Eesti ajakirjanduse elav legend Toomas Sildam läheb riiki teenima

Toomas Hendrik Ilves on äsja valitud Eesti presidendiks, tulevane meedianõunik Toomas Sildam soovib talle õnne. Foto: Tiina Kõrtsin

Täna ilmub Postimehes Toomas Sildami viimane lugu. Eesti ajakirjanduse elav legend, inimene ja aurik, mees, kes üle veerand sajandi on intervjueerinud väeteid ja vägevaid, paadialuseid ja presidente, asub tööle presidendi meedianõunikuna, kirjutab Kalle Muuli.

Üks eelmise presidendi nõunik turtsatas paar päeva tagasi Sildamit kohates sapiselt: «Noh, kas võtsid oma tasu (Ilvese presidendiks tegemise eest – toim) kohe meedianõuniku kohana välja?»

Ta vaeseke ei osanud aimatagi, et Sildami palk ametivahetusega ei tõuse, vaid ta jääb Kadriorgu asudes ilma hoopis ametiautost ja paljudest muudest hüvedest, mis tal Postimehes on – võrdlemisi suur vabadus kaasa arvatud.

«Paluks mitte muiata,» selgitas Sildam oma elukutsevahetust toimetusele saadetud lahkumiskirjas, «aga minu otsuses on ka suur annus soovi seda riiki teenida.»

Ühiskonnas, kus kaitsepolitsei vahistab altkäemaksuvõtmise kahtlusega peaaegu iga nädal mõne kõrge ametniku, on sellist juttu tõesti raske muigamata lugeda.

Vastutab kõigi ja kõige eest

Kas 44-aastane Sildam on sinisilmne maailmaparandaja või järjekordne saamahimus küünik, kes riigipiruka juurde oma tükikest nosima tõttab?

Presidendivalimiste eel, poliitikareporteri kõige kibedamal tööpäeval, kaob Sildam sõnagi lausumata kohe pärast hommikust koosolekut toimetusest. Ta sõidab Mustamäe haiglasse, viib seal lamavale keskerakondlasest riigikoguliikmele Olev Laanjärvele värsked ajalehed ja vestab voodiserval viimaseid uudiseid. Tund hiljem on ta tööl tagasi ja taas presidendivalimiste kallale.

See on Sildami viis asju ajada. Eraelu ja tööelu põimuvad tema esituses sageli kuueteisttunniseks katkematuks suhtekorraldusahelaks, aga ometigi suudab ta need kaks elu teineteisest mingil imetabasel moel lahus hoida.

Enamik ajakirjanikke isegi ei tea, et taasiseseisvunud Eesti esimene siseminister on haige, aga kunagine elukutseline politseihirm käib endisele siseministrile haiglas seltsi pakkumas sagedamini kui viimase erakonnakaaslased.

Kui Eesti avalikkust raputab teade, et politsei vahistas poisikeste pilastamises kahtlustatuna kunagise menureporteri Toomas H. Liivi, istub Sildam pool tundi arvuti taga liikumatult nagu hunnik õnnetust. Lõpuks pöörab ta end aeglaselt ringi ja pärib väga vaikse häälega, kas pedofiiliat saab ravida või on see parandamatu viga.

«Ma tahaksin teada, kas ma oleksin saanud teda kuidagi aidata,» ütleb ta siis justkui kuskil eemal viibides. «Juba siis, kui Liiv veel toimetuses töötas, võis ju midagi aimata, aga ma ei osanud midagi teha, et teda aidata.»

Seegi on Sildam. Ta vastutab enda meelest kõigi ja kõige eest, mis tema kuuldekaugusse ja nägemisulatusse jääb, ning püüab oma «valitsemisala» kogu aeg joones hoida. Kui võimalik, siis märkamatult, esiplaanile tikkumata, nukujuhi kombel nööre sikutades, aga kui vaja, siis ka sirmi tagant välja astudes.

Küllap oli see juhus, et koolivend Madis Jürgen, praegune Eesti Ekspressi ajakirjanik, kutsus Sildami 1980. aastate lõpus noorteliikumise Kodulinn ajakirjandusringi artiklite juurde fotosid tegema. Sildam oli isalt kingiks saanud fotoaparaadi Zenit-E ja nii debüteeriski ta ajakirjanduses mitte sulesepana, vaid hoopis fotograafina.

