Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2215123t1h4359.jpg)
Kopli poolsaare tipus asub 60 hektari suurusel alal võimas tööstusettevõte, mis kannab nime BLRT Grupp AS, mis on tuletatud Balti Laevaremonditehase nimest.
Mullu ületas selle ettevõtte käive nelja miljardi krooni piiri. Kõnekas on ka ettevõtte arengutempo. 2002. aastal oli grupi käive 1,6 miljardit krooni ja kasum majandustege-vusest 228 miljonit krooni, 2004. aasta lõpuks olid näitajad kasvanud vastavalt 3,5 miljardi ja 414 miljoni kroonini. Eestis asuvad tütarettevõtted annavad kontserni käibest lõviosa ehk 70 protsenti.
Mööda ei saa minna ka faktist, et BLRT Grupp on erandlik teiste omaaegsete suurettevõtete kõrval, mis on ammu oma tegevuse lõpetanud või töötavad varasemast märksa väiksema võimsusega. BLRT Grupp on edukalt suutnud läbi lüüa ka lääne nõudliku turu tingimustes.
BLRT Grupi tänavuste kaalukamate ettevõtmiste hulka kuulub kahtlemata Läänemere ühe suurima kuivdokiga Soome laevaremonditehase, Naantalis asuva Turku Repair Yard Ltd ostmine.
Selle Soome tehase kuivdoki pikkus on 265 meetrit ja laius 70 meetrit, nii on seal võimalik remontida peaaegu kõiki Läänemerel sõitvaid laevu.
BLRT Grupi juhatuse esimehe Fjodor Bermani hinnangul tõstab Soome tehase ostmine BLRT Grupi maailma laevaremontijate esiliigast kõrgliigasse. Koos Norra firmaga Fiskerstrand Verftiga asutatud ühisfirma Fiskerstrand BLRT AS abil loodetakse saada kaalukas tükk Läänemere regiooni väiksemate laevade, eeskätt parvlaevade ehitamise turust.
Uus linnak Koplis
Juubeli puhul on kohane meenutada minevikku. 1912. aastal rajati Kopli piirkonda kolm laevatehast: poolsaare tippu Vene-Balti laevaehitus- ja mehaanikatehas, Kopli lahe äärde Boeckeri (hilisemas kõnepruugis Bekkeri toim) laevatehas ning Tallinna lahe äärde Sõjasadama kõrvale Noblessneri laevatehas. See tehas jätkab ka praegu BLRT Grupi koosseisus.
BLRT Grupi eelkäija Vene-Balti laevaehitus- ja mehaanikatehase ehitusega alustati 1912. aastal. Tehase esimeseks direktoriks määrati sama aasta märtsis Ivan Gavrilov.
Paralleelselt ehitustöödega toimusid erakordselt ulatuslikud kaevetööd. Tehase territooriumil asunud künklik pinnas tasandati ning mitu miljonit kantsülda pinnast kasutati Kopli lahe äärse ala laiendamisega mere arvel. Kaldakindlustusteks toodi suures koguses graniiti nii lähemalt kui ka kaugemalt, näiteks Karjalast.
Muide, ulatuslikel kaevetöödel osales ekskavaatori masinisti abina hilisem naaberriigi legendaarne lennukikonstruktor Sergei Iljuin. See oli tema esimene kokkupuude tehnikaalaga.
Arhitekt Aleksandr Dmitrijevi projekti järgi aastatel 19121916 toimunud ehitustegevus oli pretsedenditu, sest lühikese ajaga valmisid nii suur tööstus- kui ka elurajoon. Samal ajal ehitati välja veel vajalik infrastruktuur, sealhulgas kool, lasteaed, kirik, einelaud, haigla, klubi, saun, postkontor, politseijaoskond, tuletõrjehoone jms. Kõige selle kõrval avati autobussi- ja hiljem ka trammiühendus kesklinnaga.
Hoonetesse uued ettevõtted
Juba 1912. aasta detsembris sai tehas tellimuse miiniristlejate ning seejärel kergeristlejate ja allveelaevade valmistamiseks. 1917. aasta septembriks suudeti valmistada ristleja Svetlana, kolm miiniristlejat, kaks miinitraalerit, kaks allveelaeva, kaks ujuvdokki jms. 1915. aastal alustati Koplis mürsu- ja rapnellikestade valmistamist.
1917. aasta sügisel evakueeriti tehas koos töötajate, suure osa seadmete ja toorainega Aasovi mere äärde Taganrogi. Näiteks 1600 tööpingist viidi ära 1100.
Pärast tehase evakueerimist jäi Kopli töölisasulasse väga vähe elanikke. Vähese valvega hooned langesid kütusekriisi oludes rüüstamise objektiks. Bolevike asemele tulnud Saksa võimud kasutasid osa Kopli tööstushooneid sõjaväe ladudena, kuid samas viidi Saksamaale järelejäänud seadmeid ja eriti toorainet.
Vabadussõja ajal kujunes Vene-Balti laevatehas Vene Loodearmee oluliseks toetajaks. Tehase territooriumil asusid Loodearmee laatsaretid ja valvekaatrite salk. Sellele kuulunud kaheksa 20 meetri pikkust Oslos ehitatud laeva paiknesid hiljem Narva jõel ja Peipsi järvel.
