«Magnus» süüvib enesetappu

«Magnus»: isa (Mart Laisk) ja poeg (Kristjan Kasearu). Foto: Vitamin Film

Jälle lööb Kadri Kõusaar laineid. Kohus on peatanud tema debüütfilmi «Magnus» levitamise – kui selle on valinud programmi Cannes’i festival ise. Kas tegu on tormiga veeklaasis, küsis Tiit Tuumalu.

Kadri, teie film lõpeb tiitritega, mis kuuluvad kõigi tõsielulistel sündmustel põhinevate linateoste juurde. Ja nimelt – neis öeldakse, et kõik filmi tegelaskujud ja sündmused on fiktiivsed ning igasugune sarnasus reaalsete inimestega, olgu nad elus või surnud, on täiesti juhuslik. Ometi, kohus on seadnud «Magnuse» levitamisele tõkendi - kas põhjus võib olla selles, et fiktiivsus ja reaalsus on filmis siiski nii sassis, et võib kahjustada kellegi privaatsust?

Ma ei taipa küll, kuidas võiks mängufilm, kus pole ühtegi reaalset nime ega üksüheselt elust üle võetud sündmust, kellegi privaatsust häirida. Selline tiitrites olev disclaimer (tõlkes «lahtiütlemine») pannakse igaks juhuks väga paljude filmide lõppu, ka nende, mis on sõna otseses mõttes puhtalt pastakast välja imetud. Disclaimer ongi mõeldud absurdsete kohtusüüdistuste vältimiseks.

Fiktiivsus ja reaalsus on mängufilmides ja ilukirjanduses nagunii sassis, sest muidu ei saakski ju realistlikke kunstiteoseid luua. Sel juhul oleks meil ainult «Sõrmuste isand» ja abstraktsed maalid. Või raamatud, mis räägivad ufodest ja loomadest, sest nemad ei saa autorit kohtusse kaevata.

Oletan, et tõkendi ajendiks võib olla asjaolu, et Magnuse prototüübiks oleva nooruki isa rollis on konkreetne inimene, kes on poja enesetapu ka ise läbi elanud. See on nüüd tähtede närimine, aga – kas siin ei teki vastuolu, just tolle fiktiivsusega seoses?

Kogu stsenaarium on siiski erinevate lugude, fantaasiate ja mõtete segu, millel pole otseseid prototüüpe. Kõige jaburam selle kohtuloo puhul on see, et mängufilmile omistatakse dokumentaalfilmi või ajaleheartikli reegleid. Selle filmi loomisesse mitte puutunud isik väidab, et see on dokfilm – samal ajal mina kui filmi autor kinnitan, et see on mängufilm ja ei pretendeeri mingile sarnasusele tegelike persoonide ja sündmustega.

Siiski, selgitage, miks otsustasite kasutada Magnuse isana just Mart Laiska, miks mitte näitlejat, nii nagu ema episoodilist rolli mängib Merle Jääger?

Mart oli ja on üks mu muusadest – kui muusa nimega seostub nõtke neid või lüüraga noormees, siis minu muusal Mardil on kerakujuline kere, ent see-eest võimas elukogemus. Sattusime koos mängima ka Iisraeli režissööri Amos Gitai filmi. Nägin, et Mart on ülihea näitleja.

Aga sellele lisaks on Mardil ka emotsionaalne baas, mis võimaldas seda rolli usutavalt mängida. Tahaksin ka tulevikus valida võtmerollidesse inimesi, kel on teemaga isiklikum seos kui lihtsalt see, et stsenaarium on läbi loetud ja tundub huvitav.

Idee järgi peaks «Magnuse» üldinimlik paatos kõik muu, ka isikliku, üles kaaluma. On ju tegu ikkagi valusa üldistuse, hoiatusega, mis näitab postsotsialistlikus ühiskonnas toimunud järske muutusi inimsuhetes...

Just. Mul ongi kahju, et fookus on filmi sõnumilt vajunud kuhugi, kuhu üldse pole vaja. Tegelikult püstitab ju film väga olulisi küsimusi – ja puudutab tegelikult kõiki, sest me kõik oleme lapsed ja/või vanemad. Kõik saavad filmi vaadates küsida: «Mida mina sellises olukorras teeks?».

Kuidas te sellise ehmatava looni üldse jõudsite?

Te ütlete «ehmatav» – kahjuks on asjad, mis kunagi olid ehmatavad, pahatihti liiga tavaliseks muutunud. Eesti on noorte inimeste enesetappudelt maailma esikümnes. Neid juhtus ka minu lähikonnas… Kõik need lood tundusid nii kummastavad – miks tahab noor, terve, kena inimene endalt elu võtta? Mis on selle taga?

Kusjuures, paljude nende juhtumite juures oli inimene juba enne igal pool rääkinud, et tahab seda teha, aga kedagi suurt ei huvitanud – kõigil oli omaenda elu.

Totaalne võõrandumine?

Mulle tundub, et see on üldisem ühiskonna protsess – tegemist on lihtsalt inimeste võõrandumisega nii üksteisest kui elu olulistest alustaladest; see on emotsionaalne pankrotistumine.

Üks filmi sõnum on see, et vanemad märkaksid oma lapsi – laste muresid ei tohi alahinnata –, need võivad lõppeda väga traagiliselt.

Miks sai «Magnusest» just film, miks mitte raamat – kirjutaja, nagu te olete?

Sest see idee sündis filmina. Ilmed, žestid, helid, väga konkreetsete paikade väga konkreetne meeleolu; segane ja mõnikord väga inetu inimloomus ilusa looduse taustal; iseenesest mõistetav ja loomulik, ent samas pingeline ja häiriv atmosfäär ühekorraga…

Olen alati tahtnud filme teha, aga tehniline pool kohutas. See idee aga oli nagu kilp, mis kõik need hirmud ja takistused laiaks lõi. Loominguline pool sündis nagu iseenesest, probleemid olid pigem rahalist ja praktilist laadi.

