mängiks talle vaikselt klassikalist muusikat ja ta oli siin 5-6 minutit. Siis ma ütlesin direktorile, et kuule ära seda kappi välja vii, et lastele meeldib siin olla,» ütles Aivar Georg.

Ka «Pealtnägija» külaskäigu ajal tegi psühholoog ja joogaõpetaja Aivar Georg rõõmuga igapäevase tiiru algklassidesse ning demonstreeris, kuidas see furoori tekitanud «kapiskäimine» otsast lõpuni täpselt välja näeb.

Kapis käivadki juba üle aasta lapsed esimesest kuni neljanda klassini. Valdavalt poisid. Mõnikord nad tahavad läbi kapiukse oma murest rääkida, mõnikord mängivad telefonis ussimängu, aga enamasti on nad lihtsalt tasa. Omaette, tühjas ja pimedas uberikus.

«Paljudele lastele, eriti algklassides, käib see lärm ja segadus ikka väga närvidele. Reeglina leiavad lapsed ikka igas koolis mingi nurgakese, kus panna kõrvad või silmad kinni või puhata ja olla omaette. Algul tundus ka mulle see kummaline, aga kui ma nägin, kuidas nad õnnelikult siit välja tulid ja sain aru, et sellest oli ka kasu. Ja loomulikult ei ole me kunagi kedagi sellega karistanud,» ütles Aivar Georg.

Ehk on tõesti säärased Spartalikud võtted siiski põhjendatud. Sellesama 253 õpilasega koolimaja klassiuksi kulutas muide ka spordiheeros Gerd Kanter isiklikult ja ehk just seepärast on teine rahustamismeetod kapis istumise kõrval hulga sportlikum. Nimelt - jalgupidi ülesriputamine!

Aivar Georgi sõnul sai ka see niimoodi alguse, et lapsed tulid ise kabinett ja küsisid «mis asi see on» ja ta näitas ette, kuidas masina peal rippuda saab. «Neil oli tore, et mul nägu punaseks läks ja siis paljud tahtsid seda ise proovida. Nii ta hakkas levima, et siin saab rippuda,» seletas Georg.

Rippumissoovijate ja kooliarsti käest küsib Aivar kindlasti enne, et kas mõni haigus või vigastus seljale liiga tee ja kui rippumiseks roheline tuli antud, võib paar minutut kestev atraktsioon alata. Aga, kas ka siis kui laps kardab ja seda tegelikult ei soovi?

«Aga sellist situatsiooni ei saagi tekkida, sest et see oleks ju kummaline kui psühholoog ütleb, et tule ripu või mine kappi, kui selleks vähimatki põhjust ei ole. Töömeetodid on ju põhimõtteliselt teised. Vestlus ja sellised asjad. Kappi nad tahavad ikka ise tulla ja rippuma ka,» ütles Aivar Georg.

Muide, pärast «Pealtnägija» külaskäiku, juba samal päeval, tehti selles koolis tähtis otsus - lihtsa ja paljunäinud kapi asemele ehitatakse lastele lausa «Võlumaa», kus taevas säravad tähed ja psühholoog on hoopis võlur, kes kõik mured minema pühib.