1919. aasta lõpus ja 1920. aasta alguses tabasid Loodearmee võitlejaid taudid. Katastroofilist olukorda sai likvideerida vaid resoluutsete abinõudega. Vene-Balti laatsaretid muudeti hospidalideks. 1919. aasta lõpus viibis neis 850 haiget ning neid teenindas ja ravis 350 inimest.
Kahjuks ei suudetud paljusid haigeid päästa ning nad maeti Kopli poolsaarel nn Loodearmee kalmistule, kuhu hiljem arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi rajati kena paekivist kabel.
Koos Loodearmeega taandus Eestisse ka suur hulk vene põgenikke, kelle hulgas oli rohkesti haritlasi. Osa nendest asusid Kopli tühjadesse hoonetesse. Neile lisandusid need Eesti optandid, kes Venemaalt Eestisse siirdudes olid kaotanud oma vara ning kellel mujal Eestis sugulasi polnud.
Kolmanda elanike grupina asusid Koplisse need Tallinna töölised, kes leidsid sealsetes ettevõtetes sobiva töö. Kolm neljandikku Kopli rahvastikust olid eestlased ja umbes üks neljandik venelased.
Pärast Tartu rahu ei olnud Eesti võimud suure laevatehase edaspidise käekäigu asjas ühel meelel. Domineeris siiski lootus tehas uuesti käima panna, kuid ettevõtte aktsiate omanikud käitusid omakasupüüdlikult ning peletasid omavaheliste konfliktidega välispartnereid eemale. Lõpptulemuseks oli laevatehase pankrotistumine 1927. aastal.
Elu näitas, et neis oludes oli otstarbekam rentida tehase hooned uutele tööstusettevõtetele. Vene-Balti ja Bekkeri laevatehaste haldajaks sai 1933. aastast Kopli Kinnisvaravalitsus, mis muudeti 1936. aastal aktsiaseltsiks Kopli Kinnisvarad.
See riiklik firma suhtus Kopli komplekssesse arengusse suure pieteediga. Sealsetesse tööstushoonetesse tekkisid mitmed kaasaegsed tööstused (Kopli tellisetehas, Johannes Lorupile kuulunud klaasivabrik, kummivabrik Põhjala jt), mis olid konkurentsivõimelised ka lääneturul.
1930. aastal asus Koplisse Tallinna Tehnikum ning 1936. aastal Tallinna Tehnikaülikool. 1930. aastate lõpus koostatud planeerimiskavade järgi pidi tehnikaülikool laienema osaliselt ka endise laevatehase territooriumile.
1940. aasta sündmused muutsid veel kord senist arengut. Juba enne Teise maailmasõja puhkemist plaaniti Koplisse koondada suuri sõjaväeosasid.
Isegi edukalt töötanud ettevõtetele otsiti kiiruga uusi asukohti. Ka tehnikaülikool pidi Koplist mujale asuma. Teise maailmasõja ajal said Kopli tööstushooned ja sadamad tõsiselt kannatada.
Pidev ümberkorraldamine
1947. aastal võttis Nõukogude valitsus vastu põhimõttelise otsuse endise Vene-Balti laevatehase taastamise küsimuses. Tehas allutati Nõukogude Liidu laevaehituse ministeeriumi 7. peavalitsusele. Ettevõte hakkas kandma nime Tehas nr 890. Ettevõtte direktoriks määrati Aleksandr Tokarev.
Suureks sündmuseks oli 60 000-tonnise väljasurvega ujuvdoki toomine Saksamaalt Koplisse. Selle sõjapurustuste remontimist peeti isegi olulisemaks kui ristleja remonti. 1951. aastast kandis ettevõte nime Postkast nr 1083. Muude tööde kõrval valmistati sõjajärgsetel aastatel tehases ka suures koguses laiatarbekaupu, näiteks raudvoodeid, kuivatusreste, kalariive jms.
29. juunil 1957 allutati tehas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. Ettevõte kohandas end ümber rahuotstarbeliste laevade, peamiselt kalalaevade remondiks ja väiksemate laevade ehitamiseks. 1960. aastal nimetati tehas Organisatsiooniks Postkast nr 1083 ning samal aastal alustati suurte külmutustraalerite remonti.
1966. aasta jaanuaris allutati tehas Nõukogude Liidu Kalatööstuse ministeeriumile ning aasta hiljem nimetati ettevõte Balti Laevaremonditehaseks. 19891996 oli see rendiettevõte ning alates 1995 BLRT Grupp AS. 2000. aastal liideti BLRTga Tallinna Meretehas ning 2001. aastal ostis BLRT Klaipeda laevatehase.
Need on vaid üksikud episoodid kuulsusrikka tehase ajaloos, mille juubelit tulevad tähistama tehase veteranid, koostööpartnerid, töötajad ja nende pereliikmed.
Pidulik üritus leiab aset homme, 25. augustil ettevõtte territooriumil asuvas pargis, kus kasvavad põlised tammepuud. Need on viimased tunnistajad keskaegse Kopli võimsatest tammikutest, millele pühendas oma oodi ka 17. sajandil kogu Euroopas tuntud saksa barokkluuletaja Paul Fleming.