Armin Karu varjust välja

Olympic Casino esimest päeva börsil: Jaan Korpusovil ja Armin Karul on põhjust rahul olla. Foto: Mihkel Maripuu

Kõik algas sinimustvalgete Eesti rahvuslippude tootmisest. Siis tuli saatuslik reis Ameerikasse. Nüüd on alanud Euroopa vallutamine.

Paralleelist pole pääsu: Armin Karu paistab üha rohkem nagu Donald Trump. Ei, mitte väliselt, pigem tegudelt.

Esiteks, nagu Trump on Ameerika tuntuim hasartmängubisnismen, nii on Karu Eesti vaieldamatu kasiinokuningas. Tema asutatud ja juhitud Olympic Entertainment Group on vähemasti aktsiahinda vaadates Eesti edukaim ja kõige kiiremini väärtust kasvatav börsiettevõte, mis tunginud lisaks Lätile-Leedule Ukrainasse, Valgevenesse, Poola, Rumeeniasse ja Slovakkiasse.

Teiseks, nagu Trump on hakanud oma ettevõttele uusi juhte otsima telesarja «Õpipoiss» («The Apprentice») abil, nii astub ka Karu tema jälgedesse ning hakkab kandidaate miljonikroonise aastapalgaga töökohale sõeluma televisiooni kaudu. Sügisel jõuab TV 3 ekraanile mastaapset tööotsingut kajastav sari «Mantlipärija».

Homseni on veel aega, et magusa palgaga kohale kandideerimiseks nimi kirja panna.

Aga enne, kui oma naha turule viite, on kasulik teada, kes on seni madalat profiili hoidnud Armin Karu.

Miks teile ühtäkki telesaadet vaja on?

Selleks, et saaksime firmasse täiendust, uut verd. Väärikaid kandidaate, kes on võimelised olema entusiastlikud juhid.

Nii et see ei ole Olympic Casino katse näidata end heas ja legitiimses valguses?

Ega ettepanek telesaateks tulnud meilt, vaid TV 3-lt ja Filmimehelt. Alguses kahtlesime väga, kas tasub end sellega siduda, sest mõtlesime, et äkki teeb see meie mainele halba. Tahan hoida konservatiivset ja väärikat joont, seda enam, et tegelen alaga, mis tekitab ühiskonnas kogu aeg väikest poleemikat – et kas see on eetiline või mitte. Leiame kindlalt, et see on eetiline.

Oleme sama aastakäigu mehed, mõlemad sündinud 1965, seega võitjate põlvkonnast. Aga teie olete palju suurem võitja kui mina. Miks?

Oh, mis võit see on… Võit on nii suhteline asi. See, et virtuaalselt on võimalik aktsiakapitali börsil kokku liita, ja kui börs alla läheb, siis seda enam ei ole – see ei ole mingi võitmine. Ega rikkus ole see, mis teeb inimesest võitja. Võib-olla see, mis inimene on saavutanud, teeb ta väärtuslikuks. Arvan, et olen veel väga vähe saavutanud.

Mis on olnud need otsustavad valikud te elus, mis on aidanud senist saavutuste rada pidi edasi liikuda?

Suur murdepunkt oli see, et alustasin koos Jaan Korpusoviga 1987. aastal ettevõtja elu tootmiskooperatiiviga.

Tootsime Eesti sinimustvalgeid lippe ja märke. Need olid sel ajal kuum kaup. Asi edenes, lõpuks jõudsime selleni, et tootsime Soome ja Rootsi jaoks. Näiteks Soome sõjakooli lõpumedalid olid meie tehtud. Soomlased ütlesid Itaalia tellimuse üles, sest meie kaup oli kvaliteetsem ja hind ka odavam.

Et see kõik pooleli jätta, võtta pool aastat [aeg maha] ja minna Ameerikasse, et seal lihtkodanikuna ringi sõita – see oli küll natuke kõhedust tekitav. Mingisuguse teenistuse ma kooperatiivitööga sain, aga rubla hakkas tol ajal nii kohutavalt hüperinfleerima: võisid ükskõik kui palju tööd teha, tegelikult oli raha ikka vähe, kui selle valuutasse panid. Seepärast läksime 1991. aastal Ameerikasse, et vaatame, mis seal on. Jõudsime Las Vegasesse välja ning nägime, mis kasiinondus on – kui tsiviliseeritud ja respekteeritud. Eestis olime harjunud kasiinosid nägema kino eesruumides.

Kas Ameerikasse oli ehku peale minek?