«Eks ma ikka proovisin aeg-ajalt midagi kirjutada ka,» meenutab Sildam nüüd, «aga Tiina Mägi, Kodulinna hing, arvas siis, et ega mul eriti tasu proovida.»

Paar aastat hiljem oli Sildam juba noortelehe Säde palgaline korrespondent, kelle lood ilmusid sageli ka üleriigilises päevalehes Noorte Hääl. Kõrgkooli jaoks ajakirjanikutöö kõrvalt paraku enam mahti ei jäänud.

«Leiba oli vaja teenida,» poetab Sildam selgituseks ja lisab, et pikemalt ta sellel peatuda ei taha.

ALATI Õigel ajal õiges kohas

Sädemest alates näib Sildami ajakirjanikukarjääri juhtivat üks õnnelik juhus teise järel.

Neist kõige suurem, lausa elupäästja, tabas 2002. aasta sügisel Moskvas. Ta oli juba ostmas piletit just samale Dubrovka teatri etendusele, mille publiku terroristid pantvangi võtsid ja ründajad hiljem maha tapsid, kuid otsustas siis, et läheb teatrisse päev hiljem.

Aga enne seda tõesti suurt ja õnnelikku juhust on Sildamil olnud ajakirjanikuna niisugusel hulgal õnnelikke juhuseid, et paratamatult tekib küsimus, kas see kõik saab olla juhus.

1989. aasta tutvustas tollane siseminister Marko Tibar Sildamit puhtast viisakusest Afganistanis sõdinud kindral Gnezdilovile ja küsis lõõpides, lihtsalt suusoojaks, kas kindral võtab ajakirjanikuhakatise vastu, kui see peaks kunagi Afganistani sattuma.

Sellest juhuslikult pillatud lausest sai alguse Sildami tõeline tähetund, mida Margus Mets meenutab nii: «Kui minust sai 1989. aastal Noorte Hääle peatoimetaja, oli Toomas Sildam sõjareporterina Afganistanis. Midagi nii julget ja ambitsioonikat polnud Eesti ajakirjanduses veel keegi korda saatnud. Noorte Hääles ilmunud materjalid avaldas ka Helsingin Sanomat. Neil ei olnud õnnestunud oma reporterit lahingutandrile saata.»

Kaks aastat hiljem, 1991. aastal, oli Sildam juba Vilniuse teletorni juures just selsamal saatuslikul 13. jaanuaril, kui Vene tankid rahvamurdu sööstsid.

«Siis tundsin küll tõelist hirmu,» meenutab Sildam. «Mul oli käes fotoaparaat, teadsin, et pean selle pea kohale tõstma ja pildistama, aga ma ei julgenud. Sõdurid olid nii ligidal ja ma nägin sealsamas laipu.»

Poolteist aastat hiljem, suvel 1992, marssisid Eesti eriteenistuse juhid Jaan Toots ja Kalle Klandorf automaaturite saatel Kuku raadio stuudiosse ja teatasid otse-eetris, et KGB on alustanud Eesti Vabariigi eriteenistuse vastu laimukampaaniat, mida juhib ajakirjanik Toomas Sildam, agent nimega Kristjan.

Kuigi tegu on läbi aegade ühe jõhkraima riigiametnike rünnakuga ajakirjaniku vastu, ei võtnud Sildam enesekaitseks suurt midagi ette. Klandorf oli tema perekonnasõber ja sõpra ta kohtusse kaebama ei hakka, käitugu see kui tahes alatult.

Sellest vahejuhtumist jäi Sildamile veel pikaks ajaks külge kerge KGB lehk. Kui mõnel ajakirjanikul ikka kogu aeg juhtub ja veab, siis võib mõni vähem edukas kolleeg tahes-tahtmata hakata kahtlustama, et õnneseene saatust suunab kellegi karvane käsi.

Sildami harjumus ka kolleegide ringis oma allikaid kaitsta ja vahel vaikselt muiates salapäratseda aitas tondijuttude levimisele üksnes kaasa.

