Rein Raud: Kas Tallinna Tehnikaülikool Euroopa tippülikooliks?

Rein Raud Foto: Postimees.ee

Indrek Neiveltil on õigus selles, et haridussüsteemis toimuvad väga paljud asjad veel inertsist nii nagu Nõukogude ajal. Aga Neivelt ei ole väga järjekindel. Ühest küljest kritiseerib ta Eesti haridussüsteemi kui nõukogulikku, teisest küljest toob meile eeskujuks Nõukogude süsteemi kui rohkem reaal- ja loodusteadusi rõhutava.

Minu meelest on nõukogulikkust näha pigem õppeprotsessi korralduses: Eesti ülikoolid on liiga suurel määral läinud üle konveierpõhisele oskustöö õpetamisele, selle asemel et anda oma kasvandikele laiapõhjaline maailmapilt, mis võimaldaks neil muutuvates oludes kiiresti ümber õppida ja omandada uusi oskusi ka nendel aladel, mida praegu ei olegi veel välja mõeldud.

Praeguses süsteemis on säilinud (või mõnel pool isegi tagasi tulnud) väga palju selliseid jooni, mis olid omased Nõukogude ülikoolidele – aga mida olen kohanud konservatiivsetes ülikoolides ka mujal. Näiteks õppejõukesksus, üliõpilastele detailideni ettekirjutatud õppeplaanid, faktiliste teadmiste ja õpitavate töömallide eelistamine analüüsile ja iseseisvale mõtlemisele ning monoloogiliste loengute suur osatähtsus üliõpilasi kaasavate teiste õpetamisvormidega võrreldes.

Sellele kõigele sekundeerivad ametnike ettekirjutused pigistada inimesed ülikoolist läbi võimalikult kiiresti ning takistada neil otseselt nende erialasse mittepuutuvate ainete õppimist.

Konveier võib olla efektiivne majanduslikult, kuid sisuliselt ta kindlasti seda ei ole. Meil Tallinna Ülikoolis liiguvad küll asjad hoopis teises suunas. Kui vaadata lähiümbruses ringi, siis näiteks Soomes toimis just sel ajal, kui riik tegi oma arengus suure hüppe, hoopis teistsuguse ideoloogiaga kõrgharidusmudel ning meie oleme üritanud õppida pigem sealt: kõigi teiste Eesti ülikoolidega võrreldes lubame üliõpilasel kõige rohkem oma õppeplaani koostamises kaasa rääkida ning väga suur hulk ainetest kõigil õppekavadel on valitavad kas täiesti vabalt või ulatuslikest nimekirjadest.

Samuti on võimalik loengukursusi asendada iseseisvalt läbitöötatud raamatute põhjal eksamite tegemisega ja mida edasi, seda rohkematel erialadel on kontaktõppe põhirõhk seminaridel ja praktikumidel.

Aga reaal- ja loodusteaduste õpetamise teema on tõepoolest terav. Siiski meenutaksin, et Nõukogude haridussüsteem oli orienteeritud muu hulgas sõjatööstusele kvalifitseeritud tööjõu ettevalmistamisele. Toonane rõhk loodus- ja reaalteadustele ei väljendunud kõrgtehnoloogilistes edusammudes ega muudes eluvaldkondades, mis oleksid võimaldanud majandusel edukalt ülemaailmselt konkureerida. Kui nii oleks olnud, siis arvatavasti ei elaks me praegu vabal maal.

Kuid ikkagi ei piisa innovaatiliseks tootmiseks vaid kõrgtehnoloogilise potentsiaali olemasolust riigis – ka praegu, tundub mulle, ei kasutata kogu Eestis olevat teadmiste ja oskuste ressurssi piisavalt ära, sest vahendamine on kasulikum kui oma, veel sissetöötamata kaubamärkidega toodete turuletoomine.

Olen aga vägagi seda meelt, et humanitaar- või sotsiaalalasid õppivad inimesed peaksid saama paremaid teadmisi loodusteadustest, aga arvan samas, et ka loodus- ja reaalteadlastele ei teeks kahju saada ettekujutus filosoofiast või kognitiivteadustest. Niisugune tervik võimaldaks erinevatest allikatest pärinevatel loovatel impulssidel saavutada sünergia, mis loob tingimused tõeliselt innovaatiliste ideede tekkeks.