Kuna inflatsioon oli meeletu, siis ei olnud kooperatiiv enam nii tulus ja huvitav. Samuti ei olnud ma seniajani palju ringi liikunud, peamiselt vaid Soomes ja Rootsis. Oli hea võimalus minna koos abikaasaga külla sugulasele, kes elas Dallases. Hakkasime New Yorgist lõuna poole liikuma. Ega meil raha olnud, sugulastel ka mitte. Sai võetud drive-away kompaniist auto – need on kompaniid, mis annavad auto ilma üürirahata sõitmiseks, et viid selle ühest kohast teise, maksad ainult bensiini eest. Sellega jõudsime Dallasesse, seal ostsime mingi auto, millega sõitsime lääne poole. Jõudsime Las Vegasesse siis, kui siin toimus putš. Vaatasime seal hotellitoas, kuidas tankid tänavale tulid, süda puperdas sees. See oli elus suur muutus.

Ja Las Vegases tuligi prauhti mõte, et peaks Eestis kasiinod avama?

Kohe paugust ei hakanud me seda tegema, aga mõte hakkas kindlasti idanema seal. Saime suure emotsionaalse laengu. Kui Eestisse tagasi jõudsime, siis vaatasime, kui kohutaval tasemel on siin kõik organiseeritud. Sel ajal olid esimesed hasartmängukohad keldriruumides. Kui oli tegemist laudadega, siis nendega tegelesid kandilise peakujuga kuldkettidega inimesed. Automaatidega tegelesid välismaalased – soomlased, austerlased. Inimesed mängisid kino eesruumis, sülitasid maha, sõid kiluvõileiba kõrvale.

Kuna olime näinud, kui kenasti seda tegelikult teha saab, siis loomulikult tundsime, et siin on kõva potentsiaal, ja otsustasime asjaga tegelema hakata. Ettevalmistus võttis poolteist aastat, kuni 1993. aasta teises pooles avasime esimese, 60 mänguautomaadiga kasiino Pirita hotellis. Tellisime täiesti uued mänguautomaadid Las Vegasest. See oli tolle aja kohta ennenägematu asi – enne avamist oli järjekord koguni ukse taga.

On kasiinondus see ala, millega tegelemiseks olete enda arvates siia maailma loodud, või sattusite puhtjuhuslikult sellesse vakku?

Seda võib öelda siis, kui inimene loojakarja läheb. Aga tundub, et see on üks huvitavamaid meelelahutuse liike ja saan asjale veel väga palju juurde anda. Tahame suuremaks minna, rahvusvahelisustuda. Sest näen, et kui meie taset võrrelda Las Vegase või muu maailma tasemega, ega me alla jää. Meie mastaap on vaid väiksem.

Teie isiklik taust on nagu tühi plank – vähesed teavad teist midagi. Palun valgustage!

Aga ma olengi tühi plank: olen Tallinna poiss, käinud siin 7. keskkoolis, siis Pirita koolis, siis polütehnikumis. Pärast keskkooli lõpetamist tuli pisike paus, seejärel käisin Soomes Haaga instituudis hotellieriala õppimas. Kuna 1995. aastal võtsime üle Kungla hotelli opereerimise, siis oli vaja end koolitada.

Kuidas te vene sõjaväest pääsesite?

Mul on üks neer opereeritud, nii et see oli tegelik, mitte n-ö viilitud haigus. Olin arvel, aga kirjas oli, et riviteenistuseks ei kõlba.

Miks te seni nii madalat profiili olete hoidnud?

Madalat profiili on alati hea hoida. Eks see ühiskond, kust oleme tulnud, on olnud natuke haige ühiskond. Väga palju on olnud kriminaalsust, ja ei ole vaja end afišeerida, seada riski alla oma lähedasi ja perekonda. Ja mis sa hoiad siin kõrget profiili – poliitikuks ma ei kavatse hakata, seepärast ei ole vaja esil olla.

Meedia sellegipoolest afišeerib teid, väites, et olete rikkamaid inimesi Eestis. Kuidas see meeldib?

Ega sellest rõõmu ei tunne. Aga kui sul on börsifirma, siis see toob kaasa, et oled tähelepanu all. See oli teadlik valik, miks me Olümpic Casino avalikuks ettevõtteks tegime – see on kaasa aidanud kasiinonduse imago tõusule. Meil oli oluline eesmärk tõestada, et kasiinofirmad – mille kohta on arvatud, et need on hämarad, et seal liiguvad hämarad rahad, käib tulude varjamine, makstakse ümbrikupalka – saavad olla nii puhtad ja läbipaistvad, et võivad börsil tegutseda.

