Pentus: kas oponendid ihkavad kodutute ühiskonda?

Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Postimees.ee online-väitluse kolmanda osana pidid mõlemad pooled esitama lõppsõna. Keit Pentus leiab oma kokkuvõttes, et tema oponentide mure spekulatsioonivabast ühiskonnast võib viia kodutute ühiskonna soosimiseni.

Aitäh oponentidele! Neil oli ilmselt üsna keeruline ülesanne väidelda kodude maamaksust vabastamise vastu, sest usun, et eks sisimas peavad ka nemad õigeks kodude maamaksust vabaks muutmist. Aga midagi pole teha, sel korral oli nendel kahel tublil väitlejal selline roll.

Lõpetuseks kordan lühidalt üle veel kolm peamist põhjust, miks mina maamaksu kaotamist õigeks pean.

1. Inimesed on oma kodud koos selle all asuva maaga kord juba välja ostnud. Maamaksu näol selle eest neilt nüüd veel katkematut ja järjest kasvavat järelmaksu linnakassasse nõuda ei ole õiglane.

2. Kodude omanikud on teinud maale, millel nende kodu asub, oma rahast ja ajast investeeringuid. Nad on korrastanud maa, rajanud ja hooldanud haljastuse, riisunud sügisel lehti ja rookinud talvel lund ka maja ees oleva tee pealt. Sisuliselt on nad oma tegevusega pakkunud kogu ülejäänud linnale linnakeskkonna korras ja mõnusana hoidmise teenust. Karistada neid selle eest veel ka maamaksuga on väär.

3. Maamaksu algne põhjendus on see, et tegu on maad käibes hoidva vahendiga. See on põhjendatud muu maa liigi puhul, kuid kodude puhul peaks kehtima levinud ütlus: «Minu kodu on minu kindlus.» Kodude müügi survestamine maksustamise läbi ei ole kuidagi põhjendatud.

Kasutan võimalust lükata lõppsõnas ümber ka väitlejate avavoorus esitatud vastuargumendid.

1) Väide justkui oleks maamaks põhjendatud, sest hoiab ära maaga spekuleerimist. See vastaste argument lähtub eeldusest, nagu maamaksust oleks vabastatud kõik maatükid ja piiranguteta. Aga vabastus puudutab üksnes kodualust maad. Väita, et inimesed hakkavad vabastuse korral kodusid kokku ostma ja spekuleerima, ei päde, sest vabastatud on ainult üks, elanikeregistris elukohanamärgitud maatükk ja üksnes piiratud ulatuses, st kuni 3000 ruutmeetrit.

Spekuleerimise väide ei ole asjakohane, kui oponendid ei pea ideaalina silmas just kodutute ühiskonda - kus kellelgi polegi päriskodu, oma kodu eest keegi hoolt ei kanna ja maatükk soetatakse ainult spekuleerimiseks.

2) Kirjeldatud aktsiiside seotus teede remondiga on häda, mitte voorus, sest ei võimalda kehvade laekumiste korral piisavat teehooldust ja ülemäära heade laekumiste ajal raha kasutamist muudeks eesmärkideks, näiteks ühistranspordile.

Üldine reegel hea maksupoliitika korral on see, et maksukroonil ei ole silti küljes, kust ta tuli. Erandiks on kindlustussüsteemid.

Ka tulumaksu maksavad inimesed võrdselt ainult protsentides mõõdetuna. Aga inimesed ei ela mitte protsentidest, vaid absoluutsummadest, mis nende käsutuses. Suurema sissetulekuga inimesed maksavad absoluutnumbrites ka täna rohkem raha maksudeks, sh kogu infrastruktuuri ülalpidamiseks.

3) Tallinna eelarve peamine probleem on täna see, et eelarvevalikud on vildakad. Kodanikelt korjatakse linnakassasse raha ja kulutatakse seda väga paljude ebamõistlike kulude katteks.

Kui need ebamõistlikud kulutused ära jätta, majandada kokkuhoidlikult ja lisaks näha vaeva eurorahade ärakasutamisega, on võimalik teha lisaks muule ka kodud maamaksust vabaks.

Kokkuvõttes - vastutustundetu ei ole mitte maamaksu kaotamine, vaid majanduslikult rasketes oludes survestada inimesi täiendavate koormistega loobuma oma kodudest, samal ajal kui linna maksuraha kasutatakse ebamõistlikult ja raiskavalt.

PS Vabandused lugejate ees, kelle küsimustele väitluse ajalise piirangu tõttu ei olnud võimalik täna vastata.