Janune õllesõber ei pea südaöises Tallinnas kartma kuivale jäämist

Balti jaama kohvikust sai kella ühe paiku öösel soetada kinnise Saku Heleda õlle ilma müüjapoolsete küsimusteta, kuigi ta heitis ukse taha jääva parkla suunas kahtlustavaid pilke. Foto: Artur Sadovski

Kuigi juba enam kui aasta ei tohi üle riigi alates kella kümnest õhtul alkoholi kaasa müüa, pole Tallinna kesklinnas vägijooki kätte saada kuigi keeruline.

On neljapäev. Kell näitab pool tundi üle südaöö. Sõidame mööda Tallinna tühje tänavaid ja meist mööduvad vaid kihutavad taksod.

Kurk kuivab. Otsime kohta, kust saaks kinnises pudelis õlut kaasa osta. Keegi meist kolmest ei usu, et selliseid kohti Tallinnas pole.

«Ma tean,» lausub autojuht ning keerab masina vilkuva kollase fooritule alt sadama poole. Kuulujuttude järgi pidavat sealse City Hotel Portuse ees looklema öösiti lärmakate rullnokkade järjekorrad. Sealt saavat pudeli kesvamärjukest lausa vastuvõtulauast.
Jutt on paljutõotav.

Moodsa viisaka hoone ees kaigub aga vaid taamale jääva autotee tuhm liiklusmüra ning näha pole hingelistki. Astume siiski sisse.

«Tere,» ütlen vastuvõtulauas istuvale noormehele. «Meil on väike mure.» Ta vaatab meid abivalmil pilgul. «Kas oleks võimalik õlut kaasa osta?»

«Jah, aga ainult siis, kui ma selle enne avan,» vastab administraator ning lisab, et üks pooleliitrine Saku Originaal maksab 55 krooni.

«Ei-ei, meil on vaja kindlasti kinniseid. Kuidas me neid muidu transpordime?» ei jäta ma jonni, kuid mees jääb endale kindlaks.

Ei saa, kuna ei lubata ja kuna sellest võib talle endale probleeme tekkida. Hea küll. Jätame ta rahule ja liigume edasi.

«Võib-olla oli see koht liiga viisakas,» pakun autosse istudes. «Peaks otsima veidi odavamaid, näiteks hosteleid.»

Kasiinod jätame meelega välja, kuna seal tahetakse, et sisenejad end registreeriks.
Kell saab kümne pärast kaks. Varem välja prinditud kaardi pealt võib näha, et Rotermanni kvartalis asub 16 Euro hostel. Kõrgete majade vahele jäävasse kitsasse koridori surutud majutusasutuse ees istuvad kaks noort, õllepudelid näpus. Avaratest valgustatud akendest paistab viinalett.

Möödume noortest, astume sisse ja küsime, kas oleks võimalik õlut kaasa osta.
«Jah,» vastab blond tütarlaps ning ulatab meile kaks Saku Kulda. Kassast ta midagi läbi ei löö. Ühe purgi eest küsitakse 30 krooni. Tavaline baarihind. Lahkume viisakalt tänades. Nii lihtne see oligi.

«Võiksime proovida ka Balti jaama kandist,» pakun ja sõidame sinna. Kõigepealt hakkab valgustuse tõttu silma Shnelli hotell, kus aga soovitatakse proovida nurga taga asuvast kohvikust.

Ööpäev läbi avatud, söökla välimusega kohvikus istub neli-viis inimest. Vene keelt kõnelev sinise T-särgiga mees annab žestiga mõista, et «kohe», ning ilmub mõne minuti pärast leti taha.

Ühe õlle eest küsitakse 30 krooni. Ei mingeid küsimusi. Mees heidab kahtlustava pilgu akna taha jäävasse parklasse, teadmata, et just sealt on tema poole sihitud fotoaparaat, ja ulatab pudeli. Kassa sellest tehingust midagi ei tea. Lahkun.

Sõidame mööda Toompuiesteed, kuni paremale jääb Uniquestay hotell, mille akendest paistab ka baarilett.

«See on liiga viisakas koht. Sealt nagunii ei saa,» ütleb keegi. «Aga milline üllatus, kui saaks,» vastan.

