Lavamaagia ja päris maagia

VAIKUST PALUN! Kes ütles, et ka teatrilaval ei võiks päris imesid juhtuda? Foto: Corbis/Scanpix

Olen osa publikust. Teatrisse sisenemiseks on mul tavaliselt kaks põhjust – a) saada meelelahutust ja/või b) saada mõjutatud. Meelelahutus on alati esmane põhjus – on ju tore lõõgastuda ja lasta argimuredel ukse taha jääda. Veel toredam oleks, kui saaksin teatris viibimise jooksul ka targemaks. Hea oleks, kui laval toimuval oleks mingi «praktiline» mõju... Targemaks saamine on vajalik, kas pole?

Teadagi, aeg maksab. Iga teatrisaalis veedetud minuti eest tahaks saada võimalikult palju. Just nagu sa ootad parimat teenindust viietärnihotellis, ootad sa, et sinu valitud näitetükk, mis pidavat reklaami järgi jube hea olema, vastaks ootustele. Ma maksan! Mina olen teie klient! Ja teie, näitlejad/tantsijad, teenindate mind.

Olles valinud endale sobiva teenuse (etenduse) ja sobiva teenusepakkuja (teatritrupi), astun uksest sisse, kaasas paras ports ootusi, et «midagi» saada. Kas pole imelik? Tahta, et keegi võõras (kui tihti ikka juhtub, et me lavastajatega isiklikult tuttavad oleme), vastaks minu ettekujutusele sellest «õigest» etendusest, kuigi mul endal puudub vastav haridus ja ka huvi arvatavasti ise midagi laval luua?!

Teatrist lahkudes olen ma kas a) rahulolev või b) pettunud. Päris rahul muidugi ei või olla, sest see väljendaks tänapäeval piiratud silmaringi. Parem oleks rahulolutunde korral öelda pigem «mitte pettunud». Pettunud olla on teadagi... halb. Pettunud inimene tahab süüdistada teatrit, näitlejat. Pettunud inimene enam sinna teatrisse ei lähe. Ja see on teatrile halb.

Teatri kui tehase ülesanne minu kui tarbija silmis on toota meeldivaid tükke. Samas on ühele tõsisele kapitalistile (aga seda ma ju olen) teada, et teater, tants ja muu kunst on tekkinud igavusest: «Ahvipoisid, kallid, kõht on nüüd täis, mis me teeme? Kunsti, kunsti!»

Iga enesest lugu pidav kultuuriinimene tahaks mulle vastu vaielda – et kunst on ju eluks absoluutselt vajalik, kuhu me niiviisi jõuame! Aga kes eitaks, et ka näitleja tahab süüa?

Ideaalis oleks elu nii korraldatud, et tehakse kaks eraldi teatrit: üks teater teatri pärast, mida külastaksid enamjaolt kunstnikud ja näitlejad ise, ning teine raha pärast, n-ö lihtrahvale. Ehk oleksid siis kõik rahul. Ent see on utoopia.

Ma tean, et tarbijalik lähenemine on kole, sest see tapab igasuguse lavamaagia, aga paraku, nii piinlik kui see ka ei ole, taban ennast tihti pettunult teatrist välja astumas ja nentimas, ei saanud «seda», mille pärast sinna läksin. Samas, kui arvustama hakkad, siis karatakse näkku, et mida sina ka tead; tee ise kui oskad. Täiesti õige, ei oskagi. Aga siiski, südames kripeldab ja teatrisse enam minna ei taha.

Kui kujutan end ette lavastajaks/koreograafiks, siis sooviks ma muidugi, et mu etendused inimestele korda läheksid. Mis mõte on neid muidu lavale tuua? Samas on tobe teha etendust vaid selleks, et teistele meeldida. Või nii vähemalt räägitakse. Pluss teadmine, et kui meeldib kõigile, siis on kommerts. Aga kui ei, siis kunst. Asi on kahtlane.

Muidugi on alati olemas «tõelise» kunstihinge viimane õlekõrs – võimalus süüdistada publikut. Öelda, et mida nemad ka asjast teavad, oma viga, et mind ei mõista...

Näiteks tantsuteatri puhul on viimasel ajal tekkinud uus mood teha lavastusi, mis inimesi ärritaks ja eemale tõukaks. Viha väljendamine publiku vastu, keda sa samas väga vajad, ning püüd olla eemaletõukav – seegi on meelelahutus. Ja teadagi – kui kriitikud kirjutavad maailma nõmedamast etendusest, mõjub see igal juhul reklaamina. Jällegi tundub kummaline, et tõeline kunst ei tohi meeldida, peaasi, et see kellelegi korda läheb ja kutsuks üles reageerima.

Kõigi meie positsioonid on keerulised: raske on olla hea publik, veel raskem hea lavastaja. Raske on teha midagi uut, veel raskem taastada vana. Moega kaasaminek on kommerts, vanamoodne olla on nüri. Meeldida on halb, mitte meeldida veel halvem. Kordaminek on kommerts, läbikukkumine on läbikukkumine...

Selline pidev kahevahelolek mõjub kindlasti rusuvalt, samas ma kujutan ette, et ka väga inspireerivalt. Paras väljakutse – teha selline etendus, mis täidaks kõiki nõudeid. Ebareaalne! Samas, kes ütles, et lavamaagia ei olegi päris maagia?