Arvu 1797 taga on nimestiku tabelis muu hulgas kirjas järgmist: sedasama veekogu tuntakse ka nimega Ropka paisjärv, see asub Ülenurme vallas Külitse külas, selle pindala on 8,6 hektarit, sellel on üks pisike (0,15 hektarit) saar, kaldajoonel on pikkust peaaegu 2 kilomeetrit (1832 m) ja see on ühenduses Ilmatsalu jõega.
Eksib aga see, kes arvab olevat selle järve nimeks Külitse paisjärv. Nimetatu (järjekorranumber 1653) asub küll samas kandis, kuid natuke maad eemal. Seda hüütakse ka Nigula või Kikka paisjärveks. Pindala on 3,6 ha ja kaldajoont 947 m.
Samalaadseid ja teisigi andmeid küll mitte supluseks sobivuse kohta, selle peab igaüks ise järele proovima leidub tänapäevastatud «Eesti järvede nimestikus» 2804 veekogu kohta, millest looduslikke on 1559.
Varasemad järvede nimestikud on ilmunud 1934. ja 1964. aastal. Nüüdsest on varasematega võrreldes palju välja jäänud, kuid rohkem on neid veekogusid, mis on lisandunud.
Järvede arv on muutunud keskkonnaregistri büroo juhataja Uudo Timmi sõnul looduslike ja inimtegevusest tulenevate protsesside tõttu. «Nii on lisandunud mitmeid maastumise tagajärjel tekkinud rannajärvi, samuti arvukalt tehislikke veekogusid, nii paisutatud kui endistesse karjääridesse tekkinud järvi,» märkis ta.
Uuest nimestikust on puudu mitmed 1964. aasta nimestikus märgitud veski- ja paisjärved. Nii on 1964. aastal 2,6 ha pindalaga Lapetukma veskijärv tänasel põhikaardil märgitud madalsooks. Ka Jõgevamaal asuvad Laiuse Sinialliku järv ja Tooma Kõrtsijärv on uuematel kaartidel tähistatud soona.