/nginx/o/2013/09/05/2232051t1had33.jpg)
Lavastaja Katri Aaslav-Tepandi elas 16 aastat suurest eesti teatrilegendist Erna Villmerist mõeldes. Sellest, kuidas valmis monograafia eesti esimesest õpetatud näitlejast, rääkis raamatu autoriga Merit Kask.
Isiklik ja kultuurilooline Näitleja lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli aasta 1991, Katri Aaslav-Tepandi, toonane lavakunstikateedri tudeng oli võtnud endale ambitsioonika sihi kirjutada monograafia suurest teatrilegendist, Eesti esimesest õpetet näitlejannast Erna Villmerist.
Innuga asja kallale asununa veetis Aaslav-Tepandi tunde arhiivides ja muuseumides sobrades, vanu pilte sorteerides ja kirju ümber trükkides. Kuni ühe Villmeri kirja vahelt, mille ta oli saatnud oma esimesele abikaasale Juhan Luigale, pudenes välja Alpidest korjatud lill. Lill 70 aasta tagant, kirjast, mille Villmer kirjutas Luigale enne nende lahkuminekut. Ja siin sai noore tudengi julgus otsa.
«Siis ma tundsin, et siin on minu võimete piir. Siin on teiste inimeste elud, ja mul ei ole 26-aastaselt seda tarkust ja teadmist, et seda kõike mõtestada ja aru saada. Ja panin asjad kappi,» meenutab Aaslav-Tepandi tolleaegseid tundeid.
Nii jäigi teatriteadlaselt Karin Kaselt saadud väärtuslik Villmeri arhiiv paremaid aegu ootama. Nimelt oli enne Aaslav-Tepandit mitmeid aastaid Karin Kask monograafia kirjutamise mõttega Villmeri pärandit uurinud, ent millegi pärast jäid temagi plaanid soiku.
Villmeri lugu hargnes Aaslav-Tepandi jaoks edasi siis, kui Tõnu Tepandi viis lavastaja kokku Vaino Vahinguga, kes omakorda Juhan Luiga monograafia tarbeks meeletus koguses materjale oli kokku otsinud.
Tekkis mõte kirjutada ühisel jõul näidend «Teatriromanss» Villmeri ja Luiga suhtest, näidend ilmus Loomingu raamatukogus 2001. aastal ning 2004. aastal tõi Aaslav-Tepandi selle ka Estonia lavalaudadele.
Sealt edasi, kui Villmeri tegelaskuju oli juba lahti mängitud, oli näitlejanna lahtikirjutamise taasalustamine loomulik jätk.
Kuusteist aastat ühest inimesest mõelda, teda läbi tunnetada. Miks küll? «Sest ta oli sügav kunstnik, näitleja, kellele teater oli elamise sisu ja seda sõna otseses mõttes. Teda võib nimetada Koidula järel Eesti teiseks naislavastajaks.Ja kõige olulisem: ta oli esimene teatriharidust saanud eesti näitleja,» räägib raamatu autor. «Villmer mõjutas tugevalt oma mängulaadiga kogu tolleaegse Estonia mängulaadi. Tema kaudu tulebki Eestisse läbielamiskunst, mida me tänapäeval tunneme psühholoogilise realismi nime all.»
Aastatel 1909 ja 1910 Peterburi ja Moskva teatrikoolis õppides sattus Villmer keset väga otsingulist ja põnevat aega. Tema õpetajateks Adaevi stuudios olid Moskva Kunstiteatri näitlejad ja pedagoogid, kes olid teatri asutajate Konstantin Stanislavski ja Vladimir Nemirovit-Dantenko õpilased.
Villmeri üheks õpetajaks oli Stanislavski lähim mõttekaaslane Leopold Suleritski ning esimesi Stanislavski «süsteemi» katsetusi viis Adaevi kooli õpilastega läbi just tema.
Teatriajalugu on Suleritski nime unustanud, aga tema mõju läbielamiskunsti uue näitlejatehnika otsingutes oli väga oluline.
Nii oli Villmer 1910. aastal Estoniasse pöördudes oma teatrikolleegidele ja arvustajatele modernne euroopalik näitleja, kes mängis nii nagu Pariisis või Berliinis seda tehti, ning keda siinsed näitlejad püüdsid jäljendada.
Sest mis oli vana Estonia sel ajal? «Meie mõistes ääretult isetegevuslik etendamisteater, kus mängiti teatraalsete muljetavaldavate pooside ja estidega, lisaks paatoslikud häälepaisutused,» räägib Aaslav-Tepandi. «Estoniat peeti haritlaste seas küll väga mänguliseks, aga mitte eriti vaimseks asutuseks. Näitlejateks olid endised Tallinna vabrikutöölised, poemüüjad, käsitöölised, kontoriametnikud, Villmer oma haritusega eristus kohe,» räägib Aaslav-Tepandi.
