Tanel Tammet: e-tiiger puurist välja

Tanel Tammet Foto: Postimees.ee

Läinud nädalal sai kolme aasta järel (!) taas kokku Eesti informaatikanõukogu. Säärane kokkukutsumine tähendab soovi IT-poliitikat, vahepeal väliskülaliste eksponaadiks taandatud puurilooma, loodusesse tagasi tuua, kirjutab TTÜ võrgutarkvara professor Tanel Tammet.

Eelmise valitsuse ajal peeti E-tiigrit toredaks, paraku veidi ohtlikuks ja praktilises elus pigem kasutuks poliitelukaks. Eesti traditsioonide järgi oli riigi IT-värk jaotatud eri ministeeriumide väiksemate IT-loomade vahel, kes üksteist suuremat häirimata ja nägemata omaenda ökonišis vaikselt nagistasid.

Teisiti öeldes: nagu Eesti Vabariigil ei ole autotööstuse poliitikat, nii ei olnud meil ka IT-tööstuse poliitikat. Riik tegeleb väga intensiivselt autonduse kasutamise kõigi aspektide korraldamisega, mitte aga autotootjate probleemidega. Suurt autotootmist Eestis vaevalt kunagi tulebki. Umbes samast eeldusest lähtuti ka IT-tootmise vaatenurgast: meil justkui ei olekski mõtet püüda kaasa aidata tõsise IT-majanduse tekkimisele.

Ent IT toodete ja teenuste tööstus on meil täiesti olemas.

Eesti majanduse otsustavalt madaltehnoloogilise selgroo, metsanduse, transiidi ja ehituse kõrval on selle tööstusharu käibed ja kasumid mõistagi väga pisikesed. Samas on IT-tööstus pea ainus kõrgtehnoloogiline majandusharu, mis ei nõua tohutut tootmise ning kapitali kontsentratsiooni: IT-majandusel on tegelikult olemas reaalne potentsiaal praegusest ilusast karvasest näituseloomast tõsiseks lüpsilehmaks muutuda.

Võib kohe küsida, kas riik üldse peaks IT-äri ja IT-majandusega kuidagi suhestuma. Vastus on korraga pessimistlik ja lootustandev: IT-majanduse oluline kasvamine Eestis on väga tugevas sõltuvuses riigi valmisolekust rajada sellele majandusele vajalik pinnas.

Eesti tugevusteks on meie senised saavutused: eksportivad ettevõtted nagu Skype ja Playtech, riigi uuenduslikud lahendused nagu ID-kaart ja X-tee süsteem, funktsioneerivad ülikoolid ja IT-õpe.

King pigistab eeskätt kahest kohast. Igale asjaga kokkupuutujale tuleb kõigepealt meelde tipptasemel spetsialistide väike arv ja ülikoolide väike suutlikkus neid piisavas tempos juurde kasvatada. IT-professionaalide peamiseks kasvulavaks on Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Ülikool ja IT Kolledž. Kõik nad funktsioneerivad IT-õppe osas riski piiril: õppejõudude järelkasv on tugevalt allpool taastootmise ja kaugemas-perspektiivis-taseme-hoidmise piiri.

Tegeliku ettevõtluse jaoks on väga oluline, et õppetöö ja seda toetav uurimistöö ülikoolides oleks seotud reaalsete uuenduslike firmade ja projektidega. See kõik nõuab palju suuremaid ressursse spetsialistide haridusse. Kõige esimene eesmärk peaks olema õppejõu ameti muutmine sedavõrd atraktiivseks, et sinna tekiks konkurss. Praegu see nii ei ole: inimesi tuleb näiteks professoriks kandideerima moosida, rõhudes nende missioonitundele.

Probleem ei ole nimelt mitte ülikoolilõpetajate arvus, vaid nende tasemes. Innovaatilist ettevõtlust viivad edasi ainult tipptasemel tehnoloogid ja teadlased. Keskpäraste töötajatega ei ole kõrgtehnoloogilist ettevõtet võimalik pidada.

Peale väga hea hariduse andmist saab riik teha veel ühte vähemalt samavõrd olulist asja. Selleks on spetsialistidele motivatsiooni ja põneva arenemisperspektiivi andmine. Kõige kindlam – kui mitte ainus reaalselt töötav viis – on toetada uute ettevõtete loomist nendesamade motiveeritud spetside poolt.

