Ela Tomson: Silmakirjalik mäng alkoholireklaamiga

Ela Tomson Foto: Postimees.ee

Pikemat aega riigikogu menetluses olnud reklaamiseaduse eelnõu kõige tulisemaid vaidlusi tekitanud lõik puudutas alkoholireklaami teleekraanil.

Valitsuse esitatud eelnõus oli alkoholireklaami näitamise algusajaks märgitud kell 22. Eelnõu teiseks lugemiseks oli reklaamiagentuuride, telekanalite ja alkoholiärimeeste vahepealne lobitöö majanduskomisjoni liikmete juures vilja kandnud ja komisjon oli otsustanud nihutada viinareklaami algusaja seaduseelnõus kella 21-le.

Täiskogus oli selles osas palju eriarvamusi ja teine lugemine katkestati, et eelnõuga edasi töötada. Teise lugemise jätkamine seisis riigikogu päevakorras kolmapäeval, 24. jaanuaril.

Et reklaami alguskellaaja küsimus oli endiselt kõige enam eriarvamusi põhjustanud, olnuks nüüd võimalus suures saalis muudatusettepanekut hääletada ja häälteenamuse korral  alkoholireklaami vohamist teleekraanidel pisutki piirata, vähemalt tunni võrra.

Esmaspäeval kinnitas riigikogu nädala päevakorra.

Kiire artikkel

Aga oh imet 51 minutit pärast istungi algust ilmus Delfis keskerakondlasest sotsiaalministri Jaak Aabi kõlavasõnaline artikkel, kus ta  kuulutas – alkoholireklaam on ohtlik, kahjulik kasvavale põlvkonnale, riik ei saa lubada selle liberaalsemaks muutumist ja seetõttu teeb tema, sotsiaalminister, majandusminister Edgar Savisaarele ettepaneku võtta valitsuse algatatud reklaamiseaduse eelnõu riigikogu menetlusest tagasi.

Põhjus – majanduskomisjoni otsuse järgi algaks alkoholireklaamide näitamise aeg TVs juba kell 21. Järgmisel päeval ilmus riigikogu ette majandusminister, kes teatas täpselt samasuguse retoorikaga, et valitsus võtab eelnõu tagasi.

Näiliselt justkui õilsameelne tegu, eks ole? Sotsiaalminister oli oma artiklis koguni hüüatanud: rahvas on alkoholireklaami keelustamise poolt!

Eelnõu tagasivõtmisega võttis valitsus rahva esindajatelt riigikogus üldse võimaluse läbirääkimisi pidada ja seisukohta avaldada. Sest, mine tea,  äkki otsustavadki alkoholireklaami piirata, järsku lähebki kella 22 alustamise säte läbi!

Üks kogemus alles oli – hiljuti läks ju just täiskogu hääletustulemuse tõttu luhta Keskerakonna palav soov politiseerida täielikult avalik-õigusliku ringhäälingu nõukogu ja muuta Eesti Raadio ja Eesti Televisioon poliitilise võimu tööriistadeks.

Kui riigikogu liikmed majandus- ja kommunikatsiooniminister Savisaarelt eelnõu tagasivõtmise kohta infotunnis aru pärisid, said nad vastuseks ikka sellesama – alkoholireklaam on kahjulik noortele, õpilastele, lastele.

Reklaami algusaeg kell 21 (rõhutan, otsustanud oli vaid majanduskomisjon, mitte täiskogu) tähendaks seda, et ajal, kui noored kõige rohkem teleri ees istuvad, tulvaks nendeni suur portsjon alkoholireklaami. Ja hea majandusminister võttis eelnõu tagasi, et lapsi sellest säästa.

Reklaamiseaduse eelnõu riigikogu menetlusest tagasivõtmine tähendas ju tegelikult seda, et reklaamitegevust

Eesti kommertstelekanalites jääb endiselt reguleerima praegu kehtiv seadus. Ja selle seaduse kohaselt võib lahjat alkoholi (õlut, siidrit) hakata reklaamima juba kella 20st alates ning kangeid marke kella 21st.

Nii et telekanalid, reklaamikontorid ja alkoholikaupmehed peaksid seaduseelnõu tagasivõtmisega ülimalt rahul olema. Küllap on ka valitsus rahul – muidu nad poleks seda ju teinud.

Mida siis uskuda, sõnu või tegusid? Niisuguste võtete kohta, nagu riigikogus äsja nägime ja kuulsime, on eesti keeles üks täpne sõna – silmakirjalikkus.

Kui endine sotsiaalminister Marko Pomerants majandusministrilt küsis, kuidas praeguse seaduse kehtimajätmine siis rahva tervist kaitseb, vastas Edgar Savisaar, et tema isiklikult mõtleb hetkel hoopis palgareformile.

Muud seost sellel vastusel küsimusega ei osanud leida, kui et vahest saab siis ilusat elu ja naudinguid propageeriva ohtra alkoholireklaami mõju all olev inimene Savisaare lubatud suure palga eest alkoholitootjale veel suurema kasumi kindlustada ja veel kiiremini enda ja oma perekonna elu laostada.

Suur suremus

Üle 2000 inimese aastas sureb meie väikeses riigis igal aastal  alkoholi tõttu. 25 protsenti 13-aastastest poistest tunnistab, et nad on oma lühikeses elus korduvalt purjus olnud.

Pärnumaa salaviinakatastroof viis 2001. aastal teise ilma üle 60 mehe ja naise, ellujäänud ohvrite tervise taastamiseks tegi riik 3,8 miljonit tervishoiukulutusi. Kas kõik piirid ei ole juba käes? Uue aasta eel lugesin ühe mängufilmi reklaamipausis kokku 14  alkoholimargi reklaami.

Reklaamiäri õitseb, viina- ja õlletootjad suurendavad tootmist ja müüki, kasumid kasvavad, peaminister on majanduskasvust eufoorias. Ja Eesti on Euroopas esikohal alkoholi tarbimise hulgalt ühe elaniku kohta.

Prantslased joovad peamiselt ainult veini, aga Prantsusmaal on alkoholireklaam televisioonis keelatud.

Pärast reklaamiseaduse-vaidlusi riigikogus läksin õhtul teatrisse, vaatasin Rakvere teatri etendust «Johannese passioon» kolmest eri aegadel elanud eesti luuletajast – Juhan Liivist, Juhan Smuulist ja Juhan Viidingust.

Ja mõtlesin, kui palju on Eestis poliitikuid, kes oma rahva saatust nii lähedalt hinge võtavad kui need kolm meest, kelle valu meid üle aegade suudab puudutada?