Järjejutt Koht: kolmekümne üheksas peatükk

Foto: Egert Kamenik

Jälle kasvas nende vahel vaikus. Sel korral katkestas selle Kalle: «Mida see konstaabel oma jutuga silmas pidas? Selle lastekodujutuga?»

Valle kehitas õlgu. «Võib-olla oli see laps lastekodust põgenenud,» ütles Ingara. Nad püüdsid hetke vaikides seda ette kujutada. «Näiteks... näiteks... ema ütles talle midagi, et paha poiss oled, ja poiss jooksis ära,» lõpetas Ingara.

«Jah, see on isegi tõenäoline,» kostis Eeva.

Hetkelise pausi järel ütles Harald oma uuel, ragiseval raugahäälel: «Ma arvan, et ta pidas silmas seda, et sinna metsa jäetakse ikka aeg-ajalt lapsi. Kuulsite, ta ütles, et selliseid asju juhtub. Ma olen sellest ise kuulnud. Naabervalla värk. Seda on meie külas mitu korda räägitud. Et kui vanematel lõpeb emapalk või kui neil lihtsalt üle viskab, siis toovad nad oma lapsed selle valla metsadesse. Et see meie leitud oli isegi üsna vana juba, sinna on jäetud ka selliseid, kes rääkida ei oska, kes on just kõndima õppinud. Kuigi mulle tundus, et ka see poiss ei osanud rääkida.»

Harald katkestas ning nüüd surus vaikus neile juba kurjalt peale, tahtes justkui hingamist takistada. Kurat, on ikka reis meil, mõtles Valle ning korraga läbistas teda teadmine nagu jääpurikas päti pead ühes Valle lemmikfilmis, «Die Hardi» teises osas. Bruce Willis maadleb seal ühe kriminaaliga ning lööb talle jääpurika läbi otsaesise. Nüüd tundis Valle, kuidas teadmine jääpurikana tema ajju tungib. Kaks tema beibet ootavad tema last. Okei, üks kindlalt, teine võib-olla, aga ikkagi. Fakk-fakk-fakk, mõtles Valle.

Ingara surus Marguse endale lähemale ja mõtles: mina seda ei tee, mitte kunagi. Jumal tänatud, et ma siia tulin. Jumal tänatud... Siinkohal Ingara võpatas. Kas ta tahtis tänada jumalat, et Guido ta välja viskas? Igatahes: nad istuvad Kallega maha ja räägivad asjad korralikult läbi. Ma olen oma poja unarusse jätnud. Ma pole tema peale mõelnud. Võib-olla on juba hilja, mõtles Ingara ärevalt. Ta tuleb panna parimasse kooli, ükskõik, ma ise maksan, ta peab saama parima hariduse. Jah, sinna kooli, sellesse, jah. Ma lähen ise kohale, kasutan oma kuulsust ja ütlen kooli direktorile – ta ju mäletab mind, kindlasti jah, ta käis ju saates tervislikku salatit valmistamas – ma ütlen talle, et Margusest peab saama juht, teda peab klassis rakendama kui liidrit, teda peab panema liidri rolli, ma olen nõus selle eest maksma.

Kalle vaatas, kuidas Ingara Margust enda süles pigistas ning mõtles: mina seda ei tee, mitte kunagi. Jumal tänatud, et Eeval mind lõpuks siia tirida õnnestus. Eeva jah. Mis ma teen temaga? Kas ma armastan teda?

Kalle tundis väsimust – kuid seda oli ta tundnud juba pikka aega. Oli tal stress? Kindlasti, vastas ta endale. Depressioon? Võib-olla. Kindlasti on mu kolesteroolitase kõrge. Kuid tema väsimusse sigines midagi rahulikku.

See reis tuli mulle kasuks, mõtles ta, ma pole kunagi nii palju korraga rääkinud kui siin reisil. Suurem osa sellest oli võib-olla kasutu, aga ma sain siiski rääkida. Mul on isa ja vend ja eksnaine ning pruut, kellega ma saan rääkida ja kes räägivad minuga. Mul on poeg, kes varsti läheb kooli ning ma pean Ingaraga selles küsimuses tõsiselt nõu pidama. Kindlasti ei lase ma teda panna mingisse eliitkooli, kus peamine õppeaine on upsakus. Isegi kui see tähendab, et ma olen silmaklappidega ja isekas. Las läheb tavalisse kooli, küll ma silmas pean, et ta korralikult õpib. Kurat, see reis tuli õigel ajal, mõtles Kalle ning kasiinoautomaadid hakkasid ta silme ees seebimullidena lõhkema.

Harald mõtles kõigepealt õnnetule poisile, kes võib-olla ei osanud öelda muud, et on paha; kes on võib-olla suurema osa elust elanud koerakuudis, siin, Eesti kuradi Vabariigis ning ta silmad täitusid pisaratega. Ma olen tõesti vana, pole mõtet ennast petta, ma olen vana ja jõuetu, elu on mu maha mänginud nagu mu poeg mängis maha oma raha.

Harald teadis, et pole mõtet ennast petta – käik Joosepi juurde kujunes totaalseks fiaskoks ning kõige hullem, et pojale, kellega ta tüdimuseni vaielnud oli, tundus jäävat õigus. Ta mõtles Tondile. Õieti mõtles ta endale, kuidas ta ei vabane vist surmani tundest, et vähemalt osaliselt vastutab ta Tondi surma eest. Nüüd ma tean seda, mõistis ta. Kui ta oli sel õhtul hakanud koju minema, oli ta märganud, kuidas Tondi ninal ukerdab sipelgas.

Haraldile oli sel kummalisel, äärmiselt ebakainel ja hämaral hetkel meenunud üks saade, mida ta vene ajal Soome telekast nägi. See saade rääkis sipelgatest. Kuidas mingid uurijad kallasid tonnide kaupa betooni maa-alusesse mahajäetud sipelgapessa, et siis see välja kaevata. Kuidas nad olid kaevanud ja kaevanud, ning välja oli tulnud koletu linn, betoonist monstrum. Sipelgad olevat tassinud linna ehitamisel maa alt välja tonnide kaupa mulda. Saate autorid võrdlesid pesa Hiina müüriga – sama maht ja tööjõukulu. Kuidas ma siis aru ei saanud, et see oli märk, see sipelgas mu sõbra ninal, mõtles Harald ning pisarad nirisesid ta lohkus põskedel.

Kui Valle auto endise raudteejaama taga kaarduval teelõigul peatas, istusid kõik hetke vaikides. Lõpuks pühkis Harald viimase, juba kuivava pisara ning ütles: «Me oleme kõik väsinud.»

Oh, õuldmään, mõtles Valle endalegi kummalisena tunduva hellusega. Sul on jälle õigus. Mis siis, et sul enamasti õigus pole.

Järgmises osas

jätame hüvasti mehega, kes aeg-ajalt armastab riietuda musta ülikonda ja kanda päikeseprille, kuid kel nüüd saab jalge all olema tõsine teekond.