Riik toetas üksnes filmi järeltootmist, mitte tegemist ennast. Kui palju energiat selline partisanlus röövis?

Taotlesin eelmisel aastal Eesti Filmi Sihtasutuselt lühieelarvelise mängufilmi tootmistoetust, aga nad ütlesid «ei». Arusaadav, ma olin ju debütant ja nad ei julgenud riske võtta. Nii et erakapitalil sündis film mitte partisanlusest, vaid olude sunnil. Ja ma otsisin filmile raha kaks aastat!

Järeltootmiseks andis EFSA raha pärast seda, kui film oli juba Cannes’i valitud – peamiselt tänu EFSA-le ja ka kultuuriministeeriumile saimegi tellida 35-millimeetrised prindid, mida Cannes nõuab.

Võtted vältasid kolm nädalat ja metsikus tempos. Pisike eelarve tingis selle, et enamiku stseene pidi filmima pea kaks korda vähema ajaga, kui seda tavaliselt tehtaks...

Välismaise tootja ja operaatori leidsite... kuidas?

Produtsent Donal Fernandesiga tutvusin juhuslikult Londonis. Ta käis mul suvel Eestis külas ja nägi kõrvalt mu meeleheitlikke telefonikõnelusi USA produtsentidega, mis juba olid ummikusse jooksmas. Nõuti, et film oleks ingliskeelne ja toimuks Brighton Beachil.

Sümpaatiast minu, mu stsenaariumi ja

Eesti vastu otsustas Donal ise peaprodutsendiks hakata ja rahastada filmi oma säästudest.

Operaator Pawel Sobczyki demo-DVD sain tuttavalt Saksa produtsendilt. Nii kui nägin Paweli poeetilisi, unenäolise valgusega kaadreid, saatsin talle meili, kus tutvustasin ennast ja ütlesin, et tahaks temaga väga tulevikus koos töötada. Nii asusimegi meilivahetusse ja saime headeks sõpradeks.

Cannes’i pääsemisest on avalikult või vähem avalikult unistanud pea kõik Eesti filmitegijad, nüüd tuli keegi Kõusaar ja tegi asja ära. Üllatab see teid ennast ka?

Loomulikult üllatas – ja kuidas veel! Kui ma Tallinna postimajast Cannes’i kolme programmi jaoks kolm DVD-d teele saatsin, oli mu lootus ikka väga väike, sest ma teadsin, et nad saavad mitu tuhat filmi ja valivad neist välja viiskümmend.

Kõige sürrim oli see, et meid valiti alguses Director’s Fortnighti (mitteametlik kõrvalprogramm, kus on osalenud ka Peeter Simmi «Inimene, keda polnud» – toim), ja vaevalt olime sellest positiivsest šokist toibunud ja uni oli taas rahulikuks muutunud, kui varsti helistati ka Un Certain Regard’ist (ametlik programm – toim), et ka nemad olid meid välja valinud – ja siis me pidime otsustama, kumba programmi läheme!

Kas selleks, et filmi näha, tuleb Cannes’i pilet reserveerida?

Esilinastus toimub tõesti Cannes’is. Loodetavasti jõuab film siiski sügisest ka Eesti ekraanidele.

Arvamus

Ülo Pikkov
filmitegija ja kõrgharidusega jurist

Kadri Kõusaare filmi «Magnus» ümber on tekkinud õiguslikult kummaline olukord, kus enne ametlikku esilinastust on keegi inimene nõudnud kohtu kaudu filmi levitamise keelamist...

«Kuna film «Magnus» riivab eraisiku puutumatust, siis on meie tegevuse eesmärgiks filmi igasuguse levitamise keelustamine ja seda ka väljaspool Eesti riigipiire,» väidab hagejat esindav advokaat Kersti Kägi (SLÕL 20.04.2007).

Nagu ajakirjanduses avaldatud artiklitest võib järeldada, on filmi süžee taga reaalselt eksisteerinud inimesed ja nende eraelu, kuid juhtunut on kirjanduslikult täiendatud ja asjaosaliste nimedki ära muudetud. «Tegu pole ju dokumentaalfilmiga, minu räägitust on tehtud kunstiline üldistus,» märgib Mart Laisk (SLÕL 24.04.2007), kelle traagiliselt hukkunud pojast Markusest film väidetavalt räägib.

Rõhutan veel kord, et ei ole filmi isiklikult näinud, kuid ilmunud informatsiooni vahendusel on raske näha konkreetset õigusriivet, mis sundis Harju maakohut filmi levitamist keelavat määrust välja andma.

Isik, kelle perekonna- ja eraelu puutumatust rikutakse, peaks olema üldsusele konkreetselt identifitseeritav, et kohus võiks antud hagi kas või osaliselt rahuldada. Isiklikult arvan, et juba ainuüksi nimede lahknevus peaks välistama antud kaasuse puhul võimaluse, et oleks rikutud kellegi perekonna ja eraelu puutumatust.

Eestis meenub sarnane kaasus Jutta Rabe filmiga «Balti torm» (2003), mis käsitleb reisilaeva Estonia hukku. Filmis osales ka näitleja Rein Oja, kes mängis Arvo Kallast, kelle prototüübiks oli kadunuks jäänud Estonia teine kapten Avo Piht. Filmi valmimist ja levitamist püüti tõkestada eraelu puutumatuse ja hukkunute omaste rahu rikkumisega, kuid tulutult.