Kust tulevad inimšaakalid?

Foto: SCANPIX

Viimastel aastatel on maailma järjepanu vapustanud õudusttekitavad lapseröövid, mis panevad küsima, miks sellised asjad küll juhtuvad.

Kaks nädalat tagasi astus Föderaalse Juurdlusbüroo kontorisse San Franciscos ühtäkki Phillip Garrido. Seal teati hästi, et mees oli kolm kümnendit tagasi lapseröövi ja teiste jälkide tegude eest poolesajaks aastaks vangi mõistetud, millest ta istus ära 11; siis sai lahti. Samuti teati, et Garridol olid seksuaalhälbed ja narkosõltuvus. Enne tähtaega vabanenuna pidi ta elama kriminaalhooldaja järelevalve all.

Garrido (58) viis FBIsse kirja, et on leidnud usu abil väljapääsu möödanikust. Järgmisel päeval küsis ta California ülikoolis Berkeley’s luba kristliku ürituse korraldamiseks. Kõrgkooli töötajaile jäid aga silma kaks tüdrukut, 11- ja 15-aastane, kes temaga kaasas olid. Nonde silmavaade paistis nagu ajupestud zombidel ja jutt päheõpitud. Ülikooli esindaja teatas oma kahtlustest Garrido kriminaalhooldajale.

Edasist teavad kõik, kes viimase aja sensatsioonilisima lapseröövi lahtihargnemist jälginud. Ülekuulamisel FBIs tuli välja, et kahe tüdruku ema on Jaycee Dugard, kes oli 18 aastat elanud Garrido juures pärast seda, kui ta koolibussi peatusest kasuisa silme all rööviti.

Kahjuks pole see ainus õõvastav lapseröövi lugu, mis on hiljaaegu maailma jahmatanud. Neid on ridamisi päevavalgele tulnud ka Austrias ja Inglismaal, Itaalias ja Jaapanis. Vähemasti nii palju, nagu mäletavad Eesti möödaniku tumedaid tegusid uurinud asjatundjad, pole siinmail laste pikaajalisi vangistamisi aset leidnud.

Laste röövimised-vangistamised-ahistamised on sedavõrd õudusttekitavad, et panevad küsima, kas need, kes niisuguseid tegusid toime panevad, on üldse inimese nime väärt. «Raske öelda, mis nende peas toimub,» lausub politsei lastekaitsetalituse komissar Pille Alaver. Ühed jahivad füüsilist naudingut, teised tunnevad rõõmu nõrgemate allutamisest, paljud on psühhiaatrilise diagnoosiga. «Variatsioonid on mitmekesised,» nendib Alaver. «Maailm on kirev ega ole üheselt kirjeldatav.»

Petlik mulje

Põhjus, miks seesuguseid perversseid inimesi on raske ära tunda, peitub nende suurepärases, Alaveri sõnul lausa jumalast antud manipuleerimisoskuses. Tänu sellele oskavad nad jätta sõbraliku ja sümpaatse, viisaka ja heatahtliku inimese mulje. Vajadusel lasevad nad ohvri allutamiseks käiku ka ähvardused – nad ei ähvarda tappa üksnes vangistatut või tolle lähedasi, märgib Alaver, vaid ka iseennast.

Sedasi polegi perversseil röövijail ohvrite ohjeldamiseks tingimata vaja polte ja riive. Jaapanis eelmisel kümnendil üheksa aastat kadunud Fusako Sano ei pidanud röövija korteris istuma eales luku taga. Aga ta ei teinud katsetki põgeneda, sest kartis.

Just seepärast, et lapsed on nõrgem pool, on täiskasvanuil neid lihtne allutada. Ka Jaycee Dugard oli ajapikku leppinud, et Garrido on talle abikaasa eest. «Pikaajaline vangisolek muserdab vaimu ja vangisolijal tekivad orjastajaga inimlikud suhted,» kirjeldab ekskriminaalpolitseinik Koit Pikaro Stockholmi sündroomiks kutsutavat läbisaamist.

