Sõda nõudis Eesti meremeeste verd juba 1939. aastal

Laevamehaanik Jakob Randmann oli ilmselt esimene eestlasest teise ilmasõja ohver. Ta hukkus rünnakus, mille Nõukogude Liidu allveelaev korraldas rahumeelse Eesti auriku Kassari vastu. Foto: Peeter Langovits

Juba 1. septembril teatas Eesti valitsus erapooletusest alanud Saksa-Poola sõjas, 1. detsembril aga erapooletusest Soome ja NSV Liidu sõjas. Talvesõda oli puhkenud 30. novembri varahommikul.

Vaatamata Eesti erapooletusele ja rinde kaugusele, nõudis sõda esimest verehinda kaugematel või lähematel vetel seilavate Eesti meremeeste seas.

Teise maailmasõja alguspäevadel seilas Eesti lipu all maailma meredel üle kahesaja kaubalaeva, millel teenis ligi 4500 inimest.

Sõja alguskuudel vedasid Eesti kui erapooletu riigi laevad eeskätt mitmesuguseid toormaterjale Rootsist Suurbritanniasse.

Riskantne laevasõit

Sõjaaegsed prahihinnad aina tõusid, sest laevasõit muutus järjest riskantsemaks: Saksamaa kuulutas Suurbritanniale mereblokaadi, laevu varitseti allveelaevadelt ja rünnati sõjalennukitelt, kaubalaevu ähvardasid meremiinid.

1939. aasta lõpul uputati Põhjamerel ja mujal neli Eesti laeva, millel seilas ligi sada meremeest.

1939. aasta 5. detsembril uputas Saksa sõjalennuk Suurbritannia ranniku lähedal Eesti kaubaauriku Agu (ehit 1885, 1552 brutotonni).

19. detsembril, teel Londonist Swanseasse uppus Inglise kanalis Eesti Meremuuseumi andmetel Saksa meremiinist, Eesti toonase ajakirjanduse oletuste põhjal aga lennurünnaku tagajärjel kaubalaev Mina (ehit 1899, 1173 brt).

Hukkunud eestlastest meremeeste täpseid nimekirju oli juba 1940. aasta algul pea võimatu koostada, sest sõja ajal toimus sadamates sagedasi vahetusi laevameeskondades.

Kaubalaevast Agu pärinevad viimased teated 3. detsembrist 1939.

Septembris veel Tallinnas komplekteeritud meeskonda kuulusid: kapten J. Lamboth, tüürimehed E. Vares ja O. Saar, mehaanikud J. Aguraiuja ja R. Kuusik, assistent R. Õlle, lisaks töötasid laeval vanemmadrused R. Sinirand ja F. Ottmann, nooremmadrused E. Sandstrõm, V. Talvend ja H. Relvik, tekipoisid V. Võrk ja A. Kuub, kütjad F. Tamm, M. Virrok ja T. Ime, kokk A. Bauer ning stjuardess H. Põld.

Ilmselt võib just neid meremehi pidada Teise maailmasõja esimesteks eestlastest sõjaohvriteks.

Hilisemad sõjasündmused, suured sõjakaotused ja pagulusse minek on täpsete isikuandmete kogumist tuntavalt raskendanud.

Esimene otsene inimkaotus eesti rahvale Nõukogude Liidu relvajõududest tuli ööl vastu 11. detsembrit 1939.

Laevaühingu Sergo & Ko aurik Kassari (vette lastud Turus 1888. aastal, kandnud ka nimesid Ebba Munck ja Endla) lahkus 9. detsembril Stockholmist, mõnedel andmetel ka Stockholmilähedasest Sundsvalli sadamast lastiga Tallinna. Kassari oli väike (396 brt) kahetekiline aurik.

Ööl vastu 11. detsembri hommikut, mil laev oli Soome lahe keskel, Hiiumaast põhja pool, tulistati aurikut tundmatu allveelaeva suurtükist ja anti kuulipildujatuld.

Kõigepealt said pihta mõlemad laevakorstna kõrval olnud päästepaadid.

Esimesel hetkel arvati, et tegemist on hoiatuslaskudega laeva peatamiseks – anti tagasikäik, kuulirahe all tõmmati masti kolmevärviline lipp, siis peatuti.

Allveelaeva möödudes Kassari ahtri lähedusest karjuti inglise, saksa ja eesti keeles, et tegemist on Eesti laevaga ning et sõidusihiks on Tallinn.

Allveelaev jätkas turmtule andmist

Allveelaev jätkas kottpimedusest tule andmist, Kassari vöör vajus järjest enam vette, ahtris aga hakati ronima kolmandasse päästepaati.

