Seitung, mis tegi talurahvast lõpuks eestlased

Postimehe esikaas aastast 1857 Foto: Repro

Ööl vastu 1850. aasta 24. oktoobrit otsustab Pärnu Ülejõe eesti-saksa algkooli õpetaja Johann Voldemar Jannsen pisut hirmutada oma naist Anette Juliana Emiliet. Ta tõuseb töölaua tagant, jätab tule põlema ning tormab naise hämmeldunud pilgu saatel hommikumantli väel otse pimedasse öhe.

Koolmeistri ja ta proua vahel oli sel päeval puhkenud tüli. Proua oli leidnud, et pideva paberimäärimisega tegelev perekonnapea pühendab liiga vähe aega majapidamise korrastamisele. Koolmeister, kes tänu eestikeelsete jutualmanahhide ja poolperioodiliste raamatute kirjutamisele oli saanud uinunud maarahva tuntuimaks kirjameheks, oli naisele vaevu vastanud ning sulgenud end koolituppa oma neljakümne õpilase seltsi.

Lõunale Jannsen sel päeval ei ilmunudki, naisega sõnagi ei vahetanud. Ning hilisõhtul siis selline etendus. Koolipapa Jannsen kükitas pimedas õues talliseina ääres ja lasi hirmunud naisel end tulutult taga otsida.

Logisev pereelu

See mehe enesegi meelest naeruväärne temp, mille tagajärjel Anette Juliana Emilie mitmeks päevaks haigeks jäi, illustreerib Jannsenite logisevat perekonnaelu – või vähemalt pereisa visiooni sellest.

Aasta-aastalt usaldab kolmekümnendaid eluaastaid käiv koolmeister päevaraamatule oma muret riiaka iseloomuga abikaasa ning kogu tema «tolvanitest» koosneva suguvõsa üle, aga ka rahalise kitsikuse pärast, mis otsekui loom kõige nelja jalaga pidevalt majas laiutab, ja sugugi mitte viimases järjekorras ka iseenda patuste lihalike himude üle.

Olukord pole tõesti kiita: nigela õpetajapalgaga tuleb tal ära toita varsti juba kuus last («minu ainus maine vara», nagu tõdeb Johann Voldemar Jannsen ise) ning tagatipuks veel voodihaigeks jäänud naine.

On hämmastav, et kõigi nende perekondlike banaalsuste kõrval pühendab Jannsen päevaraamatus vaid mõne põgusa rea oma tegelikule kirele – eestikeelsele trükisõnale. Ent just neil päevil, mil hargnes ülalkirjeldatud koomiline peredraama, oli Jannsen esitanud oma teise taotluse eestikeelse kuulehe väljaandmiseks.

Nagu ühe varasemagi palve, lükkas riigivõim ka selle tagasi. Jannsen aga ei jätnud jonni. Eestikeelsest ajalehe asutamisest, Otto Wilhelm Masingu töö jätkamisest oli ta unistanud juba koolipoisina 1830. aastatel.

Ajaleht seatalitajatele?

«Mis lobu juttu ma teie suus juba mõnda aega kuulen?» oli Jannseni ja ühe tema koolivenna ajaleheõhinale reageerinud nende käreda väljendusviisiga koolmeister, Vändra köster R. M. Koch.

«Talurahvale seitungi! Kas te kollanokad ka teate, mis see on ehk tähendab? Talurahvale seitungi! Katsu minu saksu! No see oleks küll sadul sea selga. Vaevalt mõistab kümnest üks veerida, lugemisest pole juttugi ja n e i l e peaksivad seitungid trükitud saama! Teie panthabemed oma ninatarkusega! Kes peaks neid kirjutama, kes trükkima ja lugema, ja mis veel enam, kes m õ i s t m a?»

Köster Kochi tiraad jätkus, kui uskuda Jannseni hilisemaid meenutusi, tõdemusega, et sulastel adra taga ning naistel ja tüdrukuil lehma all või seatoobri taga poleks ajalehest niikuinii mingit kasu. «Seepärast, poisid, suun vait ja mõtelge oma piiblisalmide pääle ja et teil üks kord üks homme pääs on; kui mitte, siis saan ma teile joonlauaga pihupesa pääle seitungi kirjutama, mis eluaeg enam meelest ära ei unu,» lõpetas köster jutu.

Kümme aastat hiljem saab köster Kochi vennatütar Jannseni naiseks. Võib-olla on Jannseni kanges ajalehetegemise kihus ka osake soovi tõestada nii köstrile, oma naisele kui ka kogu nende «tolvanitest» suguvõsale, kui tähtsat rolli võib lehmatalitajate elus mängida üks ajaleht.

