Strandberg: keskkonnaministri tool on liiga marginaalne

Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige ja tuntumaid nimesid Marek Strandberg. Foto: Peeter Langovits

Me ei taha valitsuses keskkonnaministri tooli, sest see mõjutab keskkonnaseisundit väga marginaalselt, tunnistab alles ühe kuu vanuse partei, Erakonna Eestimaa Rohelised (EER) üks liidritest Marek Strandberg. Tema sõnul on parteile olulisemad majandus-, rahandus-, välis- või sotsiaalministri positsioon.

Annan teile minuti, et mind oma parteisse meelitada. Aeg läks!

(Naerab) Selle reklaamlause üle peaks mõtlema tunde ja päevi. Pean tunnistama, et meie üks probleem peitub paraku just selles jutus, mida rääkida inimesele, kes ei ole keskkonnahoiust seni miskit taibanud. Selleks kulub vähemalt pool tundi või heal juhul veerand. Paljud meie teemad on rahvale nii uudsed, et banaalne oleks siinkohal mõelda kahesõnalisi loosungeid stiilis – Puhas Valik.

Ometi olete ju kuidagi suutnud oma partei ridadesse tuua juba üle 1200 hinge ehk ligi viis korda enam kui veel septembris. Mis looga te nood uued tulijad siis ära võlusite?

Minu esimene lause on olnud miskit sellist, et resursside raiskamine raiskab teie isiklikku aega, mida te võiksite pühendada iseenda ja pere jaoks. Kui olen nende kahe asja seose ära näidanud, siis see on neile mõjunud.

Ehk kui valite meid, siis te ei pea nii palju tööd tegema kui praegu ja...?

... teil jääb rohkem aega endale, oma lähedastele ja te hakkate märkama maailma hoopis teisiti.

Ent näib nagu toimiks see juba praegu – lapsed sünnivad, spordihallid kerkivad, kepikõnd läheb moodi, rohkem käiakse nii soojal maal kui kodusel jõel kanuumatkal puhkamas jne.

See õnn on vähestel inimestel. Põhiline seadus, mida liikluseeskirjade kõrval rikutakse, on kindlati töö- ja puhkeaja seadus. Sellest ei pea kinni enamus tööandjatest.

Ehk siis rohelised panevad tegelikult maksma 40 tunnise töönädala, mis praegu on enamasti vaid   õigustühine kalusel töölepingus?

Täpselt nii. See, mida me lisaks loodusele tööstuse, energeetika ja majandusega kõige enam kahjustame ongi inimese aeg ja tervis. Loodusresurssidel ja inimese ajal on omavahel väga otsene seos.

Vabandust, ent kuidas te selle ellu viite, kui kirjade järgi valitseb meil tööjõupuudus?

Kui vaadat ühelt poolt, siis meil on tõesti tohutul hulgal tööd, mida iga päev tuleks teha. Ent mina siiski alustaks nende põhjuste otsimisega hoopis teisest otsast. Meie lemmikteemast - energiamajandusest ehk põlevkivi kasutamisest, mida peetakse Eesti vabaduse ja iseseisvuse ja mille iganes allikaks.

Teen lühidalt. Igal aastal läheb põlevkivimajanduses raisku kuni kümne miljardi krooni eest soojust ehk

täpselt sama palju, kui meil on vaja külmal ajal oma kodude või töökohtade kütmiseks. Kuna see Narva elektrijaamades raisatav soojus kodudesse ei jõua, siis tuleb enamus soojaküttest riiki sisse vedada ning selleks on tarvis palju raha. Selle raha teenimiseks aga tulebki rahval näha ränka vaeva.

Me kulutame selle kümne miljardit krooni aastas ainult seetõttu, et kasutame väga mõttetuid ning ajast-arust tehnoloogijaid. See aga toobki igale inimesele kaasa parasjagu lisatööd, sest igaüks meist tahab ju end soojas kodus mugavalt tunda.

Seega – ainuüksi uue energiatootmistehnoloogia kasutuselevõtuga vabaneks meil sellesama 10 miljardi krooni eest aastas aega, töövõimet ja mida iganes. See on meeletu kogus ja sellest vabanemisel tunneks inimesed end kindlasti oluliselt paremini. See kõlab ehk labaselt, ent meie kindel eesmärk on vabastada tehnoloogilise raiskamise lõpetamisega inimesed mõttetust tööst.

