Toomas Hendrik Ilves lubab kodanikele riigi tagasi anda

Toomas Hendrik Ilves laupäeval pärast valimisvõitu tema toetajatele korraldatud tänupeol. Ta oli just öelnud: «Tänan teid, kes olete mind toetanud, sest olen tundnud teis ära enda soovi teha Eesti tõeliselt euroopalikuks riigiks.» Foto: Raigo Pajula

Eesti järgmiseks presidendiks tõusnud Toomas Hendrik Ilves kinnitab, et võttis laupäeval senise riigipea Arnold Rüütli lillekimbu vastu tänutundega ning kutsub parlamendivalimiste eel loobuma «Kes keda?» suhtumisest.

Kus olete õppinud tegema mittemidagiütlevat nägu, mille tõmbasite endale ette, kui laupäeval loeti valimiskogus ette teile antud poolthääli – 1, 2, 3... kuni 174?

Ma ei tea. See ei ole õpitud. Tegelikult pärast kõike seda, mida olen viimastel nädalatel läbi elanud, siis ega väga närviline olnudki. Mõtlesin, et nüüd see lihtsalt tuleb, vaatame.

Olite te üllatunud valimiskogu tulemusest?

Mitte eriti üllatunud, aga samal ajal oli ikka põnev vaadata, kuidas läheb.

Millise tundega võtsite Arnold Rüütlilt vastu lillekimbu ja õnnitlussõnad?

Tänutundega. Tema käitus, nagu Eesti Vabariigi president käitub.

Milline vastaskandidaat Rüütel teile oli?

Minust teistsugune.

Kas 174 häält on vähe ja oleks teil parem tunne, kui poolthääli tulnuks rohkem?

Kui vaadata, mis on see toetus, mida olen saanud läbi kuude ja eriti viimasel ajal, siis... sellest aitab. Kuna avalik toetus on 65–70 protsenti, siis pigem näeme, et need valimistulemused siin [valimiskogus], olgem ausad, ei esinda proportsionaalselt Eesti elanikkonda.

Kui tõsiseks peate võimalust, et riigikohus tühistab kahe valijamehe volitused, ja...

Ma ei ole jurist ja ei oska seda hinnata. Aga mulle on öeldud, et need kaks juhtumit ei ole eriti usutavad.

Miks teie võitsite?

See küsimus ei tohiks olla mulle suunatud. Ju siis valijamehed otsustasid, et nad tahaksid minu poolt hääletada.

Kuidas kavatsete ühiskonnas ületada lõhe, et ei oleks enam seltskonda, kes istuks, käsi rusikas taskus?

Ma ei tahaks üldse, et oleks rusikaid, kas taskus või väljaspool. Meie ülesanne on tuua riik tagasi kodanike juurde, sest eriti selle kampaania ajal oleme sageli näinud, kui inimesed käituvad kodanikena, siis neisse on suhtutud poliitiliselt nii, nagu ei tohi kodanikesse suhtuda.

Meil ei ole niivõrd politiseeritud ühiskond, et võiksime endale lubada suhtumist, kus hakatakse kohe ähvardama inimesi, kes lihtsalt arvavad midagi või kelle südametunnistus sunnib neid midagi ütlema... See lõhe ei käi nende vahel, kes [presidendi valimisel] toetasid üht või teist kandidaati, vaid see käib läbi joone – kuidas me suhtume oma kodanikesse.

Kuivõrd saab pärast neid valimisi Eesti rahvas oma minevikuga rahu teha, nagu te ühes septembri alguse avalduses soovitasite?

Usun, et peame tegelema olevikuga. Me ei pea ajalugu eitama ja seda tuleb teaduslikult uurida, aga mind teevad väga murelikuks viimase aja sündmused, kus kodanike vaba tahe satub mõnede poliitikute