Ringhäälingujuht: usaldus on tähtsam kui vaatajate arv

Foto: Postimees.ee

Ehkki rahvusringhäälingu teleprogrammil ETV napib vaatajaid, peab tele- ja raadiojuht Margus Allikmaa olukorda igati normaalseks. Ta on jätkuvalt ka seda meelt, et oma töötajad avalik-õiguslikku asutust kritiseerida ei tohi.

Ringhäälingujuht Margus Allikmaa, täna peetava ETV meediakonverentsi tutvustuses olete avalik-õiguslikku meediat nimetanud demokraatia valvekoeraks. Kõlab uhkelt, aga kuidas saab pidada valvekoeraks Eesti Televisiooni, mille vaatajanumber võrreldes teiste kanalitega on pea olematu?

Te ju nõustute, et ükskõik millise meedia – olgu see era- või avalik-õiguslik – tõstatatud teema peaks tekitama ühiskonnas mingisuguse resonantsi, vastukaja? Need peaks rahvale korda minema.

Ei saa väita, et meid enamik ei vaata. Häda on selles, et me ei tea, mida tähendab mõiste reiting ja mida tähendab kanali kontaktide arv ehk inglise keeles reach. Avalik-õigusliku ringhäälingu puhul pole ühe saate reiting üldse oluline. Kui me seda silmas peaksime, astuksime erameedia toimimisloogikaga ühte paati.

Me oleme selle resonantsi tekitamisega ka liimile läinud. Resonantsi tekitavad väga tugeva sõnumiga ehk teisisõnu skandaalsed lood: lendav taldrik tuli tuppa, kuskil toimetas mõni nõid, keegi on kedagi peksnud, keegi on kedagi tapnud. Muidugi tekitavad need resonantsi. Aga skandaal on kollase ajakirjanduse pärusmaa. Ma ei taha rahvusringhäälingut küll kollasele ajakirjandusele vastandada, aga meie eesmärk pole skandaali otsida, vaid aktuaalseid teemaid rahulikult lahata.

Reiting pole jumal. Meie jaoks on oluline see, et kanali üldine kontaktide arv oleks maksimaalselt suur. Võtke ette arvamusküsitlused, millist kanalit peetakse kõige olulisemaks. Vastuseks saate, et see on Eesti Televisioon. Mitte Kanal 2 või TV 3. Meie üldine kontaktide arv näitab, et üle 70 protsendi inimestest on meiega kontaktis. Kellelgi teisel pole sellist numbrit kõrvale panna. (Täpsustus: Eesti Televisiooni kontaktide arv ehk Allikmaa rõhutatud reach oli eestikeelsetest kanalitest septembris kõige madalam. – toim.)

Hea küll, skandaale te taga ei aja. Ent mitut olulisemat päevakajalist ja kõneainet pakkunud teematõstatust te oma saadetest viimasel ajal mäletate? Tooge näiteid kas või parimal telerivaatamisajal eetris olevast saadetest «Revidendid», «Foorum» või «Vabariigi kodanikud».

Probleem on muidugi selles, et elektroonilisel meedial ja eelkõige televisioonil on keeruline olla uuriva meedia rollis. See on paratamatu. Võib-olla on see olnud meie varasemate aegade töökorralduse nõrkus.

Te süüdistate oma eelkäijaid?

Ei, mitte eelkäijaid. Pigem on see ajastu märk. Meilt nõutakse efektiivsust: küsitakse, kas üks või teine kulutus, mida teeme, on piisavalt põhjendatud. Aga kui palju meil on avastuslikke teemasid... Jah, ei ole. Igapäevane saatekava sunnib peale ning meil pole lihtsalt inimesi, kes saaks ühte teemat süvitsi uurida. Me tahame seda muuta.

Te siis väidate, et septembri hädine vaadatavus pole ringhäälingujuhile oluline? Las vaadatuimal ajal, prime-time'il, aetakse peale mingit marginaalset asja, isegi kui keegi seda ei vaata?

See on liiga lihtsustatud järeldus. Iga saade vajab läbiarutamist ja arendamist. Me ei ole hoolimatud ega suhtu kõrgi ükskõiksusega sellesse, et meile pole ühe saate kontaktide arv tähtis. See on tähtis saate analüüsi seisukohalt ning vaatajaarv, mis tekitab tegijates rahulolematust, peaks neid ennast rohkem teemasid otsima panema.

Teie meelest era- ja avalik-õigusliku meedia eesmärgid vastanduvad?

Ei, ma ei vastanda neid. Lihtsalt olulisuse mõõtmismeetodid on erinevad. Avalik-õigusliku ringhäälingu eesmärk pole olla kusagil saadete top-kümnes. Oleme praegu ebamugavas olukorras, sest oleme ise lasknud endale selle reitinguloogika peale suruda.

Kanali juhina võite ju uhkust tunda, kui näete, et «Pealtnägija» on kõige vaadatum saade?

Tõenäoliselt. Aga tuleks uurida seda, mis juhtub pärast saadet, mitte seda, mis on saate ajal.

See tähendabki ühiskondlikku resonantsi; seda, kas rahvusringhäälingu erinevates programmides tõstatatud teemad vaatajat-kuulajat kõnetavad.

Aga selle tunnuseks pole see, et järgmisel päeval on üks või teine teema päevalehtede esiküljel.