Kes on need inimesed, kes seda teooriat on uskuma jäänud ja parteiga liitunud?

Liikmeid on seinast seina – tööliseid, haritlasi, teadlaseid, juriste ja keda kõike iganes. Kogu lai spekter on esindatud. Et meil on toetajad erinevatest rahvuse-, vanuse-, sissetuleku- ja elukoharühmadest näitas ka tänavusuvine Saar Polli uuring, mille põhjal pooldas roheliste tulekut poliitmaastikule kolmveerandi jagu küsitletutest.

Võib ju muidugi väita, et paljuski võis see tingitud olla inimeste arusaamisest – roheline tundub ilus või kes see ikka taime vastu olla saab. Praegune aktiivne huvi meie vastu on aga näidanud, et tegelik hoiak ongi meie suhtes positiivne.

Seega oleks väiklane arvata, et EER-i liikmed propageerivad äärmuslikku rohelist mõtteviisi – ei suitseta, elavad ökomajas, söövad mahetoitu ja üksnes seda õuna, mis ise puuotsast kukkunud?

Loomulikult pole roheline selline. Tegemist on inimestega, kes elavad tavalist elu ja kelle ökoloogiline jalajälg on pigem suur. Roheline on see inimene, kes on mõistnud, et üksinda ei suuda keegi toime tulla keskkonnamõjude vähendamisega. Just selleks aga peabki koos varukad üleskäärima, et säästlik eluviis normiks muuta.

No näiteks. Te võite ju üritada kuidas tahes elada kuu aega keskkonnasõbralikult ja säästlikult, kuid see ei õnnestu praegu nii kergesti. Ühe väikese kaubanduslaiu leidmiseks, kus müüakse miskit ökoloogilist, kulub tohutult aega. Ehk siis, et oma ökoloogilise jalajälge vähendada peategi praegu kõik päevad vaid sellega tegelema.

Sotsioloogide ja politoloogide hinnangul on rahva toetus rohelistele praegu täiesti loogiline, kuna maailma praktika näitel on varemgi inimesed majandusliku heaolu saavutanud riikides hakanud toetama n.ö. pehmeid väärtuseid?

Olen nõus, et ühiskonna majandusliku heaolu tekke juures on inimestel aega selle peale mõelda, ent ma  pole nõus väitega, et rohelised on pehmed väärtused. Kaasaegne rohelisus pole pelgalt sotsiaalne hoiak, vaid on ikka poliitilise, majandusliku ja kultuurilise käitumise kogum, et järgmise põlvkonna ühiskonna aluspõhimõtted oleksid sootuks teistsugused.

Kui rohelised ligi 20 aastat tagasi esimest korda Eesti poliitmaastikule tulid olid inimesed märksa keskkonnasõbralikumad - poes käidi kauba järel oma nõudega ja ühe kilekotiga üritati läbiajada pool aastat. Täna ostetakse igal sammul poolfabrikaati, mitmes erinevas pakendis ja iga poeskäik tipneb uue kilekotiga. Näib, et kasvav roheline mõtteviis on siiski petlik.

Kõik on õige, kuid toona oli olukord hoopis teine ja tingitud defitsiidist. Kõike kasutati sootuks kauem. Seesama defitsiitsus ei ole globaalses mõttes aga kusagile kadunud ning kaasaegne ühiskond peab selle mõistmiseks tegema tõsise pingutuse.

Ehk näilise külluse kõrval peab rahvas üritama mõista, et resursid on ammenduvad ja paljud neist juba ammendunud. Seetõttu ongi vaja üritada kas või veidikenegi tagasihoidlikumalt toime tulla.

Roheliste esimene tulemine oli 1980. aastate lõpus seotud fosforiidisõjaga. Täna, 20. aastat hiljem käivad taas lahingud, nüüd Kirde-Eesti põlevkivikaevanduste üle. Ometi ei ole massid tänavatel, nii nagu toona. Kas inimesed suudavad praegu probleeme mõista nii nagu toona?

Me seisamegi täpselt sama olukorra ees ja korrektne oleks öelda, et osad inimesed saavad aru. Küsimus ongi praegu selles, et mil moel panna inimesed ühte moodi asju mõistma, sest kujutage ette, mis toimub siis, kui meil hakatakse kaevandama 20,30 või 50 miljonit tonni põlevkivi? See tekitaks täpselt sarnase samasuguse ökoloogilise ja sotsiaalse katastroofi nagu fosforiidikaevandused.

