Anders Åslund: Karm kõne võimul püsimise nimel

Anders Åslund Foto: Postimees.ee

Vladimir Putin rääkis puhtast südamest, kui tõi hiljaaegu Münchenis kuuldavale Ameerika-vastase tiraadi, milles süüdistas, et Ühendriigid on «ületanud kõigis valdkondades rahvuslikud piirid – nii majanduses, poliitikas kui ka humanitaarsfääris – ja hakanud ennast teistele riikidele peale suruma.

Kellele saab see meeldida?» Arvestades Ühendriikide raskusi Iraagis, on täiesti loomulik, et Venemaa president kasutab Ameerika nõrkust ära. Kuid tema kõne vääris rohkem tähelepanu selle poolest, mida ta ütles oma sisepoliitika kohta.

Putin on ilmselgelt kindel, et viibib praegu laineharjal. Venemaa majandust on tabanud buum. On lausa uskumatu, et viimase seitsme aastaga on Venemaa sisemajanduse kogutoodang kasvanud 500 protsenti (praegust dollariväärtust arvestades 200 miljardilt dollarilt 1999. aastal triljonini eelmisel aastal).

Maailm januneb meeleheitlikult Venemaa nafta ja gaasi järele ning Putin on kodumaal hämmastavalt populaarne. Kindlasti valib ta ise endale järglase. Võib vaid imetleda, kui osavalt tuleb ta toime kolm ja pool tundi kestva telepressikonverentsiga: annab väga põhjalikke vastuseid, on vaheldumisi armastusväärne ja võitlusvalmis.

Kõigest hoolimata on Putin ennast ise nurka surunud, sest peagi lõpeb tema teine ametiaeg ja Venemaa põhiseadus rohkem ette ei näe. Ta näitab ennast mehena, kes räägib moodsa, oma riiki taastada püüdva mehe sõnu, samal ajal kui ta ise ja tema käsilased tahavad lihtsalt rikastuda.

Kulutanud oma ametiaja demokraatia, omandiõiguse, vaba ajakirjanduse ja õigusriigi õõnestamisele, võttes üle Jukose naftakompanii ja saates selle omaniku Siberi vanglasse, peab ta nüüd koos oma kaaskonnaga iga hinna eest võimu külge haakuma, sest muidu võivad nad kaotada kõik, kui ei suuda võimu korralikult ja õigele inimesele üle anda.

Putini režiimi sallivus korruptsiooni suhtes on hämmastav. Hiljuti leidis näiteks Šveitsi kohus, et sideminister Leonid Reimani, Putini lähedase sõbra, osalus Venemaal telekommunikatsioonifirmades ületab miljardi dollari piiri. Kuid Venemaa ajakirjanduses pole sellest sõnakestki ilmunud ning Reiman püsib ametis edasi, ilma et oleks pidanud jagama ühtegi seletust või vabandama, kui selleks mitte pidada süüdistuse lihtsat eitamist.

Kuidas saaksidki Putin ja tema käsilased sellest elust loobuda?

On ilmne, et Putin mõtles ka neile häirivatele teguritele, kui purskas kogu maailma eest välja Ühendriikide-vastase tiraadi. Selline esinemine tõstab tema populaarsust ja järelikult tugevdab ka võimu maal, mida niigi lämmatab tema peaaegu täielik kontroll telejaamade, ajalehtede, kandidaatide nimetamise, erakondade ja isegi avalike ürituste üle.

Tõendid Venemaa kasvavast autoritaarsusest on ilmsed. Venemaa on üks väheseid riike, kes Freedom House’i põhjalike uuringute järgi on alates 2000. aastast langenud «osaliselt vabade» riikide seast «mittevabade» sekka.

Vastavalt on viimasel seitsmel aastal muutunud ka Venemaa välispoliitika, demonstreerides, kuidas mõjutavad kodumaised häbematud poliitilised väärtused riigi käitumist väljaspool oma piire. Nii kiitles näiteks Venemaa välisminister Sergei Lavrov hiljuti: «Mitte ühtegi tähtsamat rahvusvahelist probleemi ei saa lahendada ilma Venemaata või Venemaa huvide vastaselt.»

Selle asemel et tegutseda probleemide lahendajana – nii käitus Putin oma esimesel ametiajal, mil ta näiteks tegi USAga koostööd Talibani vastu Afganistanis –, on Putin nüüd rahvusvahelisel tasandil igati piduriks, kui asi puudutab Ühendriike ja tema liitlasi.

Siiski on Putin suutnud ära võluda mõningaid Lääne liidreid: endise Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderi, endise Itaalia peaministri Silvio Berlusconi, peatselt ametist lahkuva Prantsusmaa presidendi Jacques Chiraci ja, mis kõige olulisem, president Bushi.