IT-tehnoloogiat ei arenda mitte niivõrd hiidfirmad nagu IBM, Microsoft ja Oracle, kuivõrd uued, väikesed, fanatismiga loodud firmad. Suurem osa uutest alustajatest ei pea kuigi kaua vastu. Mõned väikefirmadest aga saavutavad edu ja kasvavad suurteks või ostavad suurfirmad nad oma tehnoloogia ja toodete tõttu lihtsalt üles.

Eesti riigi poliitika IT-ettevõtluse osas on täpselt vastupidine: mitte toetada uute ettevõtete loomist ja sellega de facto tagada, et eksisteerivatele eesti IT-firmadele ei tekiks konkurente! Kuidas seda siis tehakse? Riigiaparaat tellib igal aastal märkimisväärsete summade eest tarkvara ja IT-teenuseid. Mugavuse ja ohutuse eesmärgil kirjutatakse riigihangete tingimustesse drakoonilised nõuded osalevate ettevõtete käivete ja kogemuste osas. Teisisõnu: meie IT-riigihanked on enamasti suunatud paarile-kolmele suuremale ettevõttele, väiksematel või alustavatel ettevõtetel pole sinna asja. Põhjendus on lihtne: suuremate ettevõtete käest tellides on risk väiksem kui uutelt väikefirmadelt tellimisel.

Riigi IT-poliitika kujundamisel tuleks julgus kokku võtta ja lihtsalt keelata riigihangetes mis tahes nõuete esitamine pakkuvale firmale. Nõudeid tohib esitada ainult tellitavale tootele/teenusele! Jah, kindlasti suureneb seetõttu hangete risk, osa hankeid ebaõnnestub ja osa teenuseid osutub nigelateks. See-eest tekitame väga soodsa pinnase uute firmade tekkeks ja sedakaudu IT-innovatsiooniks.

Äsjane informaatikanõukogu tuli välja kaunis vapra sammuga, mis kasutab meie ühte praegust tugevust – ID-kaardi olemasolu – IT-ettevõtluse ja e-äri edaspidise katalüseerijana. Nimelt soovitati nii riigil kui eraettevõtlusel hakata veebis kasutajat ära tundma eeskätt ID-kaardi ja mobiil-ID abil, mitte aga näiteks paroole või koodikaarte kasutades või panga-autentimist teenusena sisse ostes.

Otsuse teeb julgeks kohe tekkinud vajadus hakata ID-kaardi arvutis kasutamist senisest korralikumalt toetama. Vaja on uusi draiverikomplekte tellida ja hooldada, pakkuda koolitust ja lihtsalt harilikku installeerimisteenust, kuni koju kohale sõitvate hooldemeesteni.

Otsuse elluviimisel hakkab arvutis ID-kaardi kasutajate hulk kiiresti kasvama. Mida me sellest võidame?

Esiteks muudab senisest palju suurem hulk ID-kaardi kasutusvõimelisi inimesi mõttekaks uute innovaatiliste võrgurakenduste ja -teenuste pakkumise. Praegu ei ole selliseid teenuseid ärilisest aspektist vaadatuna kuigi ratsionaalne teha: ID-kaarti suudab arvutis kasutada liiga väike protsent potentsiaalsetest klientidest. ID-kaardi teenuste ja kasutamise massilisuse koha pealt oleme siiani nokk-kinni-saba-lahti olukorras.

Teiseks aitab ID-kaardi lai kasutamine kaasa uute ettevõtete sünnile: ID-kaardi kasutamist e-teenuse kasutaja äratundmiseks on nimelt väga lihtne realiseerida, see on jõukohane ka päris pisikesele IT-firmale. Senised alternatiivid – tohutu hulga paroolide haldamine või pangalt autentimisteenuse sisseostmine – on tüüpiliselt jõukohane ainult suuremale ettevõttele, kel oma teenindusvõrk või piisav hulk raha kasutajate äratundmisse investeerida.

Säärast uue-ettevõtja-sõbralikku põhimõtet soovitas informaatikanõukogus Skype Eesti juht Sten Tamkivi: anda kõik riigiasutuste loodud, sensitiivseid isikuandmeid mittepuudutavad andmebaasid (kohanimed, kinnistud, ettevõtted jne) vabaks kasutamiseks.

Täiesti kindlasti tooks see endaga kaasa mitmete põnevate teenuste loomise ja uute firmade tekke, kellest osa võib kunagi laieneda rahvusvahelisele turule. Riik ei kaotaks seejuures sentigi. Vaja on lihtsalt natuke julgust, et E-tiiger puurist lahti lasta.