Pikaro on veendunud, et paljude perverssete lapseröövijate tegudele leiab seletuse lapsepõlvest, kus nad on ise pidanud kannatama vägivalda. Ta ei pea liialdatuks võrrelda nende halastamatu käitumise tagamaid vene armees valitseva dedovštšinaga, kus vanema aastakäigu ajateenistujad nuhtlevad neile omal ajal osaks saanud alandused omakorda noorsõdurite peale.

Mahamagatud signaalid

Lapsepõlve mõjude teooriat toetab ka Andres Anvelt, endine keskkriminaalpolitsei direktor. Õpingute ajast FBI akadeemias mäletab ta tõdemust, et seksuaalselt võikaid kuritegusid pannakse toime rohkem arenenud ühiskondades. Ka maailma meediasse jõudnud jubedad lapseröövilood näivad seda tõdemust kinnitavat, ehkki Anvelti sõnul ei saa välistada, et lääne ühiskonnas tulevad seksuaalkuriteod kergemini päevavalgele.

Kuid see ei tähenda, et liiga kergesti. Jaycee Dugard oli kadunud ju 18 aastat ja Natascha Kampusch Austrias kaheksa aastat. On neidki, kelle saatus on püsinud teadmata veerand sajandit. Põhjus seisneb selles, märgib Pikaro, et kadunute otsimine on politsei nõrgemaid töölülisid. Seda enam, kui uurijad isegi naabrite antud ohusignaale tõsiselt ei taha võtta.

Garrido naabrid teatasid kolm aastat tagasi politseile, et märkasid perverssustes süüdi mõistetud mehe aias telke ja tundmatuid lapsi. Politsei üksnes hoiatas Garridot, et kohalike seaduste järgi pole aias telgis elamine lubatud. Ei mingit huvi, kes olid need lapsed.

Must ajalugu

Josef Fritzl (74) hoidis oma tütart Elisabethi Austrias Amstettenis kodumaja keldris 24 aastat koduvangistuses. Elisabeth sünnitas talle seitse last, kellest üks pärast ilmale tulekut suri. Josef Fritzl jäi 2008. aastal vahele, kui vanim lastest haigestust ja tuli haiglasse viia. Karistus: eluaegne vangistus.

Wolfgang Priklopil röövis 1998. aastal Austrias Hainburgis kooliteel olnud 10-aastase Natascha Kampuschi ning hoidis teda oma maja keldris üle kaheksa aasta kinni. Kampuschil õnnestus 2006. aastal põgeneda. Priklopil (44) sooritas seejärel rongi ette hüpates enesetapu.

Michele Mongelli (64) hoidis Itaalias Torinos väidetavalt 25 aastat vangistuses oma tütart ja kuritarvitas teda seksuaalselt. Tema poeg Giuseppe toimis väidetavalt samamoodi oma õe ja enda nelja tütrega. Mõlemad mehed võeti vahi alla selle aasta märtsis.

Inglise ärimees (54) hoidis rohkem kui 25 aastat oma kodus Sheffieldis kinni kahte tütart, kes sünnitasid talle kokku üheksa last. Tema nime pole avaldatud, et kaitsta tütarde privaatsust. Karistus: 25 eluaegset vangistust, millest ta peab kinni istuma vähemalt 19 ja pool aastat.

Michael J. Devlin (43) röövis 2002. aastal USA Missouri osariigis 11-aastase poisi, keda hoidis vangistuses neli aastat ja kolm kuud. Jäi 2007. aastal vahele, kui röövis kaks aastat tagasi 13-aastase poisi. Karistus: kolm eluaegset vangistust.

Nobuyuki Sato (47) röövis 1990. aastal Jaapanis Sanjos kümneaastase Fusako Sano ning hoidis teda üle üheksa aasta vangis oma korteris, kahesaja meetri kaugusel politseijaoskonnast. Jäi vahele 2000. aastal, kui allkorrusel ema kutsus märatsenud pojale politsei. Karistus: 14 aastat vangistust.

Pane tähele!

Lastevastaseid seksuaalkuritegusid uuriv Pille Alaver paneb südamele, et kõik, kellel on tekkinud kahtlusi, et mõni täiskasvanu kuritarvitab lapsi, või kes on ise pidanud midagi seesugust läbi elama, annaks sellest teada Põhja politseiprefektuuri lastekaitsetalitusele. Vastasel korral on politseil nende kaitseks raske midagi ette võtta.