Sildam on toonud avalikkuse ette Eesti ühe vägevaima poliitskandaali, mis on ajakirjanduslukku läinud lindiskandaali nimel all. Ta on kangutanud oma artiklitega ametist ministreid ja kantslereid.

Aga kui küsida, mis on tema suurimad saavutused ajakirjanikuna, siis meenutab ta hoopis Kilingi-Nõmme eluaegsele emakeeleõpetajale «hangitud» kodakondsust, ajakirjanduslikku abi uue Vasknarva piirivalvekordoni rajamisel, sõduritele annetustena kogutud

40 000 raamatut, ajateenijatele välja nuiatud tasuta bussisõitu suuremates linnades ja 2001. aastal Juhani Püttsepaga kahasse kirjutatud ja Postimehes ilmunud artiklisarja «33 päevaga ümber Eesti».

«See oli tõesti suur asi,» kiidab Sildam. «Nii tohutu hulga Eesti inimestega ei kohtu ma vist enam kunagi.»

Epiloogi asemel ehk 25 aastat hiljem

Korralike ajakirjandusfotode tegemist pole Sildam ikka veel ära õppinud, ehkki ta endistviisi vahel lehe tarbeks fotosid teeb. Niisamuti pole tal siiamaani kõrgharidust. Neljakümneaastase mehena omandas ta lõpuks inglise keele, ja läks 2002. aastal ka ülikooli ajalugu õppima.

Aga mõned eksamid on veel tegemata. Diplomitöö tuleb lähiajaloost, lubab Sildam, kuid ei täpsusta teemat.

Sildamlikud seigad

Kaarel Kaas ,

endine kolleeg Postimehest

Seltskond Peterburist konverentsilt tulnud eestlasi – mõned diplomaadid ja mõned ajakirjanikud – otsustas 2002. aasta veebruaris õhtueinet võtta. Esimene teele jäänud söögikoht Narvas oli McDonalds.

Seltskond võttis oma hamburgerid ja friikartulid ning platseerus ühte seinaäärsetest laudadest. Ja korraga – klaasseina taga seisid kaks väikest poissi ja vaatasid ainiti laual lebavaid hamburgereid ja kartulitopse. Poiste riided olid silmanähtavalt väga kehvakesed.

Sildam tõusis sõnagi lausumata püsti. Paari minuti pärast läks üks McDonaldsi teenindajatüdrukutest välja ja andis kummalegi poisile suure take-away-koti hamburgerite ja friikartulitega.

Paari aasta eest avanes Viljandi jalgpalliklubil Tulevik harukordne võimalus: nad said sõita Türkmenistani sõpruskohtumisele.

Kuna isakese-diktaatori Saparmurat Nijazovi jumaldamise tähe all elava Türkmenistani piirid on tavaliselt välismaalastele lukus, tähendas selle maa väisamine ajakirjanikule magusat kompvekki.

Kuidagi jõudis kuuldus reisist Sildami kõrvu. Ta suutis viia asja niikaugele, et sõitis lõpuks koos jalgpalliklubiga Türkmenistani – kui meeskonda saatev spordireporter.

Postimehe spordilehekülgedel ilmus Sildami sulest sõpruskohtumise tulemusi ja käiku kajastav looke.

Pärast Eestisse naasmist muidugi ka lood sellest, kuidas Türkmenistanis tegelikult elatakse.

 

Rasmus Kagge ,

kolleeg Postimehest

Toomase veenmisoskusest! 2003. aastal otsustasime, et aitab naljast, astume koos Tartu Ülikooli ja lõpetame poolelijäänud haridustee.

Alati kui tunnid jõudsid faasi, kus õppejõud hakkas tutvustama eksami sisu ja selle läbiviimise korda, ehk kas suuline või kirjalik, tõstis Sildam tagumistest ridadest peanupu, käivitas oma baritoni ja alustas.

Tavaliselt piisas mõnest minutist, et õppejõud sulaks ning ümber otsustaks: klassikalist eksamit seekord ei tule, selle asemel kirjutavad tudengid kodus essee! Tõsi, päris kõiki õppejõude ta siiski ümber ei rääkinud.

 

Tiina Reinart ,

kolleeg Postimehest

Sildami suured helehallid silmad lähevad veelgi suuremaks ja neisse ilmub ilmsüütu pilk.