Lakkamatu tulistamise tagajärjel hukkus laevatekil 72-aastane mehaanik Jakob Randmann. Kõrge vanuse tõttu polnud ta enam aastaid merd sõitnud ning selle reisi tegi kaasa ainult õpetussõnade edasiandmiseks noorele mehaanikule.

Raskelt sai haavata vanemkütja Georg Tork, kergemalt tüürimees Ants Sergo.

Kassari tulistamine kestis meremeeste jaoks ligi paarkümmend ülipikka minutit. Kapten Alfred Sergo (1896–1989) hinnangul lasti välja vähemalt 40 suurtükimürsku.

«Miskeelsed need käsklused olid, ei suutnud kõrv selles müras tajuda. Olime kallaletungikohast umbes 200 meetrit eemal, kui Kassari vajus vöör ees alla meresügavusse, uhke sinimustvalge lipu lehvides mastitipus,» meenutas kapten Alfred Sergo 1989. aasta algul.

Allveelaevnikud valgustasid uppuvat laeva ja merd väikeste lampidega. Vahepeal tõstsid põgenikud koguni aerud üles ja hoidsid hinge kinni.

Suureks õnneks viibisid nad lisapäästepaadis, mis polnud värvitud valgeks nagu päästepaadid tavaliselt. Allveelaevalt pääsenuid ei märgatudki.

11. detsembri õhtupoolikul, 14-tunnise aerutamise järel – muuseas, ilma kompassita – õnnestus põgenikel, kelle seas oli üheksa meest ja üks naiskokk, Hiiumaal Kõrgessaare lähedal randuda.

Selle sõja esimese ohvri Jakob Randmanni kohta ei õnnestunud leida andmeid ei omaaegse Veeteede Talituse ega ka Meremeeste Kodu arhiivifondidest. Veeteede Talituse arhiivis säilitatakse küll masinistide kutsetunnistusi, ent alles 1937. aastast alates.

Tallinna Linnaarhiivi aadressbüroo andmetel elas keegi Jakob Randmann (sünniaeg märkimata), 1919. aastal Tallinnas Raua tn 3.

Pojapoeg säilitas vanad dokumendid

Hiljuti selgus aga, et Tallinnas elab Jakob Randmanni pojapoeg Rein Randmann (sünd 1939). Ta on säilitanud vanaisa sünnitunnistuse, kutsetunnistusi ja muid dokumente. Selgub, et Jakob Randmann sündis 14. aprillil (1. aprillil vana kalendri järgi) 1868. aastal Harju-Madise kihelkonnas Pallases (Pallastes). Tal oli kolm poega ja kaks tütart.

1919. aastal elas Jakob tõepoolest Tallinnas Raua tänaval ning 1939. aastal, enne saatuslikule meresõidule minekut, elas abikaasaga Pirital. «Rahulik ja tore mees, eluaegne merekaru, näinud merd, ilma ja inimesi,» oskas pojapoeg kinnitada.

Allveelaeva Šts-323 saatus

Juba 1988. aastal sai teatavaks, et 1. mail 1943 sõitis allveelaev Šts-323 Leningradis Merekanalis miini otsa ja uppus. Laev küll tõsteti 1944. aastal üles, ent seda ei taastatud.

2002. aastal aga täpsustatakse, et allveelaev sõitis öösel Kroonlinna poole, ent halva nähtavuse ja juhtimisvigade tõttu ei pööranud õigel ajal läbitraalitud faarvaatri (laevatee) poole. Seepärast sõideti miinitõkkesse ja Šts-323 uppus Saksa lennukitelt vettelastud põhjamiinil. Torpeedoaparaadi kaudu väljus laevast 11 meest, ent neist päästeti vaid kolm.

Samuti muutuvad andmed allveelaeva Šts-323 vägitegudest sõjas. 1970. aastate ajalookirjanduses kuulus laev kangelaslike Nõukogude allveelaevade hulka, mis uputas mitu Saksa transpordilaeva. 1988. aastal täpsustati, et Suure Isamaasõja ajal tegi laev vaid kolm lahinguretke ja uputas kolm Saksa transpordilaeva.

2001. aastal Moskvas ilmunud M. Morozovi raamat «Podvonnõje lodki VMF SSSR v Velikoi Otešestvennoi Voine 1941–1945 gg, Letopiss boevõh pohodov», annab aga teada, et kolme lahingureidi tulemustest on siiani tõestatud vaid Saksa transpordilaeva uputamine. Vaevalt et siia midagi juurde tuleb: Eesti aurik Kassari ja üks Saksa transpordilaev jäävadki selle allveelaeva sõjasaagiks. (PM)