Suveräänsus kui organiseeritud silmakirjalikkus

Poliitikateadlane Stephen Krasner seletab, et teiste riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet on pidevalt rikkunud nii Venemaa kui ka teised suurriigid. «See ei tohiks tulla üllatusena. Keegi ei pane neid selle eest vangi, selles seisnevadki rahvusvahelised suhted,» ütleb Krasner. Foto: Mihkel Maripuu

Eelmisel nädalal Tallinnas esinenud USA üks juhtivaid poliitikateadlasi Stephen Krasner rääkis Erkki Bahovskile, mida tegelikult tähendab suveräänsuse mõiste ja kas külm sõda ikka algab uuesti.

Selgitage palun Eesti lugejaile, mida tähendab teie kasutatud väljend «suveräänsus kui organiseeritud silmakirjalikkus»?

Põhimõtteliselt seisneb idee selles, et kui mõtleme suveräänsusele, mõtleme sellisele suveräänsusele, millel on kolm mõõdet.

Esiteks rahvusvaheline legaalne suveräänsus – riigid on rahvusvaheliselt tunnustatud. Nad on ÜRO liikmed, sõlmivad omavahel lepinguid ja kuuluvad rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.

Suveräänsuse teine mõõde puudutab autonoomiat ehk siin iseseisvust, see tähendab teise riigi siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet.

Suveräänsuse kolmas aspekt on hästi töötav sisemaine valitsus, kes on suuteline reguleerima tegevust omaenda piiride sees.

Tagasi ajalukku vaadates avastasin, et on mitmeid olukordi ja juhtumeid, mis selle mudeliga ei sobi. Peamine näide selle kohta on Euroopa Liit, mille liikmesriigid on kasutanud oma rahvusvaheliselt legaalset suveräänsust, et sõlmida lepinguid.

Nii on Euroopa Kohtul ülimuslik võim rahvuslike kohtute üle ja ses mõttes pole ELi liikmesriigid iseseisvad. Euroopa Rahaliit 13 riigiga kirjutab ette rahapoliitikat.

See on vaid üks juhtum, kuid ma leidsin säärase fenomeni kohta ajaloost väga palju näited. Toon siinkohal paar muud näidet.

Hongkong on Hiina osa, sattudes Hiina võimu alla tagasi 1997. aastal. Kuid Hongkong on ka rahvusvaheliste organisatsioonide – nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon – liige.

Hongkongi viisarežiim erineb Hiina omast. Kui olete ameeriklane, saate lennata Hongkongi ilma viisata, kuid kui tahate minna Hiinasse, siis peab teil viisa olema. Kui olete hiinlane ja tahate minna Pekingist Hongkongi, on teil dokument, mis sarnaneb väga passiga, kuid loomulikult pole see pass, sest te olete osa samast riigist.

Avastasin ajaloost, et suveräänsuse reeglitest saavad kõik kuidagi ühtemoodi aru, kuid nendest ei peeta alati kinni. Seda pidasingi silmas «organiseeritud silmakirjalikkusega» – reeglid on olemas, keegi ei tõtta neid muutma, kuid nende rikkumistest on pidevalt näiteid.

Kuidas te kirjeldaksite suveräänsuse arengut pärast külma sõja lõppu? Külma sõja lõpp nägi mitmete riikide, nagu ka Eesti taastekkimist ja sellega enda suveräänsuse taaskehtestamist. Teisest küljest olid need riigid vägagi valmis ühinema rahvusvaheliste organisatsioonidega? Kuidas te sellist nähtust kommenteerite?

Jah, kui vaadata Euroopa Liidu poole, on see tõesti rabav. Riigid ütlesid lahti tavasuveräänsusest, kuid peab samas ütlema, et suveräänsus on jätkuvalt mudeliks. Tegelikult varastasin ma mõiste «organiseeritud silmakirjalikkus» Norra sotsioloogidelt.

Kuid tagasi suveräänsuse juurde. See on tõesti ikka veel mudel ja keegi ei ütle, et meil peaks olema midagi muud kui suveräänsed riigid. Seda ühelt poolt.

Teiselt poolt on suveräänsus dramaatilisel kombel muutunud. Euroopa Liidu poolt ühes mõttes, teises mõttes aga läbikukkunud riikide poolt.

Ent summeerides peab nentima, et suveräänsuse asemele pole tulnud midagi ainulaadset, midagi, mille kohta saaks öelda, et see vahetab suveräänsuse välja. Inimesed võivad öelda, et Euroopa Liit on suveräänsuse täiendus, kuid mitte asendus.

Nii et arvan, et vaatamata külma sõja lõpule ja uute riikide taastekkele on meil tegemist suveräänsete riikide mudeliga, mille poole inimesed sõnades pürgivad, ehkki tegelikkuses võib sellest esineda kõrvalekaldeid.

Kuidas kirjeldaksite riigi siseasjadesse mittesekkumise põhimõtet? Küsin seda sellepärast, et Eesti oli suure Venemaa surve all, kui Eesti valitsus otsustas teisaldada pronkssõduri ja ütles, et see on Eesti siseasi.

Siin tuleb näha probleemi rahvusvahelistes suhetes. See on anarhia: valitsused, suheldes teiste riikidega, suhtlevad riik-riigi-põhimõttel või üritavad sekkuda teise riigi siseasjadesse.

Mittesekkumise põhimõtet on pidevalt rikkunud mitte ainult Venemaa, vaid ka teised suured riigid, see ei tohiks tulla üllatusena. Keegi ei pane aga selle eest kedagi vangi, selles seisnevadki rahvusvahelised suhted.

