Erakondade valimiseelne majanduslüürika

Professor Jaak Leimann Foto: Postimees.ee

Tallinna Tehnikaülikooli majandusprofessor ning aastatel 1990–1992 ja 1996–1999 majandusministrina töötanud Jaak Leimann ütleb Majandajale
antud intervjuus, et erakondade valimislubadusi ei saa majanduse seisukohalt väga tõsiselt võtta.

Majandaja palus Jaak Leimannil tutvuda Reformierakonna, Keskerakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu, Rahvaliidu, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eestimaa Roheliste valimisprogrammidega ning hinnata neis esitatud lubadusi, mis puudutavad majandust.

Jaak Leimann, olete tegelenud poole oma elust teadustööga. Milliseid võimalusi pakub teadus majandusprogrammide hindamiseks? Kas erakondade lubadusi on võimalik mingite majandusmudelite peal läbi mängida ja katsetada?
Pole olemas universaalset teooriat või mudelit, mille põhjal saaks üheselt öelda, kas erakonna
lubadused on head või halvad, õiged või valed. Majanduspoliitika, ka valimisprogrammid, on segu, mis koosneb paljudest komponentidest: majandusest, poliitikast, ajaloost, populismist ja nii edasi. 

Kuid teatavaid üldiseid hinnanguid saab anda küll. Pidasin sel teemal nõu majandusdoktor Ülo Ennustega, tema soovitab, et erakondade majanduspoliitilisi programme peaks hindama vähemalt kolmes lõikes.

Esiteks tuleks vaadata seda, kuivõrd on erakonna programmis kajastatud pikaajalisi, näiteks 15-aastase horisondiga eesmärke, kuidas need on sõnastatud ja palju neile on tähelepanu pööratud. Taasiseseisvumisest on möödas 15 aastat, nüüd peaksime ka 15 aastat ette vaatama.

Teiseks võib kõigi erakondade programmides eristada lühemaajalisi eesmärke, näiteks seitsmeks aastaks. Võib ka rääkida valimisperioodist ehk neljast aastast, aga seitse on selles mõttes hea, et Euroopa Liidu toetused on selged aastani 2013. Miks mitte rääkida sellest horisondist juba täpsemalt – kuhu kavatsetakse investeerida, mida tahetakse ära teha.

Kolmandaks tuleb majandusprogrammidest otsida jooksva majandustegevuse reguleerimist
puudutavaid lubadusi ja kavatsusi. Võimule pääsenud parteidel tuleb jätkata reformidega
ja tegeleda oskuslikult majanduse reguleerimisega.

Eesti tulevikust rääkides tuuakse sageli välja seda, et pärast Euroopa Liitu astumist puudub meil ühine tulevikunägemus või eesmärk, mille suunas Eesti ühiskond, sealhulgas majandus peaks pürgima. Kas valimisprogrammide põhjal saab öelda, et erakondadel on vähemasti mingisugune ettekujutus sellest, kuhu Eesti majandus peaks tulevikus liikuma?
Pikaajalised eesmärgid on mõnes programmis olemas ja see on hea. Teatavasti on Reformierakonna sõnastatud eesmärk jõuda 15 aastaga Euroopa viie kõige jõukama rahva hulka. Erakond lubab Soome palgataset, pensioni tõstmist 14 000 kroonini kuus jms. Ka teistel on elemente pikaajalistest eesmärkidest.

Oleme Soome 1978. aasta tasemel.

Ja nüüd tahame jõuda 15 aastaga järele.

Näiteks Rahvaliit ja sotsiaaldemokraadid lubavad Tartu kiirteed 2015. aastaks. Keskerakonnal on üht-teist 10-aastase horisondiga, näiteks lubatakse ülikoolidele kümne aasta vältel igal aastal 400 miljonit ühiselamute, õppehoonete, teadus- ja õppetöövahendite arendamiseks.

Pikaaegsed majandusliku sisuga eesmärgid peaksid arvestama ka teisi eesmärke. Näiteks eestluse säilitamist või keskkonna säästmist. Selliseid pürgimusi võib välja lugeda Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ja roheliste programmidest. Kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et pikemaajaline horisont on erakondade programmides tagaplaanil.