See juhtub, kui ta mängu ilu nimel üritab maha müüa mõnd hulljaburat ideed või õigustada kellegi ennekuulmatut käitumist. Sildami hääletoon püsib seejuures üliveenev, argumendid varieeruvad skaalal intellektuaalselt huvitavast geniaalseni.

Teda tundvad inimesed taipavad silmakuju järgi kiiresti, et on kaks võimalust: võtta väljakutse vastu ja toksida paar setti mõttepingpongi või paljastada Sildamis tärganud demagoog.

Sildam on mõnegi kolleegi proovile pannud. Ta on kirjutanud lugudesse lauseid, mille ajalehes ilmumine võinuks lõppeda pehmelt öeldes jamaga. Pärast on ta siiski salamisi uurinud, kas toimetajad on tema pikantset kinki märganud.

Suisa legendiks on toimetuses muutunud lugu, kuidas Sildam üht nooruslikult uljast suvereporterit «kasvatas».

Uudistetoimetust juhtinud Sildam kutsus suvereporteri enda juurde ja küsis, endal silmad jälle suured ja süütud: «Kas sa tead, kes on kapten Piht?»

«Nimi on nagu tuttav,» vastas suvereporter ebalevalt.

«Tuleks ta üles otsida,» jätkas Sildam.

Suvereporter seisis koostöövalmilt.

«Intervjuu teha…,» jätkas Sildam.

Suvereporter ei ilmutanud ikka taipamise märke.

Piinliku lõpuni see vestlus siiski ei läinud. Sest džentelmenina oskab Sildam alati korraldada pehme maandumise. Kui ta ka näiteks naiskolleegil tooli alt tõmbab, siis ühtlasi tagab, et too end vigaseks ei kukuks.

Naiskolleegidele, kes ei kipu jagama tema elevust, kui on avanemas võimalus sõita Bagdadi või Kabuli, jutustab Sildam sõjast naljatoonis. Räägib näiteks niisuguse loo. Öö. Lennuk Afganistani taevas. Alt paistsid vilkuvad tuled. Saluut? «Smotri, kak krasivo,» pöördus Sildam ühe lennukis istunud mundrikandja poole. (Vaata, kui ilus.) «Durak, eto nas streljajut,» sai ta vastuseks. (Loll, meid tulistatakse.)

Sildam julgeb enda üle naerda ning on nii palju mees, et ei pelga enne äralendu tunnistada – kõhe on. Ja ta helistab pärast õnnelikku maandumist Bagdadist neile, kes muretsevad.

Sildam on ka ajakirjaniku rollis riigi avalikke suhteid korraldanud. Viimati tuli tal mõte, et kolme Pärnumaal liiklusõnnetuses hukkunud noore mehe matusepäeval võiksid autoantennide küljes olla mustad lindid. Valitsusele mõte meeldis.

Vähemalt korra on Sildam suhteid «korraldanud» Kadriorus. Mõne aasta eest leppis ta presidendi kantseleiga kokku, et riigipea vastab aasta lõpus Postimehe lugejate küsimustele. Kuidagi juhtus aga nii, et president sai sellest lubadusest teada ühel ilusal hommikul ajalehte lugedes. Sirgeselgse mehena olevat ta end kiiresti kogunud: «Ma olen nõus vastama küll…»

 

Arvamus

Toomasega seoses meenub mulle kohe üks dokumentaalfilm, mida sakslased väntasid Eestis 1990. aastate keskel siinsest organiseeritud kuritegevusest. Ses filmis oli kolm peaosalist ja üks filmitähtedest oli just Toomas.

Toomas on ja jääb üheks Eesti parimaks kriminaalreporteriks, olgugi et ta on viimastel aastatel tegelnud teiste teemadega. Ta on sellel alal kõva asjatundja, eriti seoste kokkuviimisel ja inimeste täpsel iseloomustamisel.

Kindlasti võib öelda, et ta oli esimene ajakirjanik Eestis, kellele hakati kaarte avama. Kuid ta oskas väga edukalt ka ise jalga ukse vahele sokutada, et võimalikult palju teada saada. Toomas oskas hästi külje alla ujuda asjatundjatele, kes infot valdasid ja analüüsisid.

