Ilmjärv: Eestil oli võimalus karjuda

Magnus Ilmjärv. Foto: Raigo Pajula

Ajaloolane Magnus Ilmjärv selgitas oma palju poleemikat tekitanud monograafia «Hääletu alistumine» pealkirja nõnda, et Eestil olnuks 1939.-1940. aasta sündmuste ajal võimalik ka karjuda, häält teha, kuid sündinud ülekohtule alistuti hääletult.

Ilmjärv, kelle raamatust, mis räägib Eesti okupeerimisest Nõukogude Liidu poolt 1939.-1940. aastail, ilmub peatselt kordustrükk ning ka tõlge läti keelde, nentis ETV saates «Kahekõne», et vahest räägitakse tänapäeval minevikust veidi liigagi palju ning tuleks keskenduda tänasele päevale.

Intervjueerija Indrek Treufeldti palvel spekuleerides nentis Ilmjärv, et sarnast kaudset abi nagu Saksamaa andis Talvesõja ajal Soomele, polnuks Baltikumil Venemaa vastu sõdides loota olnud.

Samuti rõhutas ta, et kuigi kolme Balti riigi üldmobilisatsioonidega oleks saanud kokku suurema sõjaväe kui oli Soomel, siis Soome idapiir oli siiski märksa paremini kaitstav kui Balti riikide idapiir.

Näidetena sellest, kuidas oleks saanud hääletu alistumise asemel tegutseda, tõi Ilmjärv välja Tšehhoslovakkia presidendi Edvard Beneši, kes oli sunnitud Müncheni sobingu järel riigist lahkuma ning eksiili mineku eel rõhutas, et neid on reedetud; samuti Saksa okupatsiooni eest Inglismaale põgenenud Norra kuningapere.

Küsimusele, kas demokraatlik riigikord oleks Eesti toona päästnud, vastas Ilmjärv, et kõik sellised mõttearendused on ja jäävad spekulatsioonideks ning soovida saab vaid, et sellest ajastust kirjutajaid ja selle mõtestajaid oleks maksimaalselt palju - siis on ka maksimaalselt palju erinevaid tõlgendusi.

1939.-1940. aasta sündmuste uurimisseisu hinnates leidis Ilmjärv, et üldine kontseptsioon ses osas vaevalt enam muutub, küll võib aga pilt detailide võrra rikastuda.