Võsa Pets suvetuuril

Foto: Mihkel Maripuu

Haapsalu piiskopilinnuse suures õues on tund enne esimese «Võsa Tuur 2007» kontserti üsna vähe inimesi. Platsi eri nurkadesse on püstitatud õlletelgid, ostjaid ootavad jäätiseauto ja imalalõhnaline suhkruvatiputka, kuid õhus levib ka suveüritusele nii omast grill-liha aroomi.

Laval käib soundcheck. Hõredalt asustatud pingiridadel on kohad sisse võtnud eri bändide muusikud, et aega parajaks teha ning veidi õlut libistada. Tõsiasi, et aja kuludes hakkab väravast rahvastki peoplatsile imbuma, ei häiri kedagi – staarinduse kultiveerimine, mille järgi artist ikka ainult lava taha hoiab, on sellele seltskonnale võõras. Kõik on omad!

Kell saab juba pool kaheksa, kuid õhtu tähte Peeter Võsa pole ikka veel. Kuluaarides kõneldakse, et eelmüügist ostetud piletite hulk küünib vaid mõnekümneni – kas on viga väheses reklaamis või 150-kroonises hinnas, kes seda täpselt teab.

Esimesed külastajad, kes esimesele sajale lubatud tasuta Võsaburgereid himustavad, on leti ees juba koha sisse võtnud. «Siia läheb natuke võsa vahele, küll Peeter pärast ise seletab, mis ja kuidas,» selgitab kinnastatud kätega kokk eineid komplekteerides. Võsa, millele ta vihjab, on tillipuhmas, mis muude komponentide seas saiapoolte vahele käib ja mida söögivalmistajatel on mitu suurt kilekotitäit kaasas.

Kõlarites tümpsub eestimaine diskoklassika.

Viisteist minutit enne ürituse algust saabub ka punast kilekotti kandev ja rahulikult sigaretti kimuv Peeter Võsa, saatjateks abikaasa Merlin, poeg Sander ja tütar Merili.

Telestaar seletab käigu pealt, et on «Võsareporteri» saate suvepuhkuse tõttu igal aastal suviti tööta, ja lisab, et midagi peab oma ajaga ju tegema.

Peetri jutu järgi ei tekkinud idee tuurile minna tänu ilmutuslikule unenäole, vaid äkitselt pähe turgatanud ideele, mille teostamiseks kulus kaks nädalat. «Uskumatu! Ise ka ei usu, et ma praegu siin olen!» kõhistab ta naeru. «Et bändid on kohal ja lava ja...»

Seejärel paotab nimiosaline kaarte: «Täna lavastame ära «Haapsalu legendi», see tähendab, et kuidas tekkis Valge Daam. Ja meil on neid daame suisa kaks tükki kaasas,» osutab ta näitsikupaarile, kellest üks vormikam kui teine. «Siis tutvustame selle suve hitti Võsaburgerit ning korraldame väikese võistluse.»

Tuhande näoga Peeter

Lava taga on kuhjas rekvisiidid: kaks patja, purgitäis mett ning kaks paari keha külge kinnitatavaid tiibu. Võsa toimetab ringi, kuid on üllatavalt rahulik. Kuhu jääb rambipalavik?

«Tahaks loota, et ta saab hakkama,» sõnab juuksurist abikaasa Merlin, kelle teada on Peetril lisaks saatejuhtimisele vaid mõne avaliku ürituse juhtimise kogemus.

«Kunagi ei või kindel olla,» pole poeg Sander üdini optimistlik. «Aga arvatavasti läheb ikkagi hästi.» On ju tema paps päris mitmel alal läbi löönud – metsa- ja ehitustöölisena, ajakirjanikuna, õppinud trollijuhiks («Jätsin pooleli, ei viitsinud,» kommenteerib Peeter ise) ning tõusnud miilitsana piirkonnainspektori abist kriminaalasjade uurijaks.

«Päeval tegin natuke show’d ka, panin kärbsekostüümi selga ja kutsusin rahvast kontserdile, kleepisin autode ja lapsevankrite peale ürituse plakateid. Nood said transparentide kandmise eest tasuta pileteid,» naerab Peeter.

Tõepoolest, seni pooltühi plats hakkab ilmet võtma – silma järgi hinnates on kohal umbes paarsada inimest. «Kõige rohkem kardan, et miski läheb untsu,» pihib Peeter. Mis see olla võib, mees ennustada ei oska. «Võib-olla lendab lava õhku,» pakub ta.

Tagasilöök tuleb aga õige pea – siis, kui lavataguses maa-aluses garderoobis kaks Valge Daami kehastajat neile samal päeval kiiruga kostüümideks muretsetud sekspesu selga tõmbama hakkavad. Seltskonnas saab nalja rohkem kui rubla eest, kui selgub, et ühel paaril pitsilistest püksikutest ilutseb jalge vahel spetsiaalselt väljaõmmeldud auk.

«Oh kurat! Kurat küll! Auk põhjas!» ahhetab Peeter, asudes närviliselt telefoniklahve vajutama. «Lapsed välja! Laske riietuda!»

«Musti stringe on vaja,» seletab ta telefoni, «need praegused püksid on teatud otstarbega ja nendes küll lavale minna ei saa! Kaubamaja pole ju veel kinni!»