Koit Pikaro

kriminaalpolitsei juht 1990. aastatel

Ma imetlen teda kui ajakirjanikku – terav sulg ja mõistus, enamasti põhjendatud ja argumenteeritud lood. Julgen öelda, et ta on üks Eesti parimaid ajakirjanikke, kuigi on viimasel ajal vähem kirjutama hakanud.

1980. aastate lõpus ja 1990. alguses käisime väga tihedalt läbi. Toomas oli sagedane külaline mu kodus ja temal oli suur osa selles, et mu tütardel on emakeel käes nii kõnes kui kirjas. Ta õpetas neid, plikad ootasid Toomast alati, et eesti keele harjutusi teha.

Olen Tomile öelnud, et kahtlen tema nüüdses valikus. See on raamidega töö ja ajakirjanikul on suurem vabadus kui pressiesindajal. Arvan, et nõuniku amet pakub vaheldust ja uusi väljakutseid, kuid tema hingele see ei meeldi, et peab muutuma ametnikuks. Panen kahtleva punkti.

Kalle Klandorf

eriteenistuse endine juht

Nõuab suurt mehisust jätta senine turvaline elu ja minna täielikku teadmatusse. Samas ei saa temast Uno Maasikase tüüpi ajakirjanikku, kes olles koondatud ka Videviku toimetusest, leiab end trolli- või trammitrusti lehe toimetajana, sest kodaniku positsioon vajab väljendamist.

Toomasel on nüüd järgmiseks 20 aastaks töö garanteeritud. Ta sobib väga hästi praeguse presidendiga, ning teades tema äärmiselt häid suhteid järgmise presidendi Siim Kallasega, püsib Toomas Kadriorus ka tema kaks ametiaega.

Urmas Ott

saatejuht

Ühised meeldejäävad kuud Eestimaa külades

Juhani Püttsepp

Kui kõik päevad kokku lugeda, olime aasta 2001 kevadeks koos Toomas Sildamiga arvuti taga istunud kolm kuud, et Postimehe tagaküljele lugusid kirjutada.

Logistasime fotograafide Toomas Huigi ja Peeter Sirgega allikate otsinguil tuhandeid kilomeetreid külavaheteedel, tutvusime kõikvõimalike alevieinelaudade menüüdega ning ööbisime turismitalude ja võõrastemajade mugavates ning vähem mugavates oludes. Nii valmisid sarjad «33 päevaga ümber Eesti», «Nelja numbri pööripäev», «Venemaa enne presidenti» ja «Eesti mees võõras sõjas».

Kui külastasime Kaika nõida, siis kohtumise lõpu poole ütles Laine-tädi: «Mina olen postiljonina eluaeg lehti kandnud, nüüd peab Postimees pisut ka mind kandma.»

Kandsimegi Toomasega Kaika nõida veidi aega ning maad kätel. Toomas, kes igapäevaelus on särav inimene, hakkas nõia kandmisest veel rohkem särama.

Kõige suurem tunnustus oli, kui Helju Vals märkis meid ära meediaarvustuses pealkirjaga «Ühiskonna valvekoer» ja Tõrva puhvetipidaja tõi omalt poolt lauda konjakipitsid, soovides: «Pidage vastu, poisid!»

Kui nüüd Tallinna satun, eelistan öömaja küsida Toomaselt ja tema elukaaslaselt Britilt. Kõik tundub olevat nagu varem: kohtume, sõidame ja muudkui räägime – omavahel ning mobiiltelefoniga. Õhtutuledes linn libiseb mööda, peatume poe juures, et midagi söögilauale võtta.

Peame pikalt aru, mida valida. Toomas täpsustab salati koostist. Letitöötaja tülpinud ilme kaob, ta ajab end sirgu, juba naeratab, justkui õige tunne tuleb sisse.

Iga poemüüja, parklavalvur, kojamees ei pruugi ju teada, kes on Toomas Sildam, aga tundub, et Toomas Sildami läheduses hakkavad inimesed uskuma, et õiglus pole ilmast kadunud.

Kord, kui ühe Lõuna-Eesti turismitalu suitsusauna jahedalt lavalt pigistena alla ronisime, selgus, et vesi tõrres oli põhjani jäätunud. Võite ise ette kujutada, mis edasi juhtus.