Reformierakond on tõesti kõige selgemalt üritanud sõnastada Eesti jaoks mingisugust pikaajalisemat eesmärki. Jõuda Euroopa jõukamate sekka – kõlab ambitsioonikalt, aga kui realistlik see on?
Suurte eesmärkide püstitamine on ühest küljest hea. Arvatakse, et juhid peavadki andma ette kuni 30 protsenti suuremad eesmärgid, kui neid jõuab täita, sest sellisel juhul need motiveerivad, aga ei kujune veel blufiks.

Kuid teisest küljest peame arvestama, et lähenedes Euroopa tipptasemele, Eesti majanduse
kasvutempo tõenäoliselt alaneb. See on nagu kõrgushüppajal – tipptasemele lähenedes arengukiirus aeglustub. Viimased sentimeetrid tulevad väga raskelt, kui üldse tulevad.

31. jaanuari Äripäevas oli lugu sellest, kus me praegu oma tootlikkusega oleme – me oleme
Soome 1978. aasta tasemel. Ja nüüd tahame jõuda 15 aastaga Soomele järele, olukorras, kus ka Soome majandus kasvab 3–4 protsenti aastas, mis on sellelt kõrgelt tasemelt väga võimas
edasiminek. Selline eesmärk vajaks Reformierakonna poolt paremat lahtiseletamist ja vastust küsimusele, kuidas me seda saavutame. Minu arvates ei ole eesmärk realistlik.

Milliseid tähelepanekuid te tegite lühemaajaliste eesmärkide kohta?
Keskerakond on konkreetsemalt kirja pannud, mis juhtub nelja aasta jooksul. Eeskätt lubab Keskerakond palgareforme on teadus- ja arendustegevuseks ette nähtud finantseerimise tõstmist ühelt protsendilt kolme protsendini SKTst.

Ka teistel erakondadel on programmides üksikuid konkreetseid eesmärke, näiteks võib tuua Rahvaliidu ja tema maaeluprogrammi. Mitmes programmis mainitakse Saaremaa silda.

Lühemaajalised eesmärgid, mis on piisavalt lahti seletatud, peaksid olema iga erakonna valimisprogrammi lahutamatu osa. Kui pikaajalised eesmärgid võivad olla esitatud kontseptuaalselt või visandatult, siis lühemaajalised peaksid olema selgelt struktureeritud ja põhjendatud. Selles mõttes on tänased programmid enamasti lünklikud.

Kui nüüd tulla selle kolmanda osa, jooksvat majandusregulatsiooni puudutavate lubaduste juurde, siis ilmselt on loogiline, et see on kõigil erakondadel kõige rohkem lahti kirjutatud. Kui 15-aastaseid sihte on raske seada, siis vähemalt sellele ikka mõeldakse, mida võimule pääsedes esimese asjana tegema hakatakse.
Jah, programmides on mitmeid selliseid lubadusi. Reformierakond näiteks tahab jätkata senist liberaalset majanduspoliitikat ja orienteerida majanduse struktuuri ümber suuremale tootlikkusele. Keskerakond panustab arengufondi loomisse.

Mitmed erakonnad loodavad uurimis- ja arendustegevusele, teadmistepõhisele majandusele ja haridusele. Kuid jääb ebaselgeks, kuidas meil õnnestub lähitulevikus sellist kaasaegsemat majandusstruktuuri saavutada, kui erakonnad soovivad samas jätkata senist liberaalset majandusmudelit ja toetuda juba tuntud arengueeldustele.

Sotsiaaldemokraadid lubavad muutusi töö ja palgapoliitikas, rõhuvad alampalgale. Nii Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Rahvaliit kui ka Keskerakond soovitavad astmelist tulumaksu. Kui teenid rohkem kui neli keskmist palka, siis maksad nende kava järgi seda piiri ületavalt summalt 26 protsenti tulumaksu.

