Mere lähedus tõi Mähele suvitajad ja lubas kohalikele tulusat maaäri

Ajaloolase Jaan Sitska talu, mis oli Mähe külas üks suuremaid ja mille uhke viljapuuaed andis parimat saaki, on siiani alles. Foto: Erakogu

Tänapäeva Mähe asumi piire on keeruline määrata. Ühelt poolt kasvab Mähe kokku Meriväljaga, teiselt poolt Piritaga. Piirideks on veel Kloostrimetsa ja Viimsi poole suunduv haru. Ka Tallinna linna piirist kandub Mähe osalt väljapoole. Kõige selgem ruumiline seos on Mähel Randvere teega. See tee oli olemas juba Rootsi-aegsetel kaartidel.

Pirita keskusest ehk kloostrist eemal asusid mitmed üksiktalud, nende seas ka praeguse Randvere tee algusest umbes bussipeatuse jagu eemal asunud Mähe talu. Esimesed andmed Mähe (Mehhe) vabatalust pärinevad juba 1625. aastast. Kaua aega oli see piirkonna ainukese talu, hiljem lisandus neid veel.

1919. aasta augustis elas Mähe külas 62 inimest. Ka järgneval paaril aastal ei muutunud see arv oluliselt. 1920. aasta suvel oli majapidamisi Mähel 11.

20. sajandi algusest hakkas Mähe kandi taludele tooma lisatulu suvituskohtade väljaüürimine. Linna lähedus aitas aedvilja müügiga kiiresti jalad alla saada.

Prominentsed talupidajad

Kahtlemata mõjutas Mähe arengut asjaolu, et sealsete taluomanike seas olid sellised eredad isikud nagu Tallinna linnapea Voldemar Lender ning pangandustegelane ja ajaloolane Jaan Sitska.

Ajaloolane Sitska osales 1905. aastal kuulsal Tartu aulakoosolekul, oli Asutava Kogu liige, 1909–1929 Eesti Laenupanga juhatuse liige, 1913–1924 kindlustusseltsi «EEKS» juhatuse esimees ja 1933–1937 aktsiaseltsi «Eesti Kunstsarve Tehased O. Kerson & Ko» direktor.

Tema Merivälja ja Mähe vahel asunud talu on nimetatud ka mõisaks. Umbes 1910. aastal rajas Sitska suure viljapuuaia, mis andis ümbruskonnas suurimat saaki. Eriti hästi kasvasid pirnid ja mitmed õrnemad õunapuusordid. 1930. aastate lõpus kasvas aias üle 200 viljapuu. Üks mesipuu andis talule igal aastal umbes kümme kilogrammi mett, mis oli Põhja-Eesti oludes võrdlemisi hea saak.

Rängaks katsumuseks Sitska talule oli 1940. aasta külm talv. Viljapuuaiast jäi järele vaid kümmekond puud. Õnneks suutsid ränga talve üle elada mesilased.

1930. aastatel soosis nii riik kui Tallinna linn uute suvituskohtade rajamist. Suurt perspektiivi kujutas endast Mähe piirkond. Kuna nõudlus ületas pakkumist, tõusid kruntide hinnad peagi kümnekordseks. Heinamaa müümine suvituskruntideks oli äärmiselt kasulik ka sealsetele taluomanikele. 1930. aastate lõpuks oli Mähe külas senise üheksa majapidamise asemel ligi 70 maavaldust. Kruntide suurus kõikus 1300–3100 ruutmeetri vahel.

Mähe külast põhja poole olid varem peamiselt heinamaadena kasutatud alad. 1924. aastal alustati sinna Merivälja aedlinna väljaehitamist.

Mähe külast kirde poole ulatusid suure Lepiku küla maad. Lepiku küla kõige kaugemal asunud Järve talu ulatus peaaegu Randvere teeni. Selle talu maadele rajati hiljem Betaania palvela.

Juba enne Esimest maailmasõda oli Iru ümbruses tugev baptistide liikumine. Moodustati Viladelvia Baptisti koguduse Iru osakond, kellel polnud aga oma palvelat ja koos käidi taludes. Mõnekümne aastaga kasvas kogudus nii suureks, et ei mahtunud talutuppa ära, mispeale kinkis 1936. aastal Järve talu peremees Jaan Oja väikese liivakõrgendiku oma maast kogudusele.

Ta andis ka suurima rahalise toetuse palvemaja jaoks ja juhatas ehitust. Kõik tööd tegid koguduse liikmed ise. Maakividest vundamendile ehitatud puidust palvemaja valmis 1939. aasta sügisel. Rahvasuus tuntakse seda Järve kiriku nime all. 1945. aastal nimetati kogudus ametlikult Betaania koguduseks.

1950. aasta septembris palvela suleti, torn lõhuti ning maja ehitati ümber korteriteks. Maja on aga veel praegugi alles.

Randvere tee ja Pärnamäe tee äärde rajati 1950. aastate keskel Mähe aedlinn, kus kokku on umbes 1150 krunti. Kogu Mähe infrastruktuur (kaks väikest poodi, eralasteaed, apteek ja perearstikeskus) koondub Randvere tee äärde.

Aedlinn koosneb tillukestest kruntidest, mille keskmine suurus on 600 ruutmeetrit, ja väikestest aiamajakestest.

Aia- või majade džungel

Kui 1955. aastal hakati praeguse Mähe aedlinna kohal talude karja-, heina- ja põllumaadel aianduskrunte rajama, siis kitsaste kruusateede äärde jaotati piklikke krunte. Elanikud ja suvitajad istutasid sinna hekke, viljapuid ja ilupõõsaid. Väikestele kruntidele rajati eelkõige aedu.

Nüüdseks on puud suureks kasvanud ja Mähest on saanud omalaadne aianduslik džungel. Mähe aedlinna suureks ohuks on see, kui tillukestele kruntidele püstitatakse tänapäevaselt suur elamu. Aedadele ei jää enam ruumi. Nagu Leena Torim tabavalt kirjeldas 2005. aastal ajakirja Maja veergudel, võib aiandusliku džungli asemele tekkida majade džungel.

Küllap on praegu veel võimalik midagi päästa, kuid see eeldab läbimõeldud strateegia väljatöötamist ning mis veel keerulisem, ka selle rakendamist.