Toona oli lihtne. Vaenalne oli see, kes rääkis vene keeles ning kes vastutas EKP Keskkomitees tööstuse eet jne. Isikulist vaenlast täna ei ole. On vaid huvide ja maailmavaadete konflik.

Järku inimesi ei huvita enam süvaroheline maailmavaade. Täna on neil raha ja vabadus sõita nii mitme autoga kui tahes. Neil ei olegi huvi käia turul oma nõuga piima ostmas, vaid tahavadki vot just kaubamajast mitmes kiles poolfabrikaati.

Kõige keerulisem moment ongi täna külluse illusioon. Vaadake kui palju inimesi tuleb näiteks pealinna elama. Selle põhjus on näiline küllus, mis aga pole nii kergelt kättesaadav. See on kõigest ilus reklaam, mis peab tekitama inimestes iha “asja” järele.

Ehk peaks rohelised oma programmi ümeber sõnastama šokiteraapiale ehk rääkima tarbimisest tingitud osooniaukudest, antarktika sulamisest, nafta lõppemisest jne.

Sellise taktikaga tulid rohelised 1970. ja 1980. aastatel Euroopas poliitmaastikule. Kuid hirmuga ei ole midagi peale hakata. Äkilised ja provotseerivad seisukohad võivad tekitada samasuguse provokatiivse käitumise. Täna on ekstreermsust mõttetu näidata, seda on looduskatastroofide näol niigi palju.

Pigem on mõistlik üritada olukorda muuta selgitades, et veidi teistsugusel moel üles ehitatud majandus annab täpselt samasuguse kasumi, mugavuse, õnne ja heaolu nagu praegu. Selles elukorralduses ei ole lihtsalt nii palju tehnoloogiat, tänu millele keskkonnamõjud oluliselt vähenevad. Kuid kõige selle ilusa saavutamiseks ei suuda üks inimene midagi. Ühiskond üheskoos aga küll.

Kas te ei karda, et EERil läheb nagu teie eelkäijatel. 1980. aastate lõpus olid rohelised rahva seas väga populaarsed. 1992. aasta valimisteks oli populaarsus aga kokku sulanud ning rohelistest sai parlamenti vaid Rein Järlik isikumandaadiga. See oli ka kõik, hiljem läksid rohelised omavahel tülli, eralduti, parlamenti polnud kellelgi asja, siis heideti jälle ühte kuniks 1998. aasta pandi leib Keskerakonna kappi.

Inimestel oli tekkinud uus huvi - majandus, kasum, ettevõtlus, raha, vabadus ja mis iganes teised uutsed väärtused ja selline langus oli täiesti mõistetav.

Mis puudutab tänapäeva, siis esiteks on roheliste uus tulemine täiesti uute inimeste tulemine. Teiseks näitavad kõik märgid, et meie maailmavaate järgi on nõudlust. Näitab kas või see, et kõik erakonnad on pärast meie poliitmaastikule astumist võtnud rohelise teema oma programmidesse.

Millise tulemuse märtsivalimistel saate? Üle künnise tulete ehk viis kohta parlamendis saate?

Üle künnise tuleme kindlasti. Ma arvan, et võime riigikogus saada kuni kümme kohta.

Sotsioloogide hinnangul hea valimistulemuse tarvis pelgalt sõnadest ei piisa, sest inimesed valivad sageli hoopis tuntud näo järgi. EER-i ridades neid staartegijaid napib.

 

Esiteks ma rõhutaks, et valimisseadus on siiski erakonnakeskne. Teiseks on ju olemas meilgi inimesed, kellel on samuti olemas nimi ja nägu oma asjatundlikkuse, kogemuse jms. tõttu. See, et ajakirjandus on nende nägusid vähem eksponeerinud ei saa ju olla põhjus, miks kahelda näiteks Aleks Lotmani, Valdur Lahti, Tanel Tammeti või mõne muu meie aktivisti kompetentsuses. Tegu on kõrgelt haritud nimestega. Kas riigikokku sobivadki siis üksnes need, kes on olnud klantsajakirjade esikaanel? Mina nii ei arva. Just vastupidi - värskele inimesele võimaluse andmine on valija poolt äärmiselt arukas tegu.

