Kesine palk ülikooli ei tõmba

Kesine palk ülikooli tööle ei tõmba Foto: Postimees.ee

«Teadmistepõhine ühiskond» on populaarne väljend. Ka värske koalitsioonilepingujärgi viib valitsus ellu teadmistepõhise Eesti strateegia, mille järgi tuleb leida, arendada ja hoida võimekaid inimesi. Ent palgad Eesti suuremates ülikoolides ei kipu seda sihti toetama.

Tartu ülikooli (TÜ) germaani-romaani filoloogia osakonna koordinaatori Milvi Kaberi sõnul on olnud aegu, kui inimesi meelitas ülikooli töötama maine, aga praegu ei peeta seda enam millekski. «Brüsseli tõlgid vangutavad ainult päid ja ütlevad, et palganumbrid on küll samad, aga vääringud teised – see tähendab, et nad saavad kümme korda kõrgemat palka,» visandab
Kaber pildi kurvast olukorrast filoloogia erialadel.

Eesti elab teadmises, et riigis on hea majanduskasv, mis väljendab ka palkade üldist kasvamist. Statistikaameti ülevaade eelmise aasta palkadest valmib küll alles juunis, ent kvartaliaruanded näitavad keskmiste palkade üldist tõusu. 2006. a IV kvartali keskmine brutopalk oli 10 212 kr, võrreldes 2005. a sama ajaga on palgad tõusnud 17,5 protsenti. Kõrvutades nelja 2006. a kvartali keskmisi palku tunamullustega, tuleb keskmiseks tõusuks 16 protsenti.

Kuidas püsivad sellistes palgakasvu tingimustes konkurentsis Eesti suuremad ülikoolid? TÜst, Tallinna tehnikaülikoolist (TTÜ) ja Tallinna ülikoolist (TLÜ) pärinevad arvud akadeemiliste
töötajate palkade kohta panevad mõtlema.

Statistika ja tegelikkus
Kõige suurem palgatõus 2005. ja 2006. a võrdluses on Tartus 11,6 protsenti, nii et eelmise
aasta keskmine brutopalk oli akadeemilisel töötajal 17 089 kr. Veidi vähem on palgad tõusnud TTÜs, kus 8,1 protsendine tõus tegi keskmiseks palgaks 16 696 kr. Kõige mannetum on olukord TLÜs, kus eelmisel aastal tõusid palgad vaid 1,3 protsenti ja keskmine palk oli 15 199 krooni.

TTÜ professori Andrus Salupere sõnul näitab keskmine palk küll statistilist pilti, kuid ei peegelda väga hästi tegelikkust. «Olen oma kolleegidega Tartu ülikoolist rääkinud ja jõudnud arusaamisele, et meie lähimate kolleegide hulgas pole selliseid inimesi, kes neid mitmeid kümneid tuhandeid teenivad,» räägib Salupere. Tema sõnul saab valdav osa akadeemilisest personalist kehtestatud miinimumpalgamäära.

TTÜ ametiühingu juht Toivo Roosimaa selgitab, et töötasu hindamisel vaadatakse seda, palju töötaja üle «kassaluugi» saab – see summa koosneb kehtestatud alammäärast ja erinevatest
lisatasudest ning projektirahadest. «Ja seda arvu vaadates öeldakse, et palgad on ju kõrged,» kirjeldab Roosimaa neid, kelle arvates saavad akadeemilised töötajad piisavalt palka.

«Üle «kassaluugi» tuleb suur summa, aga selle jaoks teeb töötaja palju lisatööd ja kõrvalprojekte, nii et kuigi kogusumma suureneb, siis jääb tunnitasu ikka samaks,» selgitab Roosimaa nõiaringi.

Noorimatel raskeim
Keskmiste palkade statistikat vaadates peab arvestama, et need väljendavad nii professorite,
dotsentide, lektorite, teadurite kui assistentide töötasusid. Kui professorite palgatase jääb statistikas 24 000–28 000 krooni vahele, siis assistendid peavad leppima umbes riigi keskmise palgaga.

Seepärast ongi just nooremate õppejõudude palgatingimused raskeimad. Loengute andmine, bakalaureuse- ja magistritööde juhendamine ning samal ajal teadustöö tegemine paneb neile suure koormuse – ent palgad tõusevad visalt. Kõige paremini üritab konkurentsis püsida TLÜ, kus assistentide palgad tõusid 14,2 protsenti, samas kui kõige suuremas ülikoolis Tartus on nende noorte õppejõudude tasustamine kõige nigelam: keskmine palk ligi 9500 krooni ning tõus eelmisel aastal 7,9 protsenti.

TLÜ riigiteaduste osakonna juhataja lektor Leif Kalevi sõnul saab magistriõppe lõpetanu riigiteadustes väljaspool ülikooli kaks korda suurema summa võrreldes sellega, mille doktorikraadita töötaja (lektor, assistent) saaks ülikoolis.