Üks meie ülikoolis praegu kõvasti laineid lööv loengusari ongi selline, mida peavad kahekesi füüsika professor Romi Mankin ja filosoofia õppetooli juhataja Andres Luure. Ma usun, et selline lähenemine aitab maailmast uusi aspekte avastada nii füüsikat kui filosoofiat erialana õppivatel üliõpilastel.

Kui varasemad valitsused on rääkinud sellest, kuidas me peaksime tegelema ilmtingimata sinikraede koolituse ja ainuüksi odava tööjõu mudeli peale ehitatavate alade edendamisega, siis sellega võrreldes on viimase aja üleskutsed loodus- ja reaalteaduste tähtsuse suurendamisele akadeemilises kõrghariduses kindlasti väga tubli samm edasi.

Mitmes mõttes on Eesti hariduspilt tõesti organiseerijate-korraldajate koolitamise suunas kreenis, kuid puudu on ka arstidest, õpetajatest ja üldse analüüsivõimelistest inimestest nii mitmelgi elualal.

Samuti ütleksin, et soov kõik ressursid mis tahes ühte kohta koondada on näide just sellisest tööstuslikust mõtlemisest, mis kõrghariduses kindlasti positiivset tulemust ei anna. Neivelt peaks ju pankurina teadma, et investeeringute portfelli tuleb riskide maandamiseks tasakaalustada.

Olen loomulikult nõus, et Tallinna Tehnikaülikooli oleks vaja rohkem investeerida (nagu ka kõigisse teistesse ülikoolidesse), kuid ressursside koondamine ainult ühte kohta annab väikese keskkonna puhul halva tulemuse.

Esiteks, need, keda prioriteetseks kuulutatud alad ei huvita, ei hakka sellise poliitika pärast õppima ala, milleks neil pole huvi ega kalduvusi, vaid lihtsalt lahkuvad riigist ja õpivad endale südamelähedasi asju mujal, kust nad enam tingimata pärast tagasi ei tule.

Teiseks, kui peaks kunagi osutuma, et mõni praegu innovaatilisena tunduv ala mingi aja pärast soovitud tulemusi ei anna, siis oleme lihtsalt pannud kogu oma varanduse valele kaardile. Meenutaksin näiteks, et kuuekümnendate aastate ulmekirjanduses räägiti sellest, kuidas lähitulevikus hakkab toimuma massiline liiklus planeetide vahel, samal ajal aga helistasid inimesed neis raamatutes üksteisele ikkagi lauatelefonidelt.

Innovaatiliste tehnoloogiate tulekut ja rakendusviise ei ole võimalik kindlalt prognoosida, nende leidmise võti on pigem loov ja oma mitmekülgsuses tasakaalustatud maailmapilt.

Tuleviku probleemid ei ole ju seotud ainuüksi majanduskasvu säilitamise ja innovaatilise tootmisega, vaid näiteks ka rahvastiku vananemise ja kultuuride segunemisega. Liikumine majandusliku utoopia poole, kus kõik probleemid on võimalik lahendada tehnoloogiate abiga, võib viia selleni, et saabub päev, mil Eesti ei ole enam oma probleeme võimeline ise adekvaatselt analüüsima.

Sest kõik see, mis seondub Eesti ühiskonna sisemiste struktuuride ja ajaloolise mäluga, on selline teadmine, mida ka parima tahtmise juures ei ole võimalik mujalt maailmast sisse osta.Arvamus

Arvamus

Jaak Aaviksoo
endine Tartu Ülikooli rektor

Ma ei tea, mida pidas Indrek Neivelt silmas «Euroopas arvestatava ülikooli» all. Euroopas arvestatav ülikool on Eestis olemas. Mida pole, on Euroopa (aga miks mitte ka maailma) tippülikool.

Maailma tippülikooli valem on lihtne – inglise keel (peamise) õppekeelena, üleilmne konkurents professorite ametikohtadele alates palgast 100 000 dollarit aastas ja kogukäive (arstiteaduskonna olemasolul, mis on üldjuhul oluline) alates 1,5 miljardist dollarist aastas.