Järksu juhtub teiega nii nagu rohelistega euroopas, kus nood võimule pääsedes kärmelt kodustati – anti koht või kaks valitsuses, kampsunite asemele ilmusid ülikonnad, senine lihtne tekst muutus tehiskeelseks ja suured lubadused ununesid?

Meie inimeste jaoks oleks parlamenditööle pääsemine pigem suur vastutus ja kohusetunne, mille tarvis tuleb loobuda tohutust hulgast loomingusliset ja tulusast tegevusest. Keegi meist ei taha saada sinna, et kunagi lapselapsele näidata pilti riigikogu saalis poseerivast vanaisast.

Poliitika on teatavasti kompromissidekunst. Keskpartei lubab juba aastaid astmelist tulumaksu, kuid on pidanud valitsusse pääsemiseks alati sellest loobuma. Millest teie mitte mingi hinna eest läbirääkimistelaua taga ei loobu?

Energiatehnoloogia kiire väljavahetamise kavast. Kui seda ei sünni, siis kaotab igasugune toimetamine mõtte. See tähendab selgelt kümne aastast kava, et viia põlevkivikaevandus miinimumini ja leida selle asemele alternatiivid. Kui partnerid pole nõus sellega tegelema, siis meie nendega ühte paati ei lähe.

Kellega te kindlasti koalitsiooni ei lähe?

Sellist erakonda hetkel ei ole.

Kellel rohelised vaated on teile praegu kõige sõbralikumad?

Seni sotsiaaldemokraadid, ent viimasel ajal tunduvad sümpaatsed ka Isamaa ja Respublica Liidu vaated.

Ehk olekski mõttekam nendega ühes paadis parlamenti sõuda?

Eks sotsid on sellise ettepaneku meile ka teinud, kui meid oli kõigest 220 partei algatusgrupis, kuid me siiski otsustasime minna ise puhta lehena.

EER pole oma programmi järgi niššipartei. Teil on isegi oma välis- ja kaitsepoliitika programm.

Just. Meil on hästi palju muid poliitikaid, mille rakendamisel keskkonnaseisund paraneb. Kui küsida, et kas meile on oluline valitsuses rohkem keskkonnaministri või mõne muu ministri tool, siis mina julgen küll öelda, et olulisem positsioon on majandus-, rahandus-, välis- või sotsiaalministri postsioon.

Nendes eluvaldkondades toimuvad muudatused mõjutaksid just kõige kiiremini keskkonnaseisundit. Ja keskkonnapoliitikat vaid keskkonnaministri tooli kaudu ajades oleks võimalused üsna kasinad. See tool mõjutab keskkonnaseisundit väga marginaalselt.

Teeme kiirküsitluse päevapoliitilistel teemadel. Kas palgaarmee või kohustuslik ajateenistus?

Kohustuslik ajateenistus koos palgaarmeega ehk samasugune korraldus, mis praegu kehtib.

Esimesena tuleks palkasid tõsta arstidel, õpetajatel või päästjatel ja politseinikel?

Siin ei saa vahet teha. Kõigil neil tuleb tõsta korraga ja piisavalt. See pole mingi probellem, meil on 10 miljardi kroonine riigieelarve ülelaekumine ja selleks palgatõusuks jätkub võimu küllaga.

Pronkksõdur – poolt või vastu?

Ma imestan, et ta üldse enam seal Tõnismäel on. Siin on süü varasemalt tegemata otsustes ning, et nüüd seda probleemi lahendada, on vaja teha rahvahääletus.

Astmeline tulumaks või praegu kehtiv proportsionaalne maskusüsteem?

Tulumaksu osakaal on küllaltki marginaalne ja see võib rahulikult väheneda. Kuid mitte mingil juhul ei tohi tulla astmeline süsteem.

Kuidas tagasi tuua tuhanded välismaale rännanud kanakitkujad, ehitajad ja arstid?

Selleks sobib ideaalselt meie kodukava. Plaan, mille kohaselt riik loob piisavad toetusmehhanimid, et 15-20 aasta pärast oleks meil riigis 150 000 uut või renoveeritud säästlikkult toimuvat kodu.

Iibeprobleemid?

Sobib seesama kodukava. Ehk kui inmestele on loodud keskkond, mis ei tekita nendele majanduslikku stressi ning hoiab neid koos, siis on see sooduspinnas iibe tõstmiseks.