«Kõige keerulisem ongi olukord noorematel õppejõududel, sest palk on väike ja töökoormus väga suur. Nädalas peab pidama 10-14 tundi loengut auditooriumi ees, millega kaasneb loengu ettevalmistamine, üliõpilastööde parandamine ning samuti kümneid või isegi sadu lehekülgi bürokraatlikku aruandlust,» kirjeldab Kalev tööd teadustemekas.

Sama sõnab ka TTÜ professor Salupere. «On selge, et ülikooli konkurentsivõime langeb,» ütleb ta. «Magistrikraadiga noori ei ole kerge meelitada jääma ülikooli, kus nad peaksid vähemalt neli aastat doktorantuuris olema – 6000-kroonise doktoranditoetusega, mida makstakse 10 kuud aastas – ja siis veel mõned aastad madalamal kohal rabama, enne kui professoriks saavad,» selgitab Salupere. «Nii võtab see minimaalselt 10 aastat, aga magistrikraadi saanud andekas noor saaks erasektoris kohe professori palgaga tööle asuda.»

Koormus suur
Milvi Kaberil TÜ germaani-romaani filoloogia osakonnast on konkurentsivõime languse kohta otsene kogemus: mitu inimest on jätnud ülikooli tööle kandideerimata, kui on kuulnud kehvast rahalisest olukorrast.

Praegustel töötajatel on aga käed tööd täis. Kaberi sõnul töötab valdav osa normkoormusest
suurema koormusega. TTÜ professori Salupere sõnul ületab tööülesanne hulk tihti täistöökoha koormuse, mille eest palka määratakse. Rohkem raha palga jaoks pole, aga see ei tähenda, et professorid saaksid õppetöö ülikoolis ära jätta.

Hädad madalate palkade ümber näivad alguse saavat madalast riiklikust finantseerimisest. Leif Kalevi sõnul pole ülikoolidele eraldatud vahendite hulk kasvanud praktiliselt terve 21. sajandi. «Nii et elame selles mõttes veel 1990ndates aastates,» muigab Kalev. Tema sõnul on ülikoolid üritanud olukorda parandada tasulise õppe suurendamisega, kuid see tähendab üha kasvavat koormust töötajatele ja sellega lisanduv väärtus on ka piiratud.

Hädad madalate palkade ümber näivad

alguse saavat riiklikust finantseerimisest.

«Eriti tundlik on olukord õigus-, majandus- ja riigiteadustes, sest avalikus sektoris on nendes valdkondades palgad kõrged – samas pole ülikoolides palgad tõusnud,» ütleb Kalev.

Milvi Kaber on veendunud, et enne ei muutu midagi, kui tõstetakse oluliselt üliõpilaskoha maksumust. Toivo Roosimaa sõnul nõuab sama nii TTÜ ametiühing kui teiste koolide ametiliidud.

Vastasel juhul on tulevik tume – Leif Kalevi sõnul on üks võimalus, et inimesed lähevad ülikoolidest järk-järgult ära. «Siis näemegi, et teatud osades lakkab kõrgharidus olemast,» ütleb Kalev.

Kalev lisab optimistlikuma noodina, et loodetavasti kaalub nii mõnelgi inimesel akadeemiline huvi rahapakid üles, kuid vaid nende toel ülikool ei arene. Ka professor Salupere sõnab, et õnneks on ka missioonitundega inimesi. «On neid, keda jätab palk külmaks, aga selliste peal ei saa kogu süsteemi üles ehitada.»

Omaette küsimus on riikliku koolitusraha jagunemine ülikoolide sees, kus sellest peaks töötasu saama nii akadeemilised töötajad kui administratiivstruktuur.

«Kui suureneb administratiivtöötajate hulk, siis jääb vähem raha ka akadeemilistele töötajatele,» selgitab Roosimaa TTÜ ametiühingust. «Varsti muutuvadki professorid ja lektorid ülikoolis marginaalseks, aga haldusosakond paisub. Haldustöötajad aga ei tohiks kamandada akadeemilist seltskonda, nemad peaksid aitama ülikooli tööd sujuvamaks muuta,» arvab Roosimaa.

TÜ germaani-romaani filoloogia osakonna koordinaator Kaber aga usub, et ametiühingud unustavad palgaläbirääkimistel sekretärid ja spetsialistid ära. Ilma nendeta oleks ülikooli kui suure masinavärgi tööshoidmine mõeldamatu, aga nende palga pealt hoitakse tema sõnul kokku nii palju kui võimalik.

KOMMENTAAR

 

 

Tõnis Lukas
Haridusminister

Rahastamine kasvab kolmandiku võrra

Haridus- ja teadusministeerium näeb, et praegune kõrghariduse rahastamine avaliku sektori poolt pole küllaldane.

2008. aasta riigieelarve läbirääkimistele läheme taotlusega tõsta õppekohtade baasmaksumust
30 protsendi võrra, mis kahel esimesel õppeastmel tooks kaasa täiendava finantseerimise vajaduse 385 miljonit krooni. See samm peaks õppejõududele tagama sarnase palgatõusu kasvutempo võrreldes õpetajate palgatõusuga (2002. aasta baasilt), mis on aasta-aastalt jõudnud pidada õppejõudude omast võrreldavamat kasvutempot Eesti keskmise palgaga.