Villmeri loo kaudu saab ülevaate ka toonasest Eesti teatripildist, ent mitte ainult. Ka kultuuri-, ajaloo- ja ühiskonnapildist. «Ma ei saa rääkida näitlejast-kunstnikust, kui ma ei räägi inimesest. Tema isiklikust elust, valikutest, otsustest, ka mitteteadlikest otsustest,» selgitab kirjutaja ühte oma peamist lähtekohta. «Ja ei saa rääkida kunstnikust, kui ei räägi tema ajastu taustsüsteemist, kultuurilisest foonist, millised olid tollased esteetilised tõekspidamised, miks just selliseid valikuid tehti. Ja kultuurist ei saa rääkida, ilma et ei räägiks ühiskonnast.»
Villmeri kõrval on raamatus väga suur roll tema esimesel abikaasal Juhan Luigal, kes ei mõjutanud Villmerit üksi isiksuse, vaid ka näitlejana. Villmer ja Luiga, psühhiaater, kirjanik, riigimees ja mõtleja, abiellusid 1913. aastal, 1924. aastaks oli see abielu jõudnud lõpule.
Luiga surmani kestnud kirjavahetuse kaudu selginevad mitmed olulised Villmeri isiksust, loomingulisi tõekspidamisi ja eluetappe puudutavad küsimused.
Luiga suri 1927 ning järgmisel aastal abiellus Villmer oma lavapartneri ning Estonia draamatrupi juhi Ants Lauteriga, kellega koostöö mõjutas võimsalt kogu Estonia sõnateatri arengut.
Hoolimata väga mahukast algallikate kogust, mis Aaslav-Tepandil kasutada oli, erinevate inimeste kirjadest, mälestuste ja päevaraamatuteni välja, on paljut, mis jäigi kirjutajale lõpuni saladuseks.
Näiteks on üsna selguseta, millist pikaajalist haigust Villmer põdes, nii et ta 1937. aastal lavatööst loobuma pidi? Või miks ta Moskva Kunstiteatri koolist ära tuli, ehkki talle pakuti võimalust jääda edasi õppima ja asuda ka Kunstiteatrisse tööle? Või miks ta enam ei lavastanud, kuigi oli tugev lavastaja ning need vähesed tööd, mis ta tegi, mõjutasid ilmselgelt toonast kultuuripilti?
Raamatus on avaldatud suur osa Villmeri isiklikust kirjavahetusest ning otsus avaldada väga intiimseid mõtteid ei tulnud Aaslav-Tepandile kergelt. «Kui me räägime loomise saladusest ja inimesest, siis see nagu õigustaks. Kuidas me siis üldse saame sest midagi teada, kui me sest ei räägi, ei mõtesta.»
Villmeri loo ja ajastu inimlikku mõõdet, mida avaldatud kirjad suuresti avavad, peab Aaslav-Tepandi ääretult oluliseks. «Inimene loob ajalugu. Inimese osa ajaloosündmuste sõlmvalikutes on ääretult suur.
Me praegu ei tea, kuidas ajalugu loome, selles osas on kohtumõistjateks tulevased põlved, kes näevad, miks inimesed midagi tegid, miks nad midagi otsustasid ja kuidas toonased otsused on toonud meid praegusesse olukorda.»
Juba aegu on Aaslav-Tepandit kummitanud Oidipuse mõte, et me ei tea, kes me oleme. «Ma arvan, et Koidulast või Aino Kallasest oleks lihtsam kirjutada kui tänapäeval elavast, kaasaegsest loojast. Inimese ja ajastu väärtusest aru saamiseks on vaja kaugemat ajalist perspektiivi, suuremat taustpilti.»
Nõnda pikaajaline seotus Villmeriga pole kirjutajat ennastki mõjutamata jätnud. Võimalust ise seeläbi areneda, teada saada, peabki Aaslav-Tepandi üheks oma suurimaks motiveerijaks: «Kui ühe inimese elu sünnist otsakaareni vaadata, siis hakkad kuidagi tervikuna nägema ka oma elukaart, oma arengut ja oma ajastut, ühiskonda. Kui palju on meie ajal paralleele esimese Eesti Vabariigiga, toonaste inimeste püüdlustega, vaimsete suundumuste ja heitlustega!»
Uus raamat
Katri Aaslav-Tepandi
«Eesti näitlejanna Erna Villmer»
Toimetaja Reet Neimar
Kujundaja Jaan Klõeiko
Eesti Teatriliit 2007