Kerttu Rakke veerg: väikseid nippe

Kerttu Rakke Foto: Postimees.ee

Olen kusagilt lugenud, et esimene Eesti algupärane kirjanduskriitika pärineb 18. sajandist. Kaks talupoega olla tõstnud häält aabitsatekstide lapsikuse peale, umbes nii: «Me oleme täiskasvanud inimesed, me tahaksime teada, mis maailmas sünnib, mitte lugeda, kuidas kukk taluõuel teri nokib.»

Eesti seltskonnaajakirjandust lugedes tekib kohati tunne, et kuna mujal maailmas toimuva kajastamine on eelkõige välismaise ajakirjanduse peal, siis püütakse igavuse peletamiseks oma «kukkesid» huvitavamaks teha. Mis sest, et lapsik – «talupojad» olgu vait. Kõigile meeldib lugeda, kuidas «kukk» lendab või mehetegusid teeb, aga see tüütab ära, tahaks põnevust. Niisiis pannakse «kukele» tutt pähe.

See on sama hea, kui võtta «Pehmete ja karvaste» või «Wigla show» sünopsis ja serveerida seda tõe pähe. Samas pole seegi võimatu, «kanakari» loeks ja usuks nagunii, sest juba vanast ajast teavad eestlased, et tõde on see, mida leht kirjutab ja raadio räägib.

Sellepärast on sopaajakirjandus (mitte segi ajada meelelahutusajakirjandusega!) väga hea äriidee. Järgnevalt annan mõningaid näpunäiteid, mida algaja sopaajakirjanik peaks silmas pidama, sest siis on tema edu garanteeritud.

Diktofonilt möödakirjutamine on tore ja vajalik. Kui sa pole kindel, mida «kukk» sulle ütles, ära kahtle. Pane umbes. Usu kuulujutte. Laused, mida «kukk» on öelnud taustainfoks, toonitades, et «ära seda sisse pane» – need pane kindlasti kirja.

Kui sa oled kogenematu ja kirjutad artikli, mis ka «kukele» meeldib, siis ära unusta seda enne trükkiminekut näitamast toimetajale, kes huvitavuse eesmärgil «kukele» n-ö suled pähe joonistab.

Kindlasti jäta oma artiklitest mulje, nagu tulnuks «kukk» ise sinu juurde, tahtes kuulutada midagi rumalat ning endast võimalikult lolli muljet jätta. Pealkirjaks sobib ideaalselt mõni lause, mis saab kontekstiväliselt uue tähenduse.

Kui «kukk» on mingil põhjusel sinu peale solvunud ega soovi küsimustele vastata – pole lugu. Natuke fantaasiat ning ärapanemislusti, mõnikord ka teistelt väljaannetelt varastatud fotosid – ja lugu on olemas. Ei vastanud su meilile? Kirjuta: «Ütles, et ei kommenteeri.» Ja pole vahet, kas «kukk» on rikas või vaene, võimukas või patsifist – pane täiega! Tõde pole ju eesmärk!

PS. Kuigi eespool toodud isiklikud kogemused on pärit mitme eri väljaandega suhtlemisest, tervitan siinse pritsimisega ajakirja Just! fantaasiarikast toimetust, kelle loomingut ei kavatse ma kommenteerida ka tulevikus.