Mainisite enne, et teilt nõutakse igas asjas efektiivsust. Kui rahvusringhäälingu koduleheküljel avalikkusele välja pandud tele- ja raadioorganisatsiooni uut struktuuri vaadata, pööritab nii mõnigi silmi: oma lugematute allüksustega näeb see välja nagu tohutu kolhoos. Ärijuhtide hinnangul võiks efektiivsuse nimel mitu teenust, näiteks audiitori või kommunikatsiooniteenuse, sisse osta.

Aga mis on üldse efektiivne juhtimine? Sel mõistel on nii palju erinevaid varjundeid. Hakata ühe-kahe lausega vastama, et see ongi efektiivne – siis me ei jõua kuhugi.

Oktoobrist on ametis Eesti Televisiooni peatoimetaja Heidi Pruuli. Ometi tõdevad telemaja produtsendid, et kõike saadetega seotut võib kommenteerida üksnes juhatuse liige Hanno Tomberg. Milleks siis veel ETV peatoimetaja, kui kõik otsused sünnivad juhatuses?

Selline suhtumine on vale. Tsentraliseerimist tuleb iga hinna eest vältida ja selle nimel ma töötan. Konkreetne näide tuleneb olukorrast, mil me muutsime ringhäälingu struktuuri ja likvideerisime telemajas programmitellijate süsteemi. Paratamatu oli, et Tomberg võttis muutuse ajal vastutuse enda kanda. Võib-olla polekski ta seda tegema pidanud. Nüüd on toimetuste juhid paigas ja juhatuse liige üksikute programmidega enam ei tegele.

Lõite ka uued toimetused, mis tähendab, et nüüd töötavad kõik tele- ja raadiokolleegid ühtedes toimetustes koos. Kas see sünergia juba toimib?

Ideaalis peaks nii olema jah, aga täna kindlasti ei toimi. Aga jõuga seda ei tekita. Kui sellise süsteemi paari aastaga toimima saame, siis on hästi. Suur samm on seegi, et televisiooni ja raadio sporditoimetused hakkasid omavahel infot vahetama.

Kas miljardikroonine ringhäälingumaja aitab teie arvates sünergia tekkimisele kaasa?

Uus maja on vahend, mitte eesmärk omaette.

Milliseid programme nõuab rahvusringhäälingu juhtkond programmide juhtidelt?

Meie eesmärk – ükskõik millise kanaliga – on toota ühiskonnas usaldust ehk solidaarsust. Lääne ühiskonnad toimivad solidaarsusel, Eesti räägime siiani vastanditest: esimene ja teine Eesti, maa- ja linnainimesed, võitjad ja võitlejad. Meie eesmärk on need lõhed kaotada, tekitada usaldust.

Selle eelduseks on muidugi see, et usaldus toimib ka n-ö majasiseselt. ETV tuntuim eetrinägu Vahur Kersna on ajakirjanduses välja toonud, et teie organisatsioonis usaldust ja head koostööd küll ei ole. Te pole seni Kersna väljaütlemisi eriti kommenteerinud.

Ma pole kunagi vaidlustanud seda, kas Kersna võib arutleda avalikult meie programmi üle või ei. Andku minna! Iseasi on, kuidas ma Kersna käitumist hindan. Et see oleks tööandjana hinnangu andmine töösuhtele, siis seda ma avalikult ei tee.

Kas võimaluse korral lõpetaksite praegu haiguslehel oleva Vahur Kersnaga töösuhte?

Te ju teate, mida ma vastan – ei kommenteeri.

Avaliku institutsiooni juhina peaksite ju igasuguseks kriitikaks valmis olema.

Hoidkem lahus kaks asja – personaalne ja institutsiooni vastu suunatud kriitika. Neid ei tohi siduda. Kas Kersna kriitika Postimehes oli personaalne või institutsiooni vastu suunatud? Kuidas teie lugesite?

Tema suu läbi tuli ilmsiks telejuhtkondade hoolimatu suhtumine töötajaisse. Aastaid polnud sellest keegi avalikult rääkinud.

Aastaid jah! Aga mina olen siin olnud vaid kolm kuud. Kersna mõttearendusi jälgin ma igal juhul, aga rohkem ma sel teemal ei peatuks.

Kellele on rahvusringhäälingu kritiseerimine lubatud?

Kõigile. Aga see ei tohi olla anonüümne ja peab millelegi tuginema. Mitte sellele, et «mulle lihtsalt tema nägu ei meeldi».

Mis on rahvusringhäälingu juhtkonna olulisem eesmärk lähiaastail?

Rahvusringhäälingu teise telekanali avamine.

Hoolimata sellest, et reitingud olulised pole: kas teist kanalit üldse on vaja, kui ka esimene programm erilistest säravatest ideedest ei pakata?

Kas esimene kanal ideedest pakatab või mitte, on teie hinnang. Siin ma teiega diskussiooni ei lasku. See on ellujäämise küsimus. Kui mõtleme rahvusringhäälingu tulevikule ning teame, et teleturule tuleb üha enam uusi tegijaid, siis on teist kanalit vaja. Paari aasta pärast on enamikul eestimaalastel teleris 40 programmi ning televaatajad hakkavad nende kanalite vahel killustuma. Kui ka siis on rahvusringhäälingul endiselt üks programm, siis pole tõesti enam sellelgi programmil mõtet.

Turundusspetsialistid ütlevad, et Eesti Raadiol oli oma nägu, Eesti Televisioonil oli samuti, aga Eesti Rahvusringhäälingul nägu pole. Kas teie arust on rahvusringhäälingul oma nägu?

Minul pole võimalik seda joonistada ega sõnastada. See kas tekib ajaga või mitte.