Vanalinna tänavad said kivikatte, eeslinnade elanikud neelasid tolmu

1888. aastal alustas tööd hobutramm, mille liinid kulgesid Narva, Tartu ja Pärnu maanteel. Foto: Repro

Lüübeki õiguse 1257. aasta ja 1282. aasta koodeksite kohaselt pidid majaomanikud vastutama tänava korratusest tekkinud kahjude eest. Kaudselt oli see vihje tänavate sillutamise kohta.

Aleksander Kivi andmetel pärinevad Tallinna vanimate sillutamistööde kuluarved 1350. ja 1354. aastast. 1369. aastast palkas raad uued sillutusmeistrid. 1371. aastast on andmeid sillutustöödest Pikas Jalas, Raekoja tänaval ja Karjavärava ees.

1373. aastal tehti sillutamistöid marstalli ees ja sadamas. Arveraamatutest selgub, et tänavate sillutusmaterjalina kasutati tollal peamiselt töötlemata karedaid paeplaate ja munakive.

1953. aastal Raekoja platsil toimunud arheoloogilistel kaevamistel selgus, et 65–80 cm allpool praegust sillutist asusid 14. sajandist pärineva paeplaatidest sillutise jäänused. Selle alt avastati aga veelgi vanemate paesillutiste jäänuseid.

1959. aastal leiti Köismäe torni juures Laboratooriumi tänaval kaasaegsest sillutisest 1,62–1,96 meetrit allpool munakivisillutist, mida seostati 1374. aasta sillutustöödega linnamüüri ääres.

1997. aastal kaevati Tatari 2 piirkonnas välja vähemalt 300 m² suurune paekividega sillutatud väljak 17. sajandist. Selle mõõtmed olid algselt suuremad, sest kaevamistel ei jõutud väljaku piirjoonteni.

Öised salanäppamised

Teedeehitusega on alati käsikäes käinud liigvee eemalejuhtimine. Sääraseid drenaaže leiti kaevamistel Raekoja platsil. Hagudreenide kohal asusid reas suured lameda pinnaga raudkivid, mida kasutati jalgteena. Niisuguseid, keset tänavat asunud kõnniteesid on vanalinnas leitud mitmelt poolt.

14. sajandi II poolel alustatud vanalinna tänavate sillutamistööd jätkusid ka järgnevatel sajanditel. Ponnistustele vaatamata ei olnud vanalinna teed korras, seda tõendavad pidevad kaebused.

Eriti palju probleeme tekitas Pika jala olukord, sest Toompealt alla nõrguv vesi kahjustas põgusaid sillutustöid ruttu. Aleksander Kivi andmeil hakati alles 1706. aastal Pikka jalga põhjalikult korrastama. Munakivid toodi kaugelt Koplist, kuid neid võeti öösiti salaja üles ka mujalt linnast.

Enamasti tehti sillutamistöid toona vaid vanalinna alal, eeslinnade muldsed teed olid madalamates kohtades sageli raskesti läbitavad.

1805. aastal koostatud postimaanteede ülevaatusest selgub, et Narva maantee oli praegusest Vana-Viru tänavast kuni Härjapea jõe kivisillani muldne. Ent samal aastal sai teelõik ka sillutise. Tee Härjapea jõest kuni praeguse Tuukri tänavani sillutati korralikult juba 1804. aastal.

Keerulisem oli Narva maantee olukord Tuukri tänava kandist kuni Lasnamäe veeruni – tuiskliivad ummistasid seda lõiku sageli. 110 meetri pikkusel mäkketõusul raskendasid liiklemist rohked allikad.

Sillutuse puudumist nimetatud piirkonnas tõendab ka tõik, et pärast Maarjamäel asunud suhkruvabriku tulekahju otsustati tõus sillutada põlenud suhkruvormidega. Savikildudest roosat värvi teekate Lasnamäe tõusul oli tavatu.

Tallinna rae vastutusel olid lisaks praegusele Kopli teele, Vana- ja Uus-Kalamaja tänavatele, Sadama teele ning osale ringpuiesteest linna suubuvad maanteed. Kõik muu jäeti kohalike maja- ja krundiomanike teha, korraldava organisatsiooni puudumise tõttu oli võimatu eeslinna korrastada.

1849. aastal alustati tänavate sillutamistöid Kalamajas. Kasutati paeplaate ja paekillustikku. 1851. aastal parandati Tartu ja Pärnu maanteed, samas rajati ka kuivenduskraave ning kõnniteid.

1852. aastal sillutati Narva maantee munakividega. Tegutseti Riiast saabunud sillutamismeistrite juhtimisel ning see oli juba märksa korralikum töö. Ajakirja Das Inland 1858. aasta 16. numbri kirjeldustest selgub, et kõigepealt eemaldati täielikult mullakiht, savi, pühkmed jms.

Alustäitena kasutati liiva, kivid valiti võimalikult ühesuurused. Puistematerjalina kasutati peenikest kruusa, mis täitis ainult kivide vahed.

Samasugusel meetodil sillutati järgnevatel aastatel praegune Raekoja plats, Viru, Mündi ja Pikk tänav. Eeslinnas tehti töid praegusel Roosikrantsi tänaval ja Pärnu maanteel.

Alevitänavatel kasutati enamasti kattematerjalina paekillustikku, mis sõidukite rautatud rataste all peagi purunes. Seetõttu hõljus suviti elava liiklusega teedel palju tolmu.

Kahjuks vaibusid sillutamistööd õige pea ning varsti andis tunda ka teede hoolduse puudumine. Seetõttu moodustati 1870. aasta sügisel Alevi teede parandamise komisjon.

1870. aastate algul jõuti remontida mitmeid eeslinna tänavaid, kuid sillutamismaterjaliks kasutati paeklibu – kruus oli liiga pehme kestvamaks katteks. 1873–1874 sillutati paekividega Kompassi tänav, mida mööda toimus tihe liiklus sadama ja Pärnu maantee ning Tartu maantee suunas.

Parkettkivid Soomest

Alevite teede parandamise komisjon tegutses kuni aastani 1877, mil moodustati Tallinna Linnavalitsuse Teede ja Ehituse Komisjon. Selle komisjoni algatusel võeti 1879. aastal vastu sundmäärus kõnniteede ehitamise kohta.

Täielikult munakividega kaetud vanalinna tänavaid hakati 1886. aastast liiklusmüra vähendamiseks sillutama Soomest toodud parkettkividega. Esimesena said parkettkividest katte Viru tänav ja osaliselt Tartu maantee.

Olulised muutused eeslinna tänavate sillutamisel said teoks alles pärast 1904. aastat, kui linnavolikogus saavutasid enamuse Eesti saadikud.