Astun sisse. Vastuvõtulaua taga seisev ehmunud neiu nendib, et õlut küsitakse temalt kaasa küll esimest korda. Ta viitab kellale ja ütleb: «Selliste asjade peale peaks varem mõtlema.»

Manan näole mureliku ilme ning vastan: «Oleks pidanud jah.»

Vanalinnas hakkab silma mitu kohta, kust nagu võiks õlut kaasa saada, aga ei saa. Jalutame mööda kitsaid tänavaid, kus turistid võistu röögivad ja üksteise abistavate õlgade najal ringi tuigerdavad.

Pärast mitme koha väisamist ja eitavat vastust astun Uue tänava äärsesse hoovi peitunud Berni hotelli. Küsin kenalt blondilt neiult õlut.

«Kaasa?» – «Jah.» Ta vastab viisakalt, et saab ikka. Võtan kaks Saku On Ice’i, mõlemad kinnises pudelis, mille eest kokku küsitakse 80 krooni.

Kuna akna ette pargitud autode tõttu ei saanud fotot teha, ostame veel ühe 50-kroonise õlle, millega antakse kaasa ka tšekk. See kinnitab, et müük toimus 2.49 öösel.

«Mis nüüd?» küsib üks meist nõutult ja teised kaks kehitavad õlgu. Pole ju varem öösiti selliste mõtetega linna peal tuianud.

Ettenägelikuna oleme oma kodud piisavalt varustanud. Nüüd ei teagi, kuhu edasi minna. Kristiine keskuse tanklast leiame asjatundja.

«Proovige bussijaama lähedalt baarist,» ütleb abivalmis taksojuht ning juhatab täpsemalt teed.

Tartu mnt 81 keldris asuva «Baari» uks on aga juba kella kahest suletud. «Siit tuleb kindlasti läbi astuda,» ütlen ja läheme laiali, kuna väsimus tikub peale.

Laupäeva öösel kell pool kaksteist olen tagasi. Ses baaris tümpsub venekeelne popmuusika. Külastajaid pole.

Leti ääres istub tüse prillidega meesterahvas, kes tulijale tervituseks midagi ühmab. Tõuseb ja sammub teisele poole letti.

«Kas õlut kinniselt kaasa saab?» küsin. Ta noogutab. Palun kaks A. Le Coq Premiumi, mille eest tahetakse kokku 60 krooni. Lükkan kaardi makseterminali ning mees küsib, kas tahan ka tšekki. Muidugi tahan.

Pistnud pudelid kotti, sammun läbi saju veest sillerdava Tartu maantee kaudu kesklinna poole. Keskturu trammipeatuses paljastub öise Tallinna mitmetahuline pale ja meelemürkide mõju mõnele inimesele.

Peatuse pingil istub uimases olekus mees, tema süles õbluke naisterahvas. Neid jälgivad üle tee kaks dressides irvitavat meest, kellest üks sügab mitmepäevast habet ja lausub midagi. Nad naeravad.

Trammi ootav vanem naisterahvas vaatab pingsalt kaugusesse, tahtmata teada, mis toimub. Toimub see vanainimeste asi. Aga see on juba teine lugu.

Niisiis leidsime üksnes Tallinna kesklinnast suurema vaevata neli kohta, kust saab öösiti õlut. Kui palju on neid tegelikult, võib vaid arvata.
----------------------------------------------------

Kuidas tõkestab politsei öist alkoholimüüki?
Vastab Kristian Jaani
Põhja prefektuuri korrakaitseosakonna juht:

Politsei kogub informatsiooni ja kontrollib selle põhjal asutusi, kus öisel ajal alkoholi müüakse. Tulemused on rahuldavad ehk siis ei saa öelda, et Tallinnas ja Harjumaal toimuks massiline seaduserikkumine ning kõikjalt oleks võimalik öösel alkoholi osta.

Kui sageli käiakse tegemas öiseid pistelisi kontrolle?

Piisavalt.

Kuidas on olukord aastatega muutunud?

Möödunud aastatega võrreldes on olukord paranenud ning ettevõtjad teavad, et alkoholi käitlemise korda rikkudes on neil oht jääda alkoholimüügi litsentsist ilma. Seda otsustab aga juba kohalik omavalitsus.