Suurepärane sihikindel rahvuslik projekt selles suunas on Singapuri Rahvusliku Ülikooli arenduskava.

Arvan, et selline projekt pole meile objektiivselt ega subjektiivselt jõukohane. Mis aga peaks jõukohane olema, on ülikoolidel baseeruvate rahvuslike teaduse ja innovatsiooni tippkeskuste jõuline viimine maailmatasemele.

Seniste tulemuste põhjal on eeldusi niisuguste keskuste loomiseks kümne uurimisgrupi baasil: 6 Tartu Ülikoolis, 2 Tallinna Tehnikaülikoolis, 1 Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis ja 1 Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli ühistöös.

Alustada võiks paari keskusega, muutes nende tegevuse vähemalt 50 protsenti rahvusvaheliseks, mis muidugi eeldab rahastamise taset vähemalt 10 miljonit dollarit aastas keskuse kohta. Vältimatu on üleilmne koostöö ettevõtlusega, Eesti ettevõtetest pole praegu ilmselt ühtegi tõsiseltvõetavat partnerit (teaduslik-tehnoloogilise arendustöö investeeringusuutlikkus vähemalt 5 miljonit dollarit aastas).

Veidi tagasihoidlikum (ehk realistlikum s.t tegelikule poliitilisele valmisolekule vastavam) projekt on ettevalmistamisel – selleks on Tartu Ülikooli Ravimiarenduskeskus. Oleks igati tervitatav samalaadse projekti käivitamine ka Tallinna Tehnikaülikooli baasil. Selle peamiseks eelduseks on aga maailmanimed vastavas arendusmeeskonnas.

Muus osas jagan Neivelti visiooni täiesti – meie senine edulugu on ammendumas ja ainus väljapääs on jõulises liikumises üleilmse innovatsiooni esirinda. Aega on 10–15 aastat, otsustamiseks kümme aastat vähem.

Andres Keevallik
Tallinna Tehnikaülikooli arendusprorektor

Nagu Indrek Neivelt, mäletavad paljudki meist aegu, mil õppejõuks või teadustöötajaks saamine olid kõrgelt motiveeritud. Nüüd aga tuleb tunnistada fakti, et pea terve põlvkond õppejõude ja teadlasi on ülikoolides puudu. Ja trend kahjuks jätkub.

Ainuüksi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) erialadel näiteks oli Tallinna Tehnikaülikoolis aastaks 1992 koolitatud ligi 5000 inseneri. Kust tuleneb meie suur edu nimetatud valdkondades, pole seega raske ära arvata. Praegused riigi tasemel otsustajad peaksid aga teadmiseks võtma, et IKT erialade, samuti meie majanduse tugialade energeetika ja ehituse jätkusuutlikkus on tõsises ohus, sest riigi teadusrahast jagub neile üksikuid protsente.

Ei tule rääkida ainult sellest, et teadusse ja haridusse on ressurssi juurde vaja. Tuleb tõsiselt analüüsida sedagi, kuidas olemasolevat nappi ressurssi kasutada. Meie teadus-arendusnõukogud peaministritega eesotsas pole seda suutnud ega vist tahtnudki teha. Analoogia semukapitalismiga on siin üsna ilmne. Tulemuseks on aga riigi jaoks oluliste kompetentsivaldkondade väljasuretamine.

Ma ei saa olla päris nõus Neiveltiga selles, et panustada ei tule mitte «kividesse», vaid palkadesse. Vaja on siiski mõlemat. Ma tahaks näha neid välismaa teadlasi, kes tuleksid tööle lagunenud hoonetesse või ajast ja arust laboritesse. Ja miks peaksid meiegi tublid inimesed vähemaga leppima?

Indrek Neivelti mõte arendada meil välja Euroopa tipptasemel tehnikaülikool on igal juhul teostatav ja tervitatav.

Neivelti intervjuust meeldis mulle aga filosoofilises plaanis kõige rohkem see koht, kus ta tsiteeris hiinlasi, kelle arvates on Prantsuse revolutsioonile veel vara hinnangut anda. Maailmas praegu demokraatia sildi varjus toimuv näib seda kinnitavat.