Miks on vaja riigil toetada säästlikku kodu ehitamist? Seda põhjusel, et praegu kulutab uusehitis aastas 160-200 kilowatt-tundi ruutmeetri kohta erinevaid energiaid. Kogemused säästlike majade ehitusel aga näitavad, et eesti oludes on võimalik ehitada kaheksa korda säästlikumat kodu.

Kui ühiskond rajab järgmise 15 aasta jooksul kodusi sama juhuslikult nagu praegu, siis tulemus on see, et 50 aasta jooksul raiskame ära märkimisväärse osa oma loodusressurist ja tunneme end väga kehvasti.

Järelikult on autonoomsete ja energiasäästlike kodude rajamine üks osa ka energeetilisest julgeolekust ja jätkusuutlikust ühiskoonast.

Kenad visioonid. Kui palju kavatsete nende proageerimiseks valimiste eel raha kulutada?

Valimiste eelarve saab olema küllalt väike. Umbes neli kuni kuus miljonit krooni. Valdava osa sellest, kulutame endale pinna ostmiseks meedias artiklite ja graafikute tarvis, et rahvale meie vaateid selgeks teha, sest paraku on meie juttu üsna raske panna kahe-kolme lauselistesse hüüdlausetesse.

Mis saab siis, kui rohelised tuleval kevadel parlamenti ei pääse?

Ühelt poolt vaadates on meil sel juhul neli aastat aega rahulikult edasi toimetada. Erakonna liikmemaks lubab organisatsioonil rahulikult toimida ja teavitustegevust korraldada. 

Teisalt kardan, et energeetikavaldkonnas võib selle aja jooksul toimuda pöördumatuid muutuseid. Meie arvates on just nüüd ja praegu viimane aeg sekkuda. Kui ei õnnestu, siis nelja aasta pärast võib olukord olla selline, et muuta pole seal enam midagi.

Arvamus

Kui vaadata üldisemalt, siis näib aeg roheliste tulekuks küps olevat. Roheline mõtteviis areneb üha enam ning juba toimuvad meil isegi protestiaktsioonid karusnahkade vastu. Kahjuks tundub mulle, et rohelised alustasid erakonnana liiga hilja, et oma maailmavaade rahvale maha müüa.

Kui mõelda loogiliselt, siis üle paari protsendi häältest ei tohiks rohelised kevadel saada. Kui aga võtta praegune situatsioon, kus inimestel on hirmus vähe valikuid ja väga suur hulk on neid, kes ei oska oma eelistust öelda ehk on poliitikas pettunud, siis võivad rohelised tõepoolest koguda suure hulga protestihääli.

Oluline moment on aga siin tegijatel, sest valija hääletab eelkõige ikka nime ja näo poolt. Rohelistel ei ole tuntud nägusid eriti pakkuda. Teisalt on see jälle positiivne, et nende seas on uued tegijad, kes pole käinud ühest parteist teise.

Juhan Kivirähksotsioloog

Olen üht meelt selle 75 protsendiga inimestest, kes tänavusuvises uuringus avaldasid arvamust, et roheliste erakonda on meie poliitikasse vaja. Seejuures 15 protsenti leidsid, et rohelist jõudu on kindlasti vaja. Ent ütlen nii nagu suvel ka Strandbergile, et sellest tulemusest ei tohi sattuda ekstaasi. Rusikareegli järgi tuleb tegelikult 15 protsenti kindlaid toetajaid jagada kahega, et siis kokku saada nende hulk, kes lõpuks roheliste eest hääle võivad anda.

Lõpuks on väga palju kinni ikkagi roheliste persoonides ja müügitehnikas. Kui neil oleks rahamasin taga, siis oleks pilt sootuks teine. Eelkõige tuleb inimestele just selgeks teha, et nad ei ole lihtne nišipartei, vaid rohelistel on ka oma sotsiaal- ja kaitsepoliitika.

Andrus Saarsotsioloog

Kui vaadata Euroopasse, siis roheline pole enam ammu moevool ja minu arvates ei peaks nad ka Eestis end defineerima parteina. Minu silmis väärivad nad toetust pigem kui kodanike algatusgrupp. Neile kui parteile on rong minu arvates läinud.

Anu Tootspolitoloog