Seega, kui vaadata USA suhteid Kesk-Ameerika ja Kariibi mere riikidega, oleme näiteks sekkunud Haitis lugematu arv kordi. Kui vaadata Prantsusmaad ja frankofoonset Aafrikat, siis viisi, kuidas Prantsusmaa nende riikidega suhtleb, saab kindlasti nimetada sekkumiseks.

Nii et tegemist on asjaga, mis juhtub tihti. Ka Eesti rakendab kindlasti seda põhimõtet, kuid see ei tähenda veel ilmtingimata, et teine osapool seda järgib.

Palju räägitakse sellest, et traditsiooniline suveräänsus on kadumas, kui jutt käib üleilmastumisest, sest on palju asju, mida riigid ei suuda kontrollida. Teie aga ütlesite, et mingit aseainet suveräänsusele ei ole. Kuidas te seda probleemi kommenteerite?

Esiteks, ehkki üleilmastumine on praegu eriti tugev, on see olemas olnud ka varem. Näiteks kulla sissetoomine Hispaaniasse 16.-17. sajandil, mis kõigutasid hindu.

Seega pole üleilmastumine midagi uut. Kui vaadata näiteks haigusi, siis must surm ehk katk tappis Euroopas rohkem inimesi kui mingi muu haigus, mida suudaksime praegu ette kujutada.

Küsimus on selles, kui tugevad on riigid sääraste üleilmsete nähtustega toimetulemisel. Sest üleilmastumisel on ka suuri eeliseid – kommunikatsioon ja kaubandus. Kui vaadata USAd, Euroopat, Ida-Aasiat ja Ladina-Ameerikat, osa Aafrikat, siis sealsed riigid on suutelised üleilmastumist päris hästi reguleerima.

Seega ei ole tõene väide, nagu oleks suveräänsus üleilmastumisega kuhugi kadumas.

Tegelik väljakutse pole mitte selles, kas olla rahvusvaheliselt rohkem kaasatud, vaid selles, kas riigid on ikka piisavalt hästi hallatud ja valitsetud, et üleilmastumisega toime tulla.

Oma ettekandes välispoliitika instituudis mainisite, et te ei ole Venemaa ekspert, kuid küsigem niiviisi: missuguseid väljakutseid pakub Venemaa USA välispoliitikale? Paljud kõnelevad ju uue külma sõja puhkemisest. Mida teie sellest arvate?

Ei, ma ei arva, et me näeme külma sõja taasteket. Lihtsalt sellepärast, et Venemaa pole piisavalt võimas, et mängida sellist rolli, nagu ta mängis külma sõja ajal.

Kui aga vaadata Vene huvisid, on siiski palju kohti, kus Venemaa ja Ameerika huvid langevad kokku, näiteks rahvusvahelise terrorismi osas. Või Iraani väljakutsega tegelemine.

Selles mõttes on kahetsusväärne, et Putini valitsus on võtnud kursi Venemaa kui suurvõimu kehtestamisele. Sest tegelikult pole Venemaa huvides niiviisi käituda.

Kui mõelda Iraanile või islami fundamentalismile, siis on see rohkem väljakutse Venemaale kui USAle või Euroopa riikidele. See on kahetsusväärne, et mitmel alal on erimeelsused.

Arvate, et Venemaa praegune retoorika on pigem suunatud kodupublikule?

Ma ei arva, et see oleks sihiteadlikult kuhugi suunatud. Ilmselt on sel külgetõmbejõudu kodupublikule, ilmselt läheb see tagasi ajalukku, 19. sajandisse. Miks tunnevad venelased Balkani vastu nii suurt huvi?

Doonau ja Bosporus on olnud nende rahvuslike huvide väljendus juba ajalooliselt ja see erutab kindlasti väga Venemaa kodupublikut, kuid minu oletuse järgi võib see huvitada ka Vene valitsevat eliiti.

Üks organisatsioone, mis peaks korraldama rahvusvahelist elu, on ÜRO ning paljud räägivad vajadusest seda reformida. Mida oodata ÜROlt?

Öelgem alguseks, et ÜRO on äärmiselt tähtis organisatsioon, kuid arvan, et võimalused seda reformida, on kaugel. ÜRO julgeolekunõukogu on külmutatud seisus alates 1945. aastast.

Väga raske on julgeolekunõukogu kuidagi muuta. USA on toetanud Jaapani ja India liikmesust julgeolekunõukogus, kuid ma ei arva, et isegi need kaks saavad teoks.

Kas Venemaa peaks olema julgeolekunõukogu liige, arvestades tema tähtsust maailma asjades? Võib väita, et mitte. Mitte ilmtingimata. Ja mida teha Saksamaaga? Arvan, et ÜRO jätkab tähtsa rolli etendamist, kuid kindlasti näeme ka teiste rahvusvaheliste organisatsioonide osa rahvusvahelistes suhetes. ÜRO toimib, kuid näiteks Kosovo puhul mitte.

Stephen Krasner

Sündinud 1942 New Yorgis.

1963. aastal bakalaureusekraad Cornelli ülikoolist, hiljem magistrikraad Columbia ülikoolist ja doktorikraad Harvardi ülikoolist.

Stanfordi ülikooli professor.

2005–2007 USA Riigidepartemangu poliitikaplaneerimise osakonna direktor.

Oma töödes käsitlenud peamiselt rahvusvaheliste režiimide ja suveräänsuse mõistet.

Tähtsamad raamatud: «Kaitstes rahvuslikke huve: investeeringud toormaterjalidesse ja Ameerika välispoliitika» (1978), «Strukturaalne konflikt: kolmas maailm globaalse liberalismi vastu» (1985), «Suveräänsus: organiseeritud silmakirjalikkus» (1999).

Allikas: Wikipedia / Stanfordi ülikool