Oluline oli ka see, et saime konkreetse hinna aktsiale. Siis ei ole enam spekulatsioone, kui suur on selle või teise mehe varandus. Börsil on väga selge, kui suur see on.

Mis on see, mis motiveerib teid edasi rabelema, kui juba nii hästi on läinud?

Mis tähendab hästi? Hästi on suhteline mõiste. Oleme ikka väga väike könn, kui rahvusvaheliste suurte korporatsioonide võimaluste ja ampluaaga võrrelda.

Eks see ole saavutusvajadus, mis tagant utsitab. Sa saad adrenaliini sellest, kui mingi asja ära teed. See panebki tegutsema. Iga ettevõtja ja normaalne inimene tahab ju, et temast jääks jälg ning et ühiskond seda ka hindaks, mida ta teeb. Öeldakse, et ela iga päeva nii hästi, nagu see oleks su viimane päev, ja eks ma olen püüdnudki seda põhimõtet jälgida.

Kas vahepeal mõtet ei teki, et võtaks rahulikumalt, sest elu ei ole ju lõputus?

Ma ei oskaks jalad seinal puhata. Kui puhkusel olen, siis nädal aega suudan rahulikult olla, aga seejärel hakkan juba töö peale mõtlema.

Konkurents on maailmas ikka äärmiselt tihe. See on väga petlik, et meil on raha palju ja võime hakata pensionipõlve pidama. Ühel hetkel see raha võib-olla mingil põhjusel sulab ära ja siis oled sa out of business ega saa enam järje peale. Elus sulle palju võimalusi ei anta.

Aga kas tempot maha võtta ei tahaks?

Eks vanusega ongi vaja tempot maha võtta, sest muidu saad infarkti ja jõuad haiglasse. Juhtida saab ka niimoodi, et ise kogu aeg nagu orav rattas ei jookse ja jätad igapäevatöö noortele, kellel on rohkem pauerit.

Kuidas tavaliselt lõõgastute?

Armastan merel käia, ilma selleta ei suuda eladagi. Talvel olen lumelaudur. Varem olin suusataja, aga ühel hetkel mõtlesin, et proovin lauda ka, ja see hakkas meeldima. Saltosid ma ei tee, aga sõidan – ei kuku. Ühe pöörde teen õhus ikka ära, võib-olla kaks. Ja enda vormis hoidmiseks teen väikest metsajooksu ka.

Aasta tagasi ütles te tütar Ines Kroonikas, et isa on töökas, range ja nõudlik. Aga mis on teis need puudused, mille kallal töötate?

Noo… eks neid omadusi ole kindlasti palju. Üritan neist lahti saada. Eestlaste puhul on tavaline see, et ta viskab kuradeid vahele, ja eriti siis, kui räägib võõrkeelt. Olen püüdnud viimased paar aastat parasiitsõnadest lahti saada.

Inimene peab olema teadlik oma tugevustest ja nõrkustest ning püüdma nõrkusi vähendada. Samal ajal arvan, et rohkem peaks tähelepanu pöörama oma tugevustele. Kui sa oled jänes, siis jänest ujuma õpetada on küll kuidagi võimalik, aga ta ei saa kunagi heaks ujujaks. Tegelikult tasub jänest alati jooksma õpetada. Inimene peab kasutama oma loomulikke tugevusi, siis ta saab veel tugevamaks, ja loomulikult vähendama puuduste mõju. Aga ei tasu raisata kogu energiat puuduste likvideerimisele, sest siis ei ole aega tugevustega tegeleda. Lõpuks oled jänes, kes oskab küll ujuda, aga ei jookse kuigi hästi.

Teil on viie ja poole aastane tütar. See on midagi sellist, mille pärast ilmselt paljud eesti mehed võiks teid kadestada.

Aga seda on võimalik järele teha.

Selleks on vaja ettevõtlikkust ja riski. Oli see teil teadlik valik?

Loomulikult oli. Esimesed lapsed olid juba suured ja miks mitte. Arvan, et iga isamaaline eesti perekond peaks mõtlema sellele, et peres oleks vähemalt kolm last, sest vastasel juhul eesti rahvas hääbub ja pole ka neid, kes meile pensioni maksaks.

Nii et olete patrioot?

Pean ennast patrioodiks. Esimese kooperatiivi lõin ka selleks, et varustada kõik Eesti majad sinimustvalgete lippude ja märkidega. Need olid südamele väga lähedased.

