Lossiteenijate alevik kasvas tasapisi ülipopulaarseks suvituslinnaks

Nii nägid Poska tänava auväärsed majad välja 1960. aastatel. Foto: Repro

Praegune Poska tänav rajati juba 18. sajandil Liivaoja äärde, kui nüüdsest Koidula tänavast lõuna poole ehitati Kadrioru lossi teenijate alevik ehk Kadrioru slobodaa.

Vanemate plaanide järgi otsustades asus seal 27 kinnistut, mis olid hoonestatud Vene ridaküla põhimõttel: tihedalt tänava ääres reas asuvad ühekorruselised puitmajad olid kõrgete plankväravatega liidetud tänavaseinaks. Kitsad ja valdavalt pikad kinnistud olid kasutusel puu- ja juurviljaaedadena.

Arvatavasti ehitati lossiteenijate alevik üheaegselt lossi- ja pargiansambli rajamisega. Sellele viitab ka kinnistute ühtlane laius. Varasemad lossialeviku elumajad olid ühekorruselised, viil- või poolkelpkatusega. Elumajadel oli tänavapoolses otsaseinas 2 või 3 akent ja välisuks paiknes küljel.

Tulekahjud laastasid

Esimene suurem tulekahju alevikus oli 1757. aastal. Tõenäoliselt ehitati mahapõlenud majade asemele samadele vundamentidele uued. 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi esimesest veerandist pärinevate plaanide järgi oli Kadrioru alevikus kuni 25 kinnistut. Lossialeviku majad olid puust, kivist oli ainult Poska 37 maja.

1834. aasta tulekahju hävitas Poska tänaval 14 maja, tule leviku takistamiseks lammutati veel 5 hoonet. Slobodaa taastati ülevenemaalise korjanduse abil. Uued hooned olid klassitsismi sugemetega. Näiteks aknaraamistud olid nikerdatud nurgarosettidega ja majanurkadel olid puitkvaadrid.

Umbes sellest ajast pärinevad ka esimesed andmed tänava nime kohta. 1838. aastal nimetatakse seda Liiva tänavaks (Sandstraße). Liivalaia (või hoopiski Liiva) tänavast eristamiseks kandis tänav mõnda aega ka Suur-Liiva (Große Sandstraße) nime.

Pikk supelsild

19. sajandi algul suurenes tallinlaste seas Kadrioru populaarsus, sellest kujunes suvituslinn. Lisaks Narva maantee, Weizenbergi ja Poska tänava vahel asunud esinduslikule «Suppelsalongile» rajati Poska tänava ja Narva maantee ristmiku läheduses asunud neemikule pikk supelsild.

Puhkajate teenindamiseks kerkis Kadriorus rohkesti kohvikuid ja restorane. Üks neist ehitati 1850. aastatel Poska ja Weizenbergi tänava nurgale, hilisema nn Rohelise Konna kõrvale. Hiljem kasutati maja elamuna, kuni see 1984. aastal lammutati.

Poska 36 rajati hiljemalt 1874.aastal Koppelsoni villa. 1906. aasta paiku kuulus see salanõunik parun A. Maydelli pärijatele ja kandis villa «Patria» nime. 1913. aastal kuulus see parun N. Stackelbergile.

19. sajandil laienes lossialevik Narva ja Tartu maantee poole. Uute kinnistute lisandumisega kasvas kunagine lossialevik kokku II eeslinnaga. Faelmanni ja Poska tänava nurgal asus raehärra A. M. Lutheri suvila.

Tallinna II eeslinna kruntide 1865. aasta plaanil näeme Narva maantee ja Weizenbergi tänava vahelises lõigus Poska tänaval kolme krunti. Seal asusid Rotermanni, Adamsoni, Gahnbäcki ja Mayeri suvilad.

Tänapäeva Faehlmanni, Köleri, Poska ja Vesivärava tänava vahe-line ala kuulus 1860. aastatel

bürgermeister Aleksander Martin Lutherile ja oli kasutusel peamiselt heinamaana.

4. augustil 1888. aastal tehti esimene proovisõit Vene turu ja Kadrioru vahet sõitval hoburaudteel. Sama aasta 12. augustil algas regulaarne liiklus ühe rööpapaariga trammiliinil, mis kulges mööda Narva maanteed Kadriorgu Salongi (praegu Weitzenbergi) ja Liiva (praegu Poska) tänava ristumiskohani. Juba teisel päeval kasutas trammi 5000 inimest, 1888. augustis pikendati liini Vana turuni.

1889. aastal rajati nn Merekalda liin, mis suundus Kadrioru lõpp-peatusest mööda Liiva ehk praegust Poska tänavat Narva maanteeni ja sealt edasi mööda merekallast praeguse Pirita tee alguseni Russalka mälestussamba ligidal. Narva maantee liin oli 2,165 km ja Merekalda liin 1,145 km pikkune.

1901. aastal rajati Vene turult (praeguselt Viru väljakult) trammiliin mööda Pärnu maanteed üle praeguse Vabaduse väljaku, sealt edasi piki Roosikrantsi tänavat ja Pärnu maanteed kuni raudteeülesõidukohani. Seega oli ümberistumistega võimalik trammiga Kadriorgu pääseda ka märksa kaugematest Tallinna piirkondadest.

Kuulsuste kodud

1920/1921. aasta talvel ehitati viis hoburaudteevagunit ümber kinnisteks mootorvaguniteks. 1923. aastal rajati Poska tänavale trammitee, mis on kasutusel tänapäevalgi ja 29. oktoobril 1925. aastast hakkasid Poska tänava ja kesklinna vahet sõitma elektritrammid.

Kadriorg on erandlik oma rikkaliku kultuuriloo poolest. Kultuurilugu ei tule siin tutvustada majade, vaid lausa üksikute korterite kaupa. Vaatleme allpool ühte tagasihoidlikku puumaja restaureeritava Poska 8 maja kõrval, s.o Poska 6A.

Korteris 2 elas pangandus- ja ühiskonnategelane Bernhard Baumann, korteris 3 1930. aastate teisel poolel Eduard Laaman, kes oli Eesti Tööerakonna loojaid ja ideolooge. «Vaba Maa» ja hiljem «Rahvalehe» peatoimetajana töötanud E. Laaman oli oma aja silmapaistvamaid publitsiste.

Samas elas ka tema tütar, luuletaja Ilona Laaman, kes oli Jaan Poska lapselaps. Nõukogude repressioonide kartusel lahkus ta 1944. aastal Rootsi, kus avaldas mitmeid luulekogusid, novelle ja tõlkis eesti kirjandust rootsi keelde.

Korteris 1 elas Jaan Poska tütar Tatjana Poska-Laaman, 1961. aastast asus samas korteris pikemat aega nahakunstnik ja pedagoog Helda Reimo. Korteris 4 elas 1930. aastate lõpul ja 1940. aastate algul riigikohtunik ja ajakirjandustegelane Timotheus Grünthal. Korteris 9 elas 1964. aastast arhitekt Vivian Lukk.