/nginx/o/2013/09/05/2220923t1h16aa.jpg)
Läänemeres suplema minnes pole tarvis karta haisid ega raisid. Et aga poleks vaja peljata ka musta vett või meremiine, selle eest võib varsti hoolitseda uus robot. Arko Olesk kirjutab, et roboti inspiratsiooniallikaks on just haid ja raid.
Läänemerel hakkab silma peal hoidma robotkala
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Robotid on teadupoolest eriti head selle poolest, et neid saab panna tegema töid, mis inimesele käivad üle jõu, on liiga ohtlikud või aeganõudvad. Ka veealuseks tööks on maailmas meisterdatud mitmeid masinaid.
Ometi avastas Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) teadlane Madis Listak viis aastat tagasi doktoritööna allveerobotit planeerima hakates, et need on enamasti ookeanisügavuste tarvis ning asjaliku veealuse abimehe järele tuntakse madala Läänemere ääres suurt puudust.
Listak rääkis bioloogidega, kes vajasid seadet, mille abil jälgida Läänemere seisundit; päästeametnikega, kel kuluks ära abi uppunute leidmisel, ning kaitseväelastega, kelle mureks on Läänemeres senini leiduvad Teise maailmasõja aegsed meremiinid.
Olemasolevad robotid on kas aeglased või kehva manööverdamisvõimega ega sobi töötamiseks madalas vees, kuhu ei pääse uurimis- või miinitõrjelaevad.
Aga just seal, kolme kuni viie meetri sügavusel saab kõige paremini hakkama Listaku robot, mille loomisel olid tal kogu aeg silme ees võimalike tulevaste kasutajate, eelkõige merebioloogide vajadused.
Nii peab robot suutma kiiresti katta suurt ala merepõhjas, filmides samal ajal taimestikku. Samas peab ta aga vajadusel ka peatuma, võtmaks proove või uurimaks huvipakkuvat kohta põhjalikumalt.
Sel robotil ei tohi olla propellereid, mis keerutaks põhjast üles muda või takerduks vetikatesse. Lõpuks peab ta olema nii kerge, et üks inimene kummipaadiga suudaks sellega kõik vajalikud uuringud ära teha.
Vaadates kõiki nõudeid, oli Listakule ja tema juhendajale, TTÜ biorobootika professorile Maarja Kruusmaale selge, et neid saab rahuldada vaid siis, kui robot tuleb biomimeetiline ehk elusloodust jäljendav.
Evolutsioon on sarnaseid probleeme pidanud lahendama juba miljonite aastate jooksul ning tulnud välja lahendustega, mille praktilisus on igapäevaelus kontrollitud.
Listak noppiski eri vee-elukailt selliseid nippe, mis tema robotile kasuks tulid. Raidelt pärineb lai keha, et edukalt põhja kohal hõljuda. Kirevavärvilised huulkalad on aga head korallriffide vahel manööverdajad ja neilt võttis Listak eeskuju küljeuimede jaoks. Lõpuks annab robotkalale kiiruse tugev sabauim nagu haidel või delfiinidel.
Robotil pole ülemist ega alumist poolt, nagu selgitas teisipäeval doktorikraadi kaitsnud Listak Postimehele. Ta võib end vabalt keerata püstiseks või lapikuks, olenevalt sellest, kas parasjagu on vaja kiiresti edasi liikuda, manööverdada või rahulikult põhja uurida.
Doktoritöö sai Listakul juba valmis, ent robot veel pole. Listak usub, et läheb aasta-paar, enne kui tema robot tegelikult Läänemerd seirama või sealt miine otsima hakkab.
Kaugem eesmärk on Listakul, et robot suudaks vee all automaatselt tuvastada need 1015 olulisimat vetikaliiki, kelle järgi hinnatakse Läänemere seisundit. See säästaks biolooge arvukatest sukeldusretkedest, jätkates samal ajal keskkonnaseiret, mida Euroopa Liit on meile kohustuseks pannud.
20 aasta pärast võiks allveerobotit katta juba nahk, mis toimib suure sensorina, kujutleb Listak. Siis, miks mitte, võiks selline keskkonnaga suhtlev robot muude ülesannete kõrval karjatada ka suuri kalaparvi, täpselt samamoodi nagu karjakoerad hoolitsevad lammaste või lehmade eest.