Kaarel Vanamölder: ülikool vajab ka igavesi tudengeid

Kaarel Vanamölder Foto: Postimees.ee

Mõte Tartu Ülikoolist on 375 aastat vana. See on piisavalt pikk aeg, et mõjuda juba peaaegu igavikulisena. Milline loendamatu arv üliõpilasi on siit küll läbi käinud, rõõmustades, muretsedes, armastades ja vihates, eksamitel põrudes ning stuudiumi lõpetades.

Täna, pidupäeval, sooviksin vaadelda üht konkreetset tudengitüüpi, kes on kui 375-aastane ülikoolgi igavikuline ning legendaarne.

Lubage esitleda igavest üliõpilast. Ta on kõigile tuttav, ta on armastatud tegelane raamatuis ja anekdootides... tema legend võib olla elujõulisem ja reaalsem vastest tavaelus. Mitut igavest üliõpilast oskame meie, tudengid, nimetada?

Ka kirjanduses eksisteerivat igavest üliõpilast pole lihtne visandada. Ta võib olla elegantne studioosus Blau, korporant ja igivana maja, iga ettevõtmise hing, iga takistuse müürilõhkuja, iga meeletuse eestvedaja, nagu kõneleb temast dr Bertram.

Kriitiline August Jakobson on lasknud igavesel tudengil Joel Neegosena ärgata piinavas pohmeluses, mälestusteta möödunud nädalasest prassingust, võlad juba lootusetult üle pea kasvanud, ent ikkagi legendaarsena – nn vana kaardiväe romantilise esindajana, kelle veidratest kangelastegudest teab kogu linn.

Igavene üliõpilane ei pea alati veetma nii 20 semestrit ülikoolis vaid akadeemilise edenematuse tõttu. Vastupidi: ta võib olla ka väga andekas ja liiga põhjalik, nagu näiteks üliõpilane Sternberg, kellega kaude kohtub Nils Holgersson oma imelisel teekonnal läbi Rootsi.

Aral ja häbelikul üliõpilasel Sternbergil on kehv ja vilets välimus. Ta ei mõtle millelegi muule peale raamatute. Temast räägitakse, et ta olevat väga tark, kuid nii arg ja häbelik, et pole julgenud veel ühelegi eksamile minna. Kuid ka temas leidub midagi erilist – ta on viie aastaga kirjutanud raamatu Uppsala ajaloost, isegi väga hea teose, nagu Selma Lagerlöf meile mõista annab.

Fantaseerigem ja tõstkem mõni neist nimetatud igavestest üliõpilastest tänasesse, 375 aasta vanusesse Tartu Ülikooli, kehtiva õppekorralduseeskirja konteksti. Pidulikule päevale kohaselt valigem selleks akadeemiliselt ilmselt võimekaim – üliõpilane Sternberg.

Me teame, et ta on näinud viis aastat vaeva käsikirja kallal ning pole sooritanud ühtegi eksamit. Järelikult on tegemist jätkuvalt veel kolmeaastase bakalaureuseõppe tudengiga, kelle nominaalne õppeaeg on ületatud vähemalt kahe, kui mitte kolme aasta võrra, sest vaevalt alustas Sternberg iseseisvat teadustööd juba õpingute esimesel aastal, mil tutvutakse alusmooduli ainetega.

Siinkohal võiksime oma fantastilise kujutluse kustutada, kuna kõigile on juba selge, et Sternberg on ammu akadeemilise mahajäämuse pärast eksmatrikuleeritud. Aga ta kirjutab ju raamatut! Laseme tal seetõttu edasi kesta ning mõtisklegem, millistest õlekõrtest võiks haarata akadeemilise maailma sügavustesse vajuv igavene üliõpilane täna.

Esiteks: ta võiks võtta aasta akadeemilist puhkust. Käsikirja kirjutamise seisukohalt on tegemist ideaalse abivahendiga, kuna eksamite ja arvestuste sooritamine on akadeemilise puhkuse ajal keelatud. Sternberg ei tohi sel ajal oma pead õppeainetega vaevata. Ta peab akadeemilisest elust ja ülikoolist puhkama!

Me teame, et Sternbergil on kehv ja vilets välimus. Järelikult ei saa välistada, et ta võib võtta täiendavalt kuni kaks aastat akadeemilist puhkust tervislikel põhjustel arstitõendi alusel.

Kuid ka siis peab ta olema eelkõige haige ja end ravima ning mitte mingil juhul tegelema õppetööga – nõnda oleme saanud juba kokku kolm aastat, mil Sternberg võiks pühenduda iseseisvale teaduslikule tööle.

Käsikirja kirjutamiseks on puudu veel kaks aastat. Mängu astub aastane õpingute pikendamine akadeemilise mahajäämuse likvideerimiseks. Nagu akadeemilise puhkuse korral, jääks Sternberg jätkuvalt immatrikuleerituks, kuid nüüd avaneks tal võimalus läbida ka ainekava, sooritades eksameid.

Niisiis on Sternbergil võimalus püsida immatrikuleerituna 7 aastat: neist 3 nominaalõppes, 1+2 aastat puhkusel akadeemilisest elust ning aastane õpingute pikendus.

See oleks ka üldjoontes praeguse TÜ õppekorralduseeskirjas lubatavuse piiriks. Me jätame hetkel arvestamata võimaluse pikendada õpinguid seoses kaitseväeteenistusega, mis juba keskkonnana iseenesest ei soodusta tõsist uurimistööd, ning ka akadeemilise puhkuse seoses lapse hooldamisega. Sternberg on kehv, häbelik ja vilets ning nõnda tudengineiude seas kindlasti mitte kuigi populaarne.

Kui Sternberg planeeriks tudengiaega kavalalt, jõuaks ta kirjutada akadeemilistel keeluaegadel iseseisvat uurimust ning sooritada ka eksameid. Paraku pole see nii.

Ta ei mõtle strateegiliselt, õppekorralduseeskirja knihvid ja konksud on jäänud selgeks tegemata. Ta keskendub käsikirjale viis aastat ega ole sel ajal ühelgi eksamil käinud. Teda ootab vältimatu väljalangemine immatrikuleeritute nimekirjast. Temast saab parimal juhul ekstern.

Kirjeldatud Sternbergi juhtum on muidugi erandlik – temasarnaseid akadeemilisi asotsiaale on väga vähe. Kuid ülikool vajab ka neid.

Usun, et pikkade traditsioonidega ülikooli üheks kvaliteedimärgiks on ka igavesed tudengid: üliõpilased Blau, Neegos ja Sternberg. Nad kannavad vaimsust, nad tunnevad pärimust ja neist räägitakse legende. Nad kirjutavad ühel päeval raamatu. Või siis raamatusarnase lõputöö.