/nginx/o/2013/09/05/2242519t1ha90b.jpg)
Kui võtaksin poeletilt või riiulist Lemming Nageli «Tahtetuse triumfi» ja sirviksin raamatut võhikliku sirvija pealiskaudsusega, jääks mul mulje, et selles on kõik valesti kirjutatud.
Elamus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõnad ei moodusta harjumuspäraseid lauseid ning laused ei väljenda tavapäraseid mõtteid. Ent mind see ei ehmata, sest tean, et raamatu autoriks on «Lemmi», kes maalikunstnikuna paigutab lõuendile kohatuna tunduvaid esemeid, kattes neid neile sobimatute värvidega ja ta saab sellest kõigest meisterliku kunstiteose, mis kriibib vaatajate meeli ja paneb neid tundma midagi, mida sõnades on võimatu väljendada.
Oma luule-proosa-draamaraamatus kunstnik justkui maalib sõnadega ja sõnad raputavad seljast maha tähendusi, laused pööravad juba loogilistena tunduvad seosed ühtäkki pahupidi ning lugeja purskub endale ootamatult naerma, seejärel ära kohkudes, mida seal õieti naerda oli.
Ma loen seda raamatut üsna tihti, ikka siis, kui argireaalsus hakkab tasapisi tülgastavaks muutuma. «Tahtetuse triumf» on minu meelest hulga tõhusam kui ükskõik milline toonust tõstev retseptirohi või toidulisand.