Putin on lõhestanud Euroopa Liidu, hellitades selle lõunapoolseid liikmeid (Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia ja Hispaania) ning suhtudes samal ajal vaenulikult Poolasse ja kolme Balti riiki Eestisse, Lätisse ja Leedusse, kes on ennast tihedalt Ühendriikidega sidunud. Moskvas nimetatakse neid nelja riiki ELi «uueks agressiivseks vähemuseks».

Venemaa ise on näidanud ennast äärmiselt agressiivse välispoliitika teostajana suhetes endiste nõukogude liiduvabariikidega. Ta on neid oma jõupoliitikaga – naftatarnete peatamine, transpordiblokaadid, kaubavahetuse katkestamine, immigratsiooniprobleemid – nii turri ajanud, et nad kõik otsivad pääsu tihedamas koostöös NATO ja ELiga või uute energiakanalite loomises, mis väldiksid Venemaad.

Venemaa roll lähipiirkonnas kahaneb tema naftast ja gaasist tingitud rikastumisest hoolimata. Moskva Rahvusliku Strateegia instituudi direktor, rahvuslikult meelestatud intelligent Stanislav Belkovski sõnas hiljuti: «2006. aastal lakkas Venemaa olemast regionaalne suurriik.»

Kuigi Venemaa on ennast kuulutanud energia-üliriigiks, on ta ka selles vallas vale jalga astunud. Möödunud aastal pommitas Venemaa oma naabreid julmade üllatustega: naftamaksud ja kõrgemad gaasihinnad, kraanide kinnikeeramine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.

Mitte mingisugused kinnitused ei suuda enam kahandada Euroopa muret Venemaa kui usaldusväärse energiatarnija pärast. Nõukogudejärgses ruumis on see eemale peletanud nii Venemaa sõbrad kui ka vaenlased, kes peavad Putini režiimi ebausaldusväärseks ja tooreks. Nad kõik üritavad praegu vähendada oma sõltuvust Venemaast.

Tähtsaim küsimus on see, kuidas lõpeb Putini režiim. Esimest korda Venemaa ajaloos on võimutäius salapolitsei käes. Kremlis valitseb Putini Peterburi KGB ridadest pärit tihedalt kokkuhoidev seltskond. Putini lähima kaaslase Igor Setšini juhtimisel kontrollivad nad sisuliselt kõiki riikliku julgeoleku organeid.

Üsna palju on arutatud selle üle, kas nad võivad tegutseda isegi Putini tahte vastaselt. Setšini grupi lähim paralleel minevikust on Jossif Stalini salapolitsei ülema Lavrenti Beria ümber koondunud rühm, kuigi nende vahel on üks tähtis erinevus: erinevalt Putinist ei olnud Stalin julgeolekuaparaadi sünnitis ning ta manipuleeris sellega omatahtsi. Üks oluline erinevus on veel: praegune grupp on huvitatud ainult rikkuse kokkuajamisest, mitte aga kaasmaalaste elu kontrollimisest. Sellepärast häirivadki neid 2008. aasta presidendivalimised ja sellepärast tõrjubki Moskva kuuldusi, et Putin otsib võimalust võimul edasi püsida.

Arvestades panuseid, ei saa Ühendriigid selles draamas enam pealtvaatajaks jääda. Kuus aastat leebet suhtumist Venemaasse on vaid tugevdanud Kremli läänevastast positsiooni.

Kui Bush teeb Putinile komplimendi, kutsub see Kremlis esile ainult põlgust. President Ronald Reagan teadis, kui oluline on öelda tõtt valjul ja selgel häälel. Asepresident Cheney kõne möödunud aasta mais Vilniuses oli meeldiv erand, mis ajas Kremli raevu. Valgel Majal on aeg sama teed pidi edasi astuda.

Lääs veenis 1975. aastal Nõukogude liidrit Leonid Brežnevit alla kirjutama inimõigusi ning vabu ja ausaid valimisi kaitsvatele Helsingi lepingutele. Need etendasid tähtsat osa Nõukogude diktatuuri lagundamisel. Ühendriigid peavad neid taas meelde tuletama.

Õigupoolest suunaski Putin Münchenis kõige räigemad sõnad Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni pihta, mis loodi Helsingi lepingutega ning kujutab endast rahvusvahelist valimiste jälgimise organisatsiooni. Nagu Brežnev, süüdistas Putin OSCEd «sekkumises teiste riikide siseasjadesse», kuid Helsingi lepingutega muutuski demokraatia rahvusvaheliseks probleemiks.

See ei pruugi meeldida Putinile ja tema käsilastele, kuid arvestades Venemaa sisepoliitika ja välise käitumise seost, tuleb Läänel selles küsimuses tungivalt peale käia.

Anders Åslund on Petersoni Rahvusvahelise Majanduse Instituudi vanemteadur. Artikli originaal ilmus ajalehes The Washington Post 18. veebruaril 2007.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.