Ma arvan siiski, et selle regulatsioonivõime on väga tagasihoidlik. Leitakse vastumeetmed, teenitakse mõnevõrra vähem, näiteks 3,9 keskmist palka. Ja isegi kui kõrgepalgalised maksavad mõnevõrra kõrgemat tulumaksu, siis sealt saadav tulu on tagasihoidlik. Nii et pigem on see poliitiline idee kui majanduslik samm. Tahaks lisada, et Rahvaliit käsitleb ühena vähestest piirkondlikku arengut ja kohalike omavalitsuste problemaatikat.

Eesti majanduse põletavaim küsimus on, kuidas areneda senisest odavast allhankijast teadusmahuka tootmisega riigiks. Nagu te just välja tõite, on erakonnad sellele probleemile mõelnud, aga kui paljudel neist on välja pakkuda arvestatavaid lahendusi?
Minu arvates puudub erakondade programmides selgus, kuidas majanduse tootlikumat struktuuri saavutada, kuidas majanduse suuremale tootlikkusele ümberorienteerumine kulgeb.

Nii Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Rahvaliit

kui ka Keskerakond soovitavad astmelist tulumaksu.

Keskerakonna plaan tõsta otsustavalt avalikus sektoris palku võiks teatud juhul isegi selleni
viia. Suur palgatõus avalikus sektoris toob kaasa ka erasektori oluliselt suurema palgatõusu. Selle tulemusena väheneb ettevõtete konkurentsivõime. Paljud neist vähendavad tootmist või lõpetavad tegevuse.

Suureneb regionaalne tööpuudus. Mõne aja jooksul ehk leitakse uus tootlikum tegevus ja selleks vajalikud investeeringud. Kuid samal ajal tuleb üle elada ebameeldiv majanduslangus.
Võib-olla selle karmi stsenaariumi tulemusena paraneb nii-öelda sundkorras majanduse
struktuur, tootmine muutub teadusmahukamaks?

Majandussektoritest on erakonnad käsitlenud ainult energeetikat ja transporti. Ei selgitata, millised sektorid peaksid hakkama Eesti majandust edasi viima.

Kas me paneme rõhu suurema lisandväärtusega tootmisele? Kuidas me seda teeme? Kui võrdleme Eesti majandust Soome majandusega, siis Soomes on maailmatasemel tootmissektor. Seal on arenenud elektroonikatööstus, masinaehitus, paberi- ja puidutööstus, millele meil pole praktiliselt midagi vastu panna. Tootmise tasemest tulebki Soome majanduse kui terviku tootlikkuse kõrge tase. Samal ajal areneb kaasaegne majandus, sealhulgas Eestis, järjest
enam teenindusmajanduseks, aga teenindus ei anna meile vajalikku suurt lisandväärtust.

IRL, muide, räägib koostöövõrgustikest, mis on tervitatav. Ehk õnnestub meil tootmise teadusmahukust tõsta rahvusvahelises koostöövõrgustikus.

Peale tootlikkuse küsimuse on veel teisi tõsiseid majandusprobleeme, näiteks kasvav laenukoormus ja jooksevkonto defitsiit, millega erakonnad ei näi tegelevat...
Jah, need ja mitmed teised olulised küsimused jäävadki valimisprogrammides
tagaplaanile.Võtame kas või inflatsiooni ehk hinnatõusu problemaatika. Valimisprogrammide põhjal jääb mulje, et hinnatõusu piiramisega ei püüa keegi tõsiselt tegeleda.

Vaatamata sellele, et pensionid ja palgad tõusevad, mõjutab hinnatõus väga tugevalt just väiksepalgalisi töötajaid ja pensionäre. Samuti ei paku erakonnad lahendusi palgakasvu ja tootlikkuse vahekorra probleemile. Palgakasvu küll lubatakse, aga kust tuleb see vajalik tootlikkus? Kas ja kuidas reguleerida suurt tulutasemete erinevust?

IRLi võib tõsta esile selle poolest, et neil on ühena vähestest euro kasutuselevõtu programm. Eurot vajame pigem varem kui hiljem.

Viimasel ajal räägitakse ja kirjutatakse, et laenukoormuse kiire kasv, kõrge inflatsioon ning jätkuv kaubavahetuse ja jooksevkonto suur defitsiit halvendavad majanduse olukorda. Kuid musta stsenaariumina võib juhtuda ka see, et aastate pärast eurole üleminekul vahetatakse euro kroonide vastu tänasest kehvema kursiga. IRLi programm näeb ette, et vähemalt üritatakse teha midagi selleks, et euro tuleks, aga ka nende plaan pole täiuslik, sellega tuleb kahtlemata edasi töötada.

Kui nüüd nende kuue erakonna valimisprogrammide majandusosad kokku võtta, siis millise hinnangu te neile annaksite?
Tõenäoliselt on nende koostamisel mõeldud rohkem häälte püüdmisele kui sellele, mida on vaja teha. Tulemuseks on pigem lüürika kui proosa.

Tõenäoliselt moodustatakse valimiste järel koalitsioon, kes paneb kokku loodetavasti asjalikuma kava ja moodustab valitsuse. Siis ei ole enam tegu valijate häälte püüdmisega, vaid siis juhitakse riiki.

Valitsuste esimesel paaril tegevusaastal tehakse tavaliselt enam vajalikke, tulevikku suunatud
otsuseid. Loodan, et siis tõmmatakse lahenduste leidmisse senisest aktiivsemalt kaasa era- ja kolmas sektor ning ergutatakse loominguliste lahenduste otsingut.

Ühiskonna ja majanduse arenedes peame olema senisest innovatiivsemad ja suutma oluliselt tõsta majanduse kvaliteeti.

ÜLO ENNUSTE
majandusdoktor ja GDNi (Global Development Networki – globaalse arenguvõrgustiku)
uurimispartner: Poliitökonoomiliselt maniakaalsed valimisplatvormid

Meie praeguseks kujunenud majandussüsteemi struktuuri tüübi ja selle ajakohastamise elik reformipoliitika

alal näivat meie peamiste parteide valimisloosungid olevat umbes järgmised: nagu oleks Eestis praeguseks disainitud mingi üleilmne imesüsteem, justkui mingi «kolmanda tee» süsteemi mudel. See võimaldavat meie poliitikutel edaspidi suvaliselt rahval palka tõsta ja makse vähendada, võimaldavat ilma teadusinvesteeringuteta viia majanduse teaduspõhiseks ja tasemelt maailma tippu ning selle mudeli võluväel saame asuda sobivalt suunama nii Brüsselit kui ka Kremlit.

Majandusteaduslikult on meie parteide valimisplatvormide sisu valdavalt poliitiline populism. Poliitökonoomiliselt mõttekad valimisplatvormid peaks sisaldama eeskätt konkreetseid meetmeid tegeliku inflatsiooni radikaalseks alandamiseks ja sellel alal tõepärase mõõtmise kindlustamiseks. Peale selle tuleks leida lahendus elanikkonna majandusliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Ja mis kõige olulisem, tuleb esitada konkreetsed meetmed majanduse siirdamiseks kõrglisandväärtuslikuks, teadmuspõhiseks, kõrgepalgaliseks.

ALARI PURJU
majandusprofessor, Estonian Business Schooli sotsiaalteaduste instituudi direktor: Kompromiss
pädevuse ja publikumenu vahel

Seoses erakondade valimisprogrammidega tuleb küsida, kas poliitilised parteid peavad demonstreerima siin pädevust või esitama teemasid, mis publikule peale lähevad.
Ma arvan, et tõde on kompromissis. Parteide lubadused on võrreldavad, kui seda nihet pädevusega arvesse võtta. Kõik blufivad, küsimus on selles, milline bluff on eluohtlik.
Eestis on kaks suurt probleemi, millele peaks mingil kujul vastuse leidma. Esiteks, kiire palgatõus ja tööjõunappus viivad vältimatult odava töö Eestist välja ja ainult väike osa sellest asendatakse millegi mõistlikuga (mõtlemisharjutus: kui Narva Kreenholm ja Elcoteq korraga lõpetavad, kuidas seda käsitleda?).
Teiseks, Eesti peab arendama tihedat koostööd Euroopa Liiduga, mis tähendab ELi tuumas püsimist, sealhulgas ühisrahaga liitumist.