Õiguskantsler: saamatu riik ei too narkolapsi edukalt ühiskonda

Tallinna Laste Turvakeskus. Foto: Liis Treimann.

Õiguskantsler Indrek Tederi sõnul ei pääse aastatepikkuse seadusandja tegevusetuse tõttu enamik Eesti narkolastest ligi tõhusale rehabilitatsioonile, mis aitaks neil süstla otsast ühiskonda naasta.

Narkomaania ennetamise riikliku strateegia aastani 2012, mille üks üldeesmärk on tagada kõigile võõrutusravi läbinud uimastisõltlastele vajadusel psühhiaatriline jätkuravi ja rehabilitatsiooniteenus, kiitis valitsus heaks 2004. aastal.

«Täna, viis aastat hiljem, pean kahjuks tõdema, et aastaid on kulunud ametkondadevahelisele segadusele ning kõikidele jätkuravi ja rehabilitatsiooni vajavatele uimastisõltuvusega lastele ei ole rehabilitatsiooniteenus endiselt põhiseaduse kohaselt kättesaadav,» ütles Teder parlamendile saadetud ettekandes.

«Seepärast olen sunnitud pöörduma ettekandega riigikogu poole, et meie ühiskonnas kahjuks üha enam nõutud teenus saaks kiiremas korras tervikliku kontseptsiooni ja ühtsed õiguslikud alused,» lisas Teder, öeldes, et tema ülesanne on tagada, et riik täidaks rahvusvahelistest lepingutest ja põhiseadusest tulenevaid kohustusi ning austaks isikute põhiõigusi ja -vabadusi.

«Seadusandja tegevusetuse tulemusena on tekkinud olukord, kus enamikus Eesti kohalikest omavalitsustest ei ole sõltuvushäiretega lastele spetsiaalset rehabilitatsiooniasutust loodud ja efektiivne rehabilitatsiooniteenus ei ole kättesaadav,» kirjutas Teder.

Samal ajal nendes vähestes omavalitsustes, kus teenust osutatakse, tegutsevad rehabilitatsiooniasutused põhiõiguste piiramisel seadusliku aluseta.

Tallinna laste turvakeskuse näitel võib tema sõnul väita, et kui riik ei ole seaduse tasemel sätestanud, kas ja mil määral on mõjutusvahendi kohaldajatel õigus laste põhiõigusi mõjutusvahendi rakendamisel piirata, kui see osutub ravi- või rehabilitatsiooniprotsessi tulemuslikkuse jaoks hädavajalikuks, siis asub väga vajalikku teenust osutav asutus laste põhiõigusi ja -vabadusi piirama selleks seaduslikku alust omamata.

Õiguskantsleri hinnangul on laste põhiõigusega tervise kaitsele ning õigusega korraldusele ja menetlusele vastuolus olukord, kus riik on jätnud seaduses reguleerimata rehabilitatsiooniteenuse sisu ja finantseerimismudeli ning sellele teenusele suunamise menetluse.

Lapsed, kes tarvitavad alkohoolset jooki, narkootilist või psühhotroopset ainet ja kellel on tekkinud sõltuvushäire, vajavad pärast ravi Tallinna lastehaiglas või Tartu Ülikooli kliinikumis pikaajalist rehabilitatsiooniteenust selleks ettenähtud rehabilitatsiooniasutuses.

Sõltuvushäiretega lapsi suunatakse rehabilitatsiooniteenusele alaealiste mõjutusvahendite seaduse ja alaealiste komisjoni otsuse alusel.

Kuid seadusandja ei ole ei alaealise mõjutusvahendite seaduses, sotsiaalhoolekande seaduses ega üheski teises seaduses sätestanud sõltuvushäiretega alaealiste suhtes kohaldatava rehabilitatsiooniteenuse sisu kirjeldust.

Seaduse tasemel on reguleerimata, millist abi on rehabilitatsiooniteenusele suunatud lapsel õigus saada (tervishoiuteenused, rehabilitatsiooniteenused, haridus).

Puuduvad kohustuslikud nõuded rehabilitatsiooniteenuse osutajatele (nõuded ruumidele, personalile, programmis või teenusel osalevate laste arv jne).

Samuti on reguleerimata, kas ja mil määral on mõjutusvahendi kohaldajatel õigus piirata laste põhiõigusi (nt õigust vabadusele ja isikupuutumatusele), kui see osutub rehabilitatsiooniprotsessi tulemuslikkuse jaoks hädavajalikuks.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamist raskendab Tederi hinnangul oluliselt ka teenuse finantseerimismudeli puudumine.

Sõltuvushäiretega laste rehabilitatsiooniasutused on loodud üksikutes kohalikes omavalitsustes, näiteks Tallinnas ja Jõhvis.

Euroopa Liidu liikmesriikide narkomaaniaga võitlemise meetodeid uurinud rahvusvahelise uurimisrühma aruandes on tõdetud, et nii Tallinna kui ka Jõhvi rehabilitatsiooniasutustes pakutava teenuse kvaliteeti ei ole võimalik kontrollida, kuna puuduvad riiklikud teenusekirjeldused ja nõuded rehabilitatsiooniteenuse osutajatele.

Alates 2000. aasta septembrist sõltuvushäiretega lapsi rehabiliteeriv Tallinna laste turvakeskuse Nõmme tee osakond on pealinna sotsiaal- ja tervishoiuameti hallatav erirežiimiga asutus.

Õiguskantsler on turvakeskust kontrollinud 2006. aasta novembris ja 2009. aasta märtsis.

Mõlema kontrollkäigu tulemusena teadvustas õiguskantsler haridus- ja teadusministrile, sotsiaalministrile, Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametile ning turvakeskusele eelloetletud probleeme.

Õiguskantsler palus ministeeriumidel koostöös linna ametiga välja töötada noortele mõeldud rehabilitatsiooniasutuste kontseptsioon ning ühtne seadusregulatsioon.

Põhiseadusest tulenevalt on igaühel õigus korraldusele ja menetlusele, mis tähendab, et seadusandja kohustus on luua põhiõiguste kaitseks vajalikud menetlused. Põhiseadusest tuleneb ka igaühe õigus tervise kaitsele, mis on üks olulisematest põhiõigustest.

«Põhiseadusest lähtuvalt on riigil kohustus tagada igaühe õigus tervise kaitsele muuhulgas ka seeläbi, et riik peab looma kohase teenuse ja menetluse nende isikute tervise kaitseks, kes sotsiaalse ja vaimse ebaküpsuse tõttu oma tervist ise ohustavad, näiteks sõltuvushäiretega lapsed,» ütles Indrek Teder.

«Kuna seadusandja on jätnud rehabilitatsiooniteenusele suunamise menetluse ja rehabilitatsiooniteenusele suunatud laste põhiõiguste võimalikud piirangud sätestamata, ei ole sõltuvushäiretega laste põhiõigus tervise kaitsele koostoimes õigusega korraldusele ja menetlusele täielikult tagatud.»

Meditsiini- ning politseistatistika andmetest selgub tema sõnul, et viimastel aastatel on Eestis narkootikumide tarvitamine järsult kasvanud ennekõike laste ja noorte seas.

Ka sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et uimastite tarvitamine noorte hulgas on suur ja kasvab aasta-aastalt.

Narkomaaniaravi andmekogust nähtub, et narkomaania on eriti suur probleem just alaealiste hulgas.