Meenub, et kui tahtsime hakata tootma sinimustvalgeid lippe, siis tuli välja, et sinnamaani polnud neid keegi teinud. Läksime lipuriiet tellima Narva Kreenholmi manufaktuuri. Seal tuli välja, et sinist riiet pole olemaski, sest seda pole keegi kunagi vajanud. Toodeti punast riiet või võib-olla roosat. Enne kui saime lipusinise saamiseks lepingu sõlmitud – me kogused olid suured, sest tootsime lippe kümneid, kui mitte sadu tuhandeid –, pidime saama Kreenholmi manufaktuuri komsorgi n-ö viisa alla. Aga seda ei saanud kohe, nädal oli otsustamiseks aega. Ilmselt ta konsulteeris Moskvaga, kas tohib seda sinist toota.

Kes peaks teie lastest saama?

Vanemad lapsed on juba täiskasvanud, arenevad ja otsustavad ise, mis neist tuleb.

Aga mingi soov teil ikka on?

Tahaks, et nad tunneks sellest tööst rõõmu, mida nad teevad, ja suudaksid end ära elatada.

On neil seni hästi läinud ja olete rahul?

Olen küll. Nad on suhteliselt iseseisvad. Vanem tütar elab juba omaette ja poeg tegeleb ka oma ettevõtmisega. Nad on ettevõtlikud, mis on oluline, ja samal ajal õpivad edasi, nii et mul on ainult hea meel.

Millega abikaasa tegeleb?

Tal on oma ettevõtmine: lasteriiete müügikett. Kõige suurem lasteriiete tootja maailmas on Inglismaal Mothercare ja tema on selle esindaja kogu Baltikumis. Õnneks hakkab nüüd iive tõusma, väike beebibuum on sündimas Baltikumis, ja see on ärile väga hea.

Sel juhul on teie naine küllap hästi aru saanud, miks teil on kogu aeg palju tööd teha, sest tal endal on ka palju tööd?

Eks ta mõistab seda ehk lihtsamini, see on õige. Algaastatel tegime kasiinondust ka koos.

On teil elus kõik olemas, mis vaja oleks?

Ega sa kahte praadi söö ega kahe autoga sõida. See, mis elamiseks vajalik, on olemas, ning ülejäänud raha on läinud äri arendamiseks ja laiendamiseks.

Kas oleks võimalik, et kunagi saab teie kasiinot külastada ka Las Vegases?

See ei ole absoluutselt võimatu, sest Nevada osariigis on kõige liberaalsemad seadused, kõige väiksemad maksud, aga ka rangeim kontroll tausta üle – ja meie taust on puhas –, nii et see on võimalik. Aga börsifirma juhina ei saa ma kahjuks mingeid spekulatsioone välja käia. Pärast hakkab finantsinspektsioon mind süüdistama. Ma ei tohi öelda, mis on meie mõtetes.

Kolleegid palusid teilt küsida, kui palju maksab poes päts leiba. Pakkusin, et

27 krooni – nii palju küsib minu naine, kui ta läheb leiba ostma.

Minu arust on hind ikka 10 ja 15 krooni vahel.

Armin Karu (41)

Olympic Entertainment Grupi juhatuse esimees aastast 1993, samuti Kungla Investeeringu ASi esimees

Õppinud Tallinna 7. ja 36. keskkoolis ning Tallinna polütehnikumis

Lõpetanud Soomes Haaga instituudi (rahvusvahelise ärijuhtimise diplom 1998, ärijuhtimise magister 2005)

Täiendanud end kasiinoäri vallas korduvalt USAs Las Vegases

Lapsed Ines, Erik ja Kati

Abikaasa Kaia on lasteriiete tootja Mothercare’i esindaja Baltikumis

Hobid purjetamine ja lumelauasõit

Teised Arminist

Ines Karu tütar

Kõige lõbusamad hetked meenuvad suusareisidelt, mida koos perega ette võtsime. Pärast seda, kui olime mitu aastat mäesuusatamist harrastanud, hakkasime isaga lumelauasõitu õppima. Olgugi et sinna juurde käisid kukkumised ja valu, oli kogu asi ikkagi väga lõbus.

Isa armastab meeletult merd ja ta on peret palju laevaga sõitma viinud. Koos oleme läbi elanud metsikuid torme, lõbusaid ja pingelisi hetki. See kõik jääb alatiseks meelde.

Kord osalesime perega kanuumatkal, mille raames korraldati kanuusõidu võistlus. Isa ja mina olime üks võistkond pea kümnest. Juba enne starti ütles isa, et me peame selle võistluse võitma. Muidugi me ka suutsime seda, kuid finišisse jõudes olin ma nii läbi, et ei suutnud enam hurraagi hüüda:) Võimas mälestus, mis näitab, et me tahame endast alati parima anda:)