Linna keskpunkti tööstuskvartal andis leiba, viina ja vormeleid

Vaade Hobujaama tänavale 1979. aastal. Praegu paistaks samast kohast tehtud võttel vasakul pool servake kobarkino ja paremal Hobujaama büroohoonet. Foto: Erakogu

Tallinna ametlik keskpunkt, millest loetakse vahemaid kilomeetrites Eesti eri kohtadesse, paikneb väikeses, vaid 7,7 hektari suuruses Rotermanni kvartalis. Asudes vanalinna ja sadama külje all, on kvartal strateegiliselt olulises piirkonnas; Viru väljakule koonduvad lõuna, kagu ja ida suunast linna suunduvad maanteed.

Omanäolise struktuuri ja miljööga Rotermanni kvartal on muinsuskaitselise väärtusega kooslus. Ta on ka ilmekas näide Eestimaa ajaloo, Tallinna tõusude ja mõõnade, samuti mentaliteedi ja linnaehituse arusaamade mõjust kultuurikeskkonna muutustele.

Ümbernimetamiste jada

Erilise märgi sellesse kvartalisse jätsid esimesed aastakümned pärast sõda. See oli ääretult vastuoluline aeg, sest ühelt poolt säilis eestiaegne mentaliteet, teiselt poolt suruti peale nii võõrast ideoloogiat kui harjumatut töössesuhtumist.

Koos Nõukogude okupatsiooniga toimusid suured ümberkorraldused ka Rotermanni kvartalis. Kõik ettevõtted natsionaliseeriti ja need hakkasid 1940. aastast kandma uusi nimesid.

Mere puiesteel asunud viinavabrik, kus praegu töötab meelelahutuskeskus ning söögi- ja joogikohad, hakkas kandma kõigepealt Tallinna Piirituse Puhastamise Vabriku ning 1941. aasta aprillist Tallinna Peenviinatehase nime.

Sõja oludes raskendas kõikide ettevõtete tööd kütuse ja ka tooraine puudumine. Rosen & Co võimsusest näiteks oli kasutuses vaid kolmandik. Toodangut lahjendati ning müüki läks 32-kraadine viin.

Sõjajärgsetel aastatel oli tähtsamaid ettevõtteid Rotermanni kvartalis leivatööstus. Rotermanni Tehaste nimi muudeti 1940. aastal Viktor Kingissepa nimeliseks Teraviljakombinaadiks, Saksa ajal taastati vana nimi ning juba 1944. aastal uuesti Kingissepa nimi. 1945. aastal toodeti ettevõttes 100 tonni leiba. 1954. aastal alustas leivatehase kõrval tööd makaroniosakond.

Saksa okupatsiooni ajal sai ka Narva maantee omale uue nime – Adolf Hitleri tänav.

Häving pommide all

Maja Viru väljaku ja Mere puiestee nurgal, millest nüüdseks on püsti vaid muinsuskaitsealune fassaad, oli koolimaja ja hakkas Nõukogude ajal kandma Tallinna 3. keskkooli nime. Saksa ajal kohandati see sõjaväe laatsaretiks.

Sama hoone on varem ja hiljemgi erinevaid õppeasutusi majutanud.

Rotermanni kvartalit ja selle ümbrust ei jätnud puutumata ka Tallinna pommitamised. 1944. aasta märtsipommitamisel hävis Narva maantee alguses asunud kunstimuuseum, selle kõrval asunud Kalevi aed ja peaaegu kogu ümbruskonna hoonestus. Tõsiselt sai kannatada Vanasadama piirkond. Mere puiestee ääres hävis kino Grand Marina, mille kohale kerkis hiljem praegune Vene kultuurikeskus.

Sõjajärgsetel aastatel jätkus vaimne terror ka Rotermanni kvartalis asunud ettevõtetes. Sagedased arreteerimised ja vangistamised ning lõpuks ka 1949. aasta suurküüditamine ei andnud kaua oodata.

«Kas tahate, et teid Siberisse saadetakse?» muutus peaaegu igapäevaseks väljendiks nii juhtkonna ja alluvate kui ka muulaste ja põliselanike vahelistes suhetes. Kõik teadsid, et selline ähvardus ei pruugi kaugeltki olla sõnakõlks.

Tallinna sadam oli suurriigi üheks olulisemaks kaubasadamaks, mis kandis Tallinna Merekaubasadama nime. Kohe pärast taastamist hakkas siia saabuma palju laevu.

Riigi Sadamatehases, mis 1960. aastal nimetati ümber Tallinna Laevamehaanika Tehaseks, remonditi ja ehitati ookeani kalalaevu.

1954. aastal valmis Grand Marina asemele arhitekt A. Kuznetsovi projekti järgi Laevastiku Ohvitseride Maja (praegu Vene kultuurikeskus). Rikkalike kipskaunistustega maja fassaad ja interjöör on üks väheseid stalinistliku arhitektuuri praeguseni enam-vähem muudatusteta säilinud ehitis Tallinnas. Oma ajastu näitena väärib see igati kaitsmist.

Rotermanni kvartali vahetus läheduses paiknes teisigi ettevõtteid ja asutusi. Näiteks Hobujaama tänaval, praeguse kobarkino vastas asus Tallinna Autode Remondi Katsetehase III jaoskond ning peakonstruktori osakond.

1957. aastal alustas Hobujaama tänava tsehhi kuuris vabal ajal koos käimist autoremonditehase autosportlaste grupp, et täide viia otsus minna võistlustele oma võidusõiduautoga. Esimene võidusõiduauto, mis selles tehases ehitati, kandis nime Estonia 1. Kõik peale mootori oli ehitatud käsitsi tehase töömeeste poolt.

1960. aastal sai Tallinna tehas Nõukogude Liidu Autoklubilt suurema tellimuse, mis sai aluseks uute võidusõiduautode süsteemsele ehitamisele. Tallinna Autode Remondi Katsetehas oli ainuke ettevõte Nõukogude Liidus, kus valmistati seeriaviisiliselt vormeleid.

Pärast Teist maailmasõda nimetati pommitamistel purustatud hoonetega Viru väljak ümber Stalini väljakuks ning alles 1960. aastal Keskväljakuks. 1970. aastal taastati Viru väljaku nimetus.

Generaalplaani projekt

Juba 1945. aastal määrati generaalplaani koostamise käigus tolleaegne Stalini väljak linna peaväljakuks. Väljak vajas esinduslikku hoonestust, mille konkursi võitis arhitektide Voldemar Meigase ja Otto Keppe projekt, mis jäi aluseks Viru väljaku kujunemisele – hoonestada väljaku kolm külge nelja- kuni viiekorruseliste haldushoonetega.

Peamine neist, nn ministeeriumide hoone, pidi tulema väljaku idaküljele. Mere puiestee teljele oli kavas püstitada 118 meetri kõrgune Võidu monument, mis oleks olnud väljaku dominandiks.

1950. aastate keskel valmisid Viru väljaku äärde esimesed uued hooned: arhitekt Mart Pordi projekti järgi kuuekorruseline elumaja Narva mnt 2, mille all tegutses pikka aega kauplus Tallinn.