Venelaste ehitistest said peagi rusuhunnikud

Vene mereväelaste ehitatud Uuslinna varemed 1840. aasta paiku. Foto: Repro

Sõjaväehoonete stiihiline ehitamine valmistas 18. sajandil linnavõimudele palju peavalu. Seetõttu üritati juba 1760. aastatel koondada sõjaväelasi kindlatele aladele.

Näiteks eraldati 1763. aastal vürst Trubetskoi väeosale laagriaseme koht Lasnamäele. Mõjuvõimsale vürstile see paik aga ei meeldinud ning ta viis oma väeosa tollal maalilise maastikuga Koplisse.

18. sajandi lõpuks stiihilisus sõjaväe majutamisel siiski vähenes. See aeg langeb kokku Vene võimude järjekordse militaarehitiste rajamise kampaaniaga Tallinnas – siia saadeti admiral Aleksei Spiridov ülesandega luua tugev sõjalaevastikubaas. Üheks lüliks selles oli suure kasarmulinnaku rajamine.

Üritasid kokku hoida

1795.–1798. aastal ehitatigi kindralkuberner Repini ja admiral Tšitšagovi algatusel Lasnamäele mereväelinnak, mida ametlikes dokumentides nimetati Uuslinnaks (Neustadt).

See koosnes seitsmest suurest kasarmust, 15 tiibhoonest, kaheksast köögi- ja sööklahoonest, tallist ja viiest väiksemast majast. Linnak paiknes küllaltki suurel maa-alal ning ulatus peaaegu Hundikuristikuni.

Sõjaväelinnak vajas väga ohtralt vett, Ülemiste järve madala veetaseme korral tekitas see suuri probleeme. Seetõttu nõudis raad, et mereväelased ehitaksid Ülemiste mäele veemasina ja -mahuti.

Lasnamäe veetorni täideti vesiratta jõul töötavate pumpade abil. Sealt juhiti vesi mööda Peetri-aegset veekanalit võlvitud kanalisse, mis ümbritses poolkaarena kasarmuid.

Samas astusid Vene sõjaväevõimud ka samme Ülemiste veevarude suurendamiseks. Kokkuleppel raega pidid mereväelased rajama kanali Vaidast Ülemiste mäeni.

Mereväelased ehitasidki Ülemiste mäele veereservuaari ning tegid geoloogilisi uuringuid. Kanalist siiski loobuti, sest Uuslinn osutus sealsete elanike tervisele ohtlikuks.

Põhjus oli eelkõige ehitustööde halvas kvaliteedis. Näiline kokkuhoid tasuta tööjõu kasutamisel on olnud Venemaa iidne probleem.

Juba 19. sajandi algul selgus, et Uuslinna hooned unustati varustada ventilatsiooniga ja küttesüsteem ei toiminud korralikult.

Olukord läks niivõrd halvaks, et kasarmutes ööbinud madrused olid sunnitud ise küttematerjali otsima. 1802. aasta talvel kaebas Tallinna raad admiral  Spiridonovile, et madrused käivad 20–30-meheliste salkadena Lükati metsast puid ja hagu raiumas.

Paekivi kui ehitusmaterjali omaduste mittetundmine süvendas omakorda hoonete hooldamise probleeme.

1824. aastal lammutati kaks kasarmut ja sõjaväelased hakkasid Uuslinnast lahkuma.

Üks maja alles

Ülejäänud hooned jäid kauaks tühjalt seisma. Kümme aastat hiljem üritati neid ehitusmaterjalina müüa, kuid edutult. Rahvasuus kandis see kant Palmyra varemete nime.

1842. aastal üritas Tallinna suurkaupmees B. N. Mayer rajada Uuslinna malmivalutehast. Proovitööna valati seal malmist pargipink. Paraku ei sobinud see asukoht ka tööstuse jaoks ning metallitööstus jätkas edaspidi praeguse Lastekodu tänava piirkonnas.

1844. aasta oksjonil müüdi 34 Uuslinna maja, alles jäi vaid üks, mis on praeguseni alles. Arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all olev Lasnamäe 48a õuemaja oli kunagi Uuslinna staabihoone.