Võsa ajalooline tõde

Pool tundi pärast väljakuulutatud algust astubki Võsa lavale. «Suur tänu, et jaksasite ära oodata!» kõlab tema kõva hääl. Seejärel teatab mees, et ajaloolased on järjekordselt eesti rahvast tüssanud ning tema kavatseb selle valskuse ja vale ümber lükata.

«Valskus seisneb legendis Valgest Daamist. Aadlisoost neiu, väike pattulangemine ja müüriti müüri sisse. See pole sajaprotsendiline tõde. Polnud seal mingit aadlisugu, mingit õnnetut armastust, vaid sulaselge pattulangemine. Kuidas inimene pattu langeb, seda püüangi nüüd teile näidata!»

«Valge Daam! Valge Daam!» hüüab Võsa, kellele sekundeerivad mõned poisikesed esiridadest. «Ja siin nad on! Valged Daamid!»

Lavale ilmuvad kaks graatsiat sekspesus, publik jälgib toimuvat tähelepanelikult. Võsa kaob terveks minutiks lava taha ja naaseb kahe padjaga.

«Keskajal tehti naistega, kes pattu langesid, täpselt nii nagu mina praegu.» Võsa valab piigade kehale mett, kisub siis padjad puruks ning kinnitab naiste kleepuvale nahale peotäite viisi sulgi. Õhtu täht kutsub endale abilisi, kuid neid ei leidu.

Kogu protseduur kestab umbes kümme minutit, rahvas hakkab nõutult ringi vaatama.

«Jama,» ütleb haritlase välimusega vanem naine abikaasale.

Hetkeks tekitab rahvas elevust teab kust mikrofoni kostev kõhutuult meenutav häälitsus, mille kohta küsib end Haapsalu valgeks kukeks nimetav Võsa: «Mis juhtus Valgel Daamil?»

«See siis ongi legend Haapsalu Valgest Daamist!» hüüab Võsa lõpuks võidurõõmsalt. «Teie ees! Ajalooline tõde! Mul on isegi suu sulgi täis, vaata sunnikut!»

Pärleid nagu oavarrest

Pärast Summeri ansambli debüüti suurel laval, millele publik reageerib pehmelt väljendudes loiult, astub Võsa taas lavale, seekord juba veerandtunnise etteastega.

Nüüd valmistab ta Võsaburgereid. Millele tillivarre püsti kukli sisse vajutab, nimetab aktiivseks, millele mitte, passiivseks. Burgerite söömiseks moodustatakse pealtvaatajaist kaks kolmeliikmelist võistkonda, kes neid mõne aja pärast – peibutiseks lubatav Soome-reis – kugistama hakkavad.

Kogu selle aja jooksul kukub Võsa suust aina pärleid: «Võsaburgerisse kuulub liha, mitte seedekotlet!», «Liha on üle-eelmisest aastast, ega see muidu nii pehme oleks.», «Kotleti lõin ise lusikaga surnuks. Just siin lava taga, tahtis jooksu panna.», «Panen burgerile võsa kah vahele, ise metsast korjasin, peksin juurikad kaikaga pehmeks.», «Aktiivse söömisega olge ettevaatlikud – esimesena läheb suhu till! Ja kes hoolega ei söö, neil läheb silma ka. Võib pimedaks jääda.», (võidu sööjatele) «Issand, kuidas te lägastate! Kus on kodune kasvatus? Vaadake, kuidas söövad! Tulge lähemale! Hihii!», (ühele sööjale) «Viimati nägin maal, kuidas notsud käisid jalgupidi söögi sees, sina teed kah niimoodi! Aga võidu nimel on ju kõik lubatud!», «Lauda pole vaja puhtaks lakkuda, lakun pärast ise! Võtan laudlina koju kaasa, lakun seal!», «Ära mölise, söö nüüd, muidu Soome ei saa!».

Sihukesed head naljad

Pärast ansambli Traffic kava – lava ette õnnestub neil meelitada isegi varateismelisi Lolitasid meenutav fännide improvisatsiooniline tantsutrupp – on Võsa veel kord laval.

Seekord pistab ta trikimehena käe läbi rõngassaia augu ning vestab anekdoote, millest viimane kõlab nii:

«Kindlasti olete kuulnud näitleja Paul Poomist. Tal juhtus õnnetus, sattus tänaval kaklusesse. Sai kõvasti peksa. Pärast seda oli kodus haigevoodis ja igasugu tegelased hakkasid tema juures käima. Põhiliselt usutegelased, et tule, Paul, päästame su hinge, saad taevasse. Kord taas uksekell, Paul läheb ukse peale, vaatab, issand, soliidne ülikonnaga mees ukse taga! Astub mees sisse, pistab Paulile käe pihku: «Tervist, mina olen praost.»

Paul vastu: «Jõle asi küll, me kõik oleme praost!»»

Edasi laseb Võsa end lava taga koos poolehoidjatega pildistada ja jagab autogramme.

Keskealine, tätoveeritud käsivartega õlletoopi hoidev Ivo võtab kokku: «Väga positiivne mulje. Kõik meeldib – sihukesed head naljad ja... Võsa Pets on ju minu kandist, Ida-Virumaalt pärit. Naljad on kah nihuksed Ida-Virumaa moodi. Põmmpead ei saa neist arugi. Nagu peen inglise huumor!»