Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/05/25/6708447t1ha607.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2240039t1h065a.jpg)
Milles seisneb poksifilmi «Rocky» võlu, arutleb Timo Diener.
Ma armastan sporti. Autsaiderid võidutsemas, favoriidid põrmu langemas, kõige sellega kaasnev dramaatika ja uskumatud eneseületamised, mis kõlaks äärmiselt ebausutavalt, kui need esmalt stsenaariumi vormi valada ja seejärel filmilindile talletada.
Ma ei hooli aga eriti poksist. Jätab täiesti ükskõikseks. Miks on aga nii, et üks väike poksifilm, mis üle 30 aasta tagasi maailma raputas ja endiselt olulisena püsib, puudutab mind iga kord, kui ma seda vaatan?
1976. aastal kinoekraanidele jõudnud «Rocky» on ülim underdog-lugu. Lugu sellest, kuidas ka kõige ületamatumast olukorrast on võimalik võitjana välja tulla. Kusjuures on tähelepanuväärne, et nii nagu jõuab lõputiitrite ajaks põhjamudast sangari staatusesse Rocky, rabeles end lootusetust seisust haljale oksale ka filmi stsenarist ja peaosaline, omal ajal praktiliselt tundmatu noormees nimega Sylvester Stallone.
«Rocky» saamisloost on räägitud artiklite ja raamatute kaupa legende. Kuidas töötu ja näguripäevi nägev Stallone lukustas end ühes tuunikalakonservidega räämas motellituppa ja kirjutas kolme päevaga «Rocky» stsenaariumi esimese versiooni. Kuidas stuudio oli kohe valmis stsenaariumi ära ostma, kuid pidi ühtlasi kuulma resoluutset tingimust, et peaosa kehastab ainult tema, mitte keegi teine.
Ja kuidas stuudio lõpuks taltus, makstes näljasele Stallonele kirjatöö eest 18 000 (!) dollarit, olles vastumeelselt nõus lubama peaosa näitlejale, kes polnud ära põlanud ikka selleks, et enesel hinge sees hoida mängimist ka soft-porno filmis.
Mis tõstab «Rocky» kõrgemale teistest läbi-raskuste-tähtede-poole-filmidest ja kindlustab sellele koha filmiajaloo säravamate teoste seas, on seik, et Rocky Balboa «tähed», mille poole ta püüdlema hakkab, asuvad madalamal kui teistes seesugustes filmides. Ei ole tema eesmärgiks maailmameistritiitel, ei ole tema näol tegemist ka sportlasega, kes kunagi tipust põrmu langenud ja nüüd comebacki plaanib...
Kaugel sellest. Balboa on «Rocky» alguses allakäigutrepist hooga üles jooksev mees, kes teenib leiba kohaliku liigkasuvõtja võlgu sisse nõudes ja kes aeg-ajalt paarikümne näruse dollari pärast ka poksiringis rähkleb.
Kui talle antakse ootamatu võimalus poksida valitseva maailmameistri Apollo Creediga, ja seda tempionitiitli peale, on tema esimeseks reaktsiooniks vaat et puhas õud. Mis võimalusi omab mittekeegi maailmameistri vastu? Ei mingeid. Siin peitubki «Rocky» geniaalsus, filmi süda: vaatamata kõhklustele ja kartustele on Rocky saanud võimaluse tõestada tervele maailmale, aga eelkõige iseendale, mis puust ta lõpuks tehtud on.
On väga, väga tõenäoline, et ta selle mati kaotab, ükskõik kui palju ta ka ei treeniks. Rocky ainus eesmärk on lõpuni vastu pidada, seista jalgel, kui kõlab mati lõppu tähistav kellahelin. Teada sisimas, et ta on andnud endast kõik. Sest siis teaks ta esimest korda elus, et pole järjekordne tühikargaja.
Endast kõik tõepoolest filmi kulminatsiooniks osutuvas titaanide heitluses ta ka annab (kuidas täpselt see mat lõpeb, ma siinkohal siiski ei paljasta, sest leidub ka palju neid uue põlvkonna esindajaid, kellel võib esmakohtumine Rockyga alles ees seista). Ja kui keegi on endast juba kõik andnud, on täiesti teisejärguline, kas tulemuseks on võit või kaotus.
Lihtne on näha paralleele Rocky ja teda kehastanud näitleja vahel. Stallone püsis samuti kuni viimse gongini jalgel, kui stuudio üritas talle Apollo Creedi kombel tuult alla teha ja projekti juurest minema peletada, et palgata peaossa kõlavama nimega staar.
Tema kindlameelsus on põhjus, miks nüüd 31 aastat hiljem võime rääkida filmiajaloo ühest säravamast tuhkatriinuloost ja ühest tuntumast filmitegelasest läbi aegade. Meil on linateos, millesse algul keegi ei uskunud, mille eelarve oli tagasihoidlik miljon dollarit, mille võteteks oli antud kõigest 28 päeva ja mille poksistseenide tarvis ei jagunud piisavalt publikut.
Publikut jagus seevastu kinno jõudnud filmile, nagu jagus ka tervelt 10 Oscari nominatsiooni ja aasta parimale filmile mõeldud kuldmehike. Rääkimata tänini rahva seas elavatest stseenidest ja repliikidest.
Bill Conti legendaarset muusikat ümisevad alateadlikult needki, kes Tallinna linnahalli treppidest juhtuvad üles jooksma, kes jõusaalis higi valavad või näevad lihuniku pool konksu otsas rippumas loomakeret. Milline «Rockyt» näinud mehepoeg suudaks vastu panna kiusatusele külmunud lihakamakat ka paari sirgega kostitada?
Selle kõige valguses ei oma enam mingit tähtsust «Rocky» arvukate järgede kõikuv tase ja tegelaskuju rakendamine propagandavankri ette 1980ndatel, kui Rocky punamasina parima produkti Ivan Dragoga vaenulikus Moskvas piigid ristas. Rocky Balboa on tegelaskuju, kes võidab jäägitult enese poole oma suure südame, tahtejõu ja siirusega.
Hinne *****
«Rocky»
Reissöör John G. Avildsen
Nimiosas Sylvester Stallone
USA 1976
DVD saadaval Eesti videolevis