Jaani seegil aitasid elus püsida mitmed külad, jahuveski ja kõrts

Enne Rävala puiestee läbimurde rajamist Tartu maanteele kaevati muistselt seegi kalmistult välja tuhanded luustikud, laoti korralikult konteineritesse ja maeti ümber. Foto: Toomas Huik

Tartu maantee alguses, Härjapea jõe ümbruses ning üsna lähedal tolleaegsele merepiirile asus Tallinna vanemaid hoonestatud alasid – Jaani seegi ehk Kivisilla eeslinn.

Piirkonna algtuumikuks oli pidalitõbiste eraldamiseks ja haigete raviks mõeldud nn pidalitõbiste maja. Kirjanduses on see kandnud Püha Johannese haigemaja või seegi nime.

Esimest korda mainitakse Jaani seeki 1237. aastal paavsti legaadi Modena Gvillelmuse ürikus. Tõenäoliselt oli Jaani seek olemas juba mõned aastad varem.

Haigete hooldamine nõudis suuri kulutusi. Seetõttu kuulusid Jaani seegile eri aegadel mitmed Harju- ja Virumaa külad.

Vanimaks seegile kuulunud külaks peetakse Patiku küla, mida mainitakse juba Taani hindamisraamatus. Lisaks on pikemat aega Jaani seegile kuulunud Rummu, Limu ja Pajupea küla.

Kõrvuti kirik ja kõrts

Keskajal ehitati haiglaid ja koole käsikäes katoliku kirikute ja kloostrite rajamisega. Tõenäoliselt oli seegi ülevaatajaks algul Tallinna piiskop või Taani asevalitseja. Hiljem tegeles seegi järelevalve ja majandamisega Tallinna raad, kus raehärrade seast valiti eluks ajaks kaks seegi eestseisjat.

Üks eestseisjatest kontrollis linna hüpoteekidelt saadud tulusid, teise pädevusse kuulus seegi maavalduselt saadud tulude järelevalve.

Eestseisjale allusid veel seegi otsene ülevaataja ehk hoovimeister ning seegile kuuluvate külade majandamisega tegelev maajunkur.

Hiljemalt 14. sajandist said Jaani seegis lisaks pidalitõbistele peavarju ka vaesed ja vigased. Püha Johannese seegil oli ka kirik, kalmistu ja kõrts. Lisaks haigete majale asusid territooriumil kaks sauna, kartser, käimla, jahuveski ning mitmed hooned seeki teenindanud inimestele.

Jaani seegile kuulunud vesiveski ehk Jaani veski oli vanemaid Tallinnas. See rajati juba 13. sajandi I poolel, kuni 1356. aastani kasutati veskit jahu valmistamiseks seegile ja Pühavaimu kirikule. 1326. aastast anti veskit enamasti rendile.

1559. aastast pärineb teade Jaani seegi kiriku lammutamise kohta. Seda on seostatud aasta varem alanud sõjategevusega Liivimaa ja Venemaa vahel.

Balthasar Russow kirjeldab värvikalt Jaani seegi ümbruses toimunud võitlusi nüüd juba Rootsi ja Vene vägede vahel.

Tallinna piiramise ajal hävis ka Jaani seegi hoonestus, samuti Jaani veski.

Pärast sõda asuti seeki ja veskit üsna kiiresti taastama. 16. sajandi lõpus oli seal 130 haiget, 17. sajandi algul 148 hoolealust, 1627. aastal 170 haiget (neist 56 täisealist) ning 1674. aastal 62 hoolealust.

1648. aastal sai Jaani seek taas kannatada. 1724. aastal hävis kirik, see ehitati uuesti üles. 1810. aastal valmis tänavaäärne puitmaja, mis püsis veel kaua.

18. sajandi katku ja nälja tagajärjel vähenes Jaani seegi hoolealuste arv. 1750.–1770. aastatel oli seal ainult 30 haiget. 18.–19. sajandil hakkas Jaani seek täitma üha rohkem vanadekodu ja vaestemaja ülesandeid.

18. sajandil hakkas endise Kivisilla linnaosa asemel levima Tornimäe nimi. Seda seostatakse 18. sajandi algul pikemat aega praeguse Tornimäe tänava kandis elanud Tornimäe Adamiga. Aleksander Kivi andmeil võis Adam olla pärit Saaremaalt Tornimäe külast.

Vaeste ambulatoorium

Üheks omapäraseks ehitiseks Kivisilla piirkonnas, täpsemalt Tallinna kaubamaja kohal, oli 18. sajandi lõpust pärinev Kolme Korstna võõrastemaja. See tegutses pikka aega ning veel 1920. aastate lõpus üüriti pooleldi lagunenud hoones üksikuid tubasid.

Jaani veski tegutses 1886. aastani viljaveskina. Pärast seda müüdi see ja Tiigiveski Eduard Johansonile, kes rajas Maakri, Tornimäe ja Paberi tänava vahele paberivabriku. Vabrik avati pidulikult 29. augustil 1897. aastal.

1901. aastal ehitati Jaani seegi juurde kahekordne kivimaja, mis 1907. aastal muudeti vaeste ambulatooriumiks. Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal kandis Jaani seek Jaani vanadekodu nime. Lõplikult suleti seal paiknenud hooldekodu alles 1960. aastatel.

Kivisilla linnaosa silmapaistvaks ehitiseks oli ka juudi sünagoog. Esindusliku ilmega sünagoog valmis Tartu maanteel 1884. aasta sügisel ning hävis Nõukogude lennuväe pommitamisel 9. märtsil 1944.