Planeeritav baasmaksumuste kasv rakenduks 1. jaanuarist 2008. a ning riigi eraldatavad ressursid üliõpilase kohta erinevates õpetes oleksid sel juhul keskmiselt 52 500 krooni. Kuidas täpselt õppejõudude palk ülikoolides muutub, pole paraku haridus- ja teadusministri otsustada, sest töötajate palgaküsimuste (sh miinimumpalga) otsustamine on ülikoolide juhtkondade vastutus.

Koos doktoriõppe ja täiendavate doktoranditoetustega hindame 2008. a riikliku koolitustellimuse lisavajaduseks 502 miljonit krooni, see tagaks kõrgharidusstrateegia eesmärkide elluviimise. Õppejõudude järelkasvu tagamiseks soovime suurendada ka doktorantide vastuvõttu ning nendele makstavaid toetusi. Eesmärk on pikendada toetusemaksmist kümnelt kuult aastas 12 kuuni. See omakorda nõuab 60 miljoni krooni väärtuses lisaressurssi.

Pean oluliseks riikliku koolitustellimuse säilimist ning kui need üldarvud jääksid aastateks ka praegusega võrreldavale tasemele, hakkab riigi tasutud õppekohtade osakaal üliõpilaste arvu langedes tegelikult tõusmagi.

Eelmise parlamendi koosseisu ajal heaks kiidetud kõrgharidusstrateegia kohaselt riikliku koolitustellimuse kohtade arv lähiaastatel spetsialistiõppes oluliselt ei muutu, jäädes umbes 630  õppekoha tasemele bakalaureuse-, rakenduskõrghariduse ja integreeritud õppes. Küll aga kasvab doktoriõppe vastuvõtt, et Eesti kõrgkoolides kaitstaks pikemas perspektiivis 2015. aastaks 300 doktorikraadi aastas, mis on praegusest üle kahe korra rohkem. (2005/06. õppeaasta tase – 143 doktorit). Selleks planeerime kõrgharidusstrateegia rakenduskava alusel vastuvõttude mahu kasvu järgnevalt – 2008/09 – 280, 2009/10 – 300, 2010/11 – 325. Doktorantide arvu kasv kätkeb endas osaliselt ka välisdoktorantide arvu kasvu. Juba sel sügisel peaks plaanide kohaselt riiklike toetustega võtmevaldkondades alustama õpinguid 8 välisdoktoranti. Huvi välisdoktorantide kaasamiseks on üles näidanud Tartu ülikool ja Maaülikool.

KOMMENTAAR

Peep Sürje
Tallinna Tehnikaülikooli rektor

Probleemid madala palga ümber ei tähenda juhtkonna ja ametiühingu vahelist konflikti, sest asi on koalitsioonilepingus ja valitsuse poolt välja käidud strateegias. Järgmisest aastast peaks kõrghariduse rahastamine hüppeliselt kasvama, kui suurendatakse ühe õppekoha baasmaksumust. Praegu on see veel sisuliselt 2002. aasta tasemel.

Ülikoolil on aga vaja õppejõudude kohti täita. Kui palgatase on külmutatud, siis jäävad kohad täitmata ja see mõjutab ilmselgelt ülikooli konkurentsivõimet. Ent süngetest perspektiividest ma ei tahaks rääkida.

Selge on see, et ülikool on rahalistes raskustes ja me oleme täiesti nõus ametiühingu nõudmistega.

Õige on väide, et ülikool kehtestab ise mängureeglid, kuidas riigilt tulev raha akadeemilise ja tugistruktuuri vahel jagatakse. TTÜ pole aga lasknud tugistruktuuri vohama – ühe akadeemilise töötaja kohta on alla ühe tugistruktuuri töötaja. Selles mõttes oleme me TTÜs väga tagasihoidlikud. Ent kui midagi [raha] jagada pole, siis pole midagi teha. Kõrghariduse rakenduskavas on kasvunumbrid jõuliselt sees – loodan, et see saab nüüd lähiajal valitsuse heakskiidu. Järgmise aasta eelarve hakkab nüüd ilmet võtma ja saame näha, kas valimiseelsed lubadused peavad paika. Kui ei pea, siis peavad nii üliõpilaskonnad kui rektorid arutama, milliseid samme astuda. Tahan rõhutada, et probleem pole ainult TTÜs, vaid laiemalt kogu kõrghariduses.

Ametiühing on rääkinud ka streigist, aga ma ei tea, mida see töötajatele annab. Ülikool pole asutus meditsiinivaldkonnas, kus paaripäevane streik jätab inimesed arstiabita. Oleme arutanud seda ka rektorite nõukogus ja leidnud, et streik probleemi ei lahenda. See on rohkem ametiühingu relv, millest on teisi paremaid vahendeid.