«Eesti ajaleht oli nagu südamesse kasvanud,» meenutas Jannsen 1878. aastail päevi, mil temast oli juba saanud nii köster, koolmeister kui ka pereisa. «Plaan, päälkiri, programm sai mitmele korrale läbi mõeldud ja asja tundja inimesega, kelle vastu usaldus ses ulatuses, läbi räägitud; aga igalpool oli ikka seesama pääkõngutamine ja õlade nikutamine.»

Isegi oma jutuloomet näeb Jannsen tagantjärele kui ettevalmistust tulevase ajalehe täitmiseks. Kuid: «Hää jagu toitu oli juba valmis, aga laps ise alles sündimata.»

Sünnitustuhud jõudsid viimaks kätte 1856. aasta jõulupühal, mil Jannseni eestvõtmisel, aga variisikute nimel tehtud taotlused lehe asutamiseks said korraga loa nii Pärnus kui ka Tartus. Jannsen otsustas oma elukoha järgi Perno Postimehe kasuks, jättes Tartus «sündinud» Talurahva Postimehe «kasuisa kasvatada».

Isegi oma päevikus võib Jannsen lõpuks tõdeda: «Viimaks on täitunud üks pikka aega hellitatud soov eestikeelse ajakirja väljaandmiseks. /–/ See annab mulle palju tegemist, aga see on hädavajalik ja küll Issand avitab neid, kes Tema poole palvetavad.» Pikka aega hellitatud soov – see napp, kuid hell lause annab tunnistust, mis radadele on Jannseni mõtted kõik need aastad põgenenud kurja naise eest.

Pimeduse lõpp

1857. aasta aprillis saadeti lähematesse ja kaugematesse kogudustesse reklaamlehed, mis teatasid, et peagi on ilmumas «ma kele Seitungid ehk Avisid». Plakat lubas, et Postimees hakkab rääkima sõnumeid «meie hommikumere rannalt, see on: Riia-, Tallinna-, Kura- ja Soomemaalt, kui ka keigest muust Vene isamaa linnadest ja maadest, nii paljo, kui meil neist tarvis teada on».

Samuti pidid ajalehe programmi kuuluma teated kooli- ja kirikuelust, põlluharimisest, majanduselust ning «sannumed paganatest, ehk nende pimedusest ja sest, kuidas Jumal neid aeg aialt tõe tundmisele aitab». Kõik see pidi pärnakatele kätte tulema vaid ühe hõberubla eest aastas, kaugemalt tellijatel tuli aga kümme kopikat postikuludeks juurde maksta.

Ajalehe esimeseks levifirmaks oli kirik. Just kirikuõpetajad pidid maakohtades vahendama tellimisraha ning iganädalase numbri tellijatele kirikus kättegi jagama. Kirikuõpetajatest, köstritest ja koolmeistritest kui kirjaoskaja rahvast pidi saama ka lehe esimene korrespondentidevõrk, kellelt Jannsen palus kaastööde kirjutamist.

«Kas need kirjad saksa ehk ma keles kirjotud on, se on keik üks. Igaüks kirotago nii hästi, kui moistab; saab asi trükitud, siis saab kiri, kui tarvis, ka parandud,» julgustas reklaamplakat.

5. juunil (uue kalendri järgi 17. juunil) ajaleht viimaks ilmuski. Ajalehe päises sammus piipu popsiv mahuka paunaga postimees, maha joonistatud Saksa rahvalehe Schwarzwälder Bote päismikust, mille oli Jannsenile eeskuju võtmiseks oma kunagisest kodukohast tellinud Massu mõisa omanik Georg Boltz. Postimehe paunas peitus aga eriti väärtuslik kingitus. Kirjarida «Terre, armas Eesti rahvas!», millega algas lehe esiküljel ilmunud tervitusluuletus, tähendas, et senine maarahvas oli lisaks ajalehele saanud ka nime.

Rahvalik leht

Nagu Jannsen isegi oli ennustanud, tähendas Postimehe toimetamine ühele koolmeistrile hiigelsuurt töökoormat. «Nüüd algas rahutu aeg, kuna lehele sai kulutada aega alles pärast koolitunde,» on meenutanud Jannseni tütar Eugenie. «Papa töötas lehe kallal hilisööni, sest kaastööd tuli väga napilt ja lehte tuli ülal pidada ainult oma jõul.»

Sama on kinnitanud ka Jannsen ise: «Õhtu, kui koolilapsed olivad koju läinud, võeti Postimees käsile. Pooleni ööni ehk veel kauem, istus redaktor kirjutuse laua ees ja kirjutas, et aga sulg suitses, sest üksi pidi ta Postimehe pauna täitma, kaastöölisi oli väga vähe.»

Kaastöid laekus tõesti napilt. Veel 1859. aastal sai toimetaja kõigest 85 kirja ehk kaks kirja kolme nädala kohta. Mis vähegi trükikõlblikud, valas Jannsen oma kordumatusse mahlakasse stiili, varustas sisse- ja väljajuhatusega, moraaliga ning kui vaja, siis ka üpris krõbeda nuhtlemisega sõnumites kirjeldatud väärnähtuste aadressil.

Tänapäevased uuringud on kinnitanud, et kujutelm Perno Postimehest kui vagast ja allaheitlikust lehest ei vasta tõele: Jannsen esines ühiskonnakriitiliste seisukohavõttudega vähemalt pooltes numbrites.

Torked ja kriitika ei ilmunud muidugi tänapäevaste juhtkirjade ja kolumnidena, vaid olid peidetud lehe tahaotsa sõnumite või kirjavastuste teksti. See aitas Postimehel paremini läbi pääseda nii riikliku kui ka vaimuliku tsensuuri «kitsastest väravatest», nagu Jannsen väljendus.

Lugedes Perno Postimehe rubriiki «Sõnnumed omalt maalt», on kerge mõista, mis lugejaid lehe juures paelus (väljaande tiraaž ulatus 2200 eksemplarini, lisalehel oli tellijaid 850. Jannsen ise arvas lugejate koguarvuks 6000). Need on ehe uudis ning mahlakas stiil.

Vanarahvas, kellele leht oli mõeldud, koosnes luust ja lihast inimestest, ning ei maksa arvata, et väärtused, mis pani inimesed lugema Perno Postimeest, erinevad neist, mis naelutavad tänapäeval vaatama «Reporterit». Oma kirjasaatjate abil annab Jannsen otse esiküljel ühe soojaga teada näiteks vargast aidamehest Läänemaal P mõisas või ühe venelasest harjasteostja vigaseks peksmisest kahe «Eestimehe» poolt Pootsis.

Ehkki kohanimed on sageli vaid vihjelised, tundsid lugejad kindlasti otsemaid ära, kui räägiti nende kandis tegelikult juhtunud sündmustest. Jannseni uudis pärines otse rahva suust ning teda kui toimetajat ei kammitsenud tänapäevased raskepärased ajakirjandusreeglid tõsiasjade kontrollimise, fakti ja kommentaari lahususe ning kõigile osalistele sõna andmise kohta.

Kui mõni kõmuline teade ka hiljem valeks osutus, õiendas Jannsen kirjutatut suurima heameelega, rõõmustades, et «Eestimeeste» moraalne pale polegi nii hull, kui esimesest sõnumist järeldada võis.

Hea näite sellest pakub dramaatiline kirjeldus, kuidas 29 inimest jalgsi üle jää Virtsust Muhumaale minnes laguneva jää peale hätta jäid ja suure seiklusega viimaks randa jõudsid.

Jannsen lisas loole veel muidugi moraali, sest uudis väitis, et Kessulaiu elanikud olid keeldunud nende randa jõudnud hädalistegruppi aitamast: «Häbi neile, kes Eesti nime nenda teutavad, et häda sees ligimest mitte appi ei tõtte ja oma lootsikut enamaks pidavad, kui 7 inimese hinge! Häbi neile, kas see peab Eesti meremehe viis olema? Ise sisse hüppata ja teist avitada, on õige mehe esimene tö, ja nemad tuimad loomad ei tahage oma lootsikut sisse lükata!!! Oh, et niisugune asi mitte tõsi ei oleks!»

Uudis polnudki tõsi ning paar numbrit hiljem esitas selle üle siiralt rõõmustav Jannsen särava õienduse: «Kui Kesso-laido mehed oleksid näinud, kuidas meil /–/ silm rõmo pärast niiskeks lõi, sest meie südame lootus oli tõeks läinud: nad lepiksid meiega silmapilk. Täno Jumalale, Eestimehed ei ole Eestinimele ses asjas mitte häbi ega oma ligimese vasto patto teinud!»

Eesti valge tuba

Kuus aastat, mis Jannsen Perno Postimeest toimetas, muutsid jäädavalt eestlaste ajalugu. Esimene elujõuline leht tegi meist lugeja-rahva ning valmistas ette poliitiliseks ja kultuuriliseks murranguks, mille käigus kujunesime rahvuseks.

Postimees õhutas talusid päriseks ostma, sest «oma pesa on oma pesa». Eestlaste uudiste-silmapiir laienes kõigile mandritele peale Antarktika. Õppisime tundma sõna jõudu.

«Loodame, et need viletsad päevad ikka enam selja taha jäävad, kus Eesti nime sõimunimeks peeti, ja need ajad lähemale jõuavad, kus õppinud eestlane kellegi ees häbiks ei pane, Eestlane olla,» kirjutas Jannsen Postimehes. «Suuremat head ei või meile keegi teha, kui enam küünlaid põlema panna, et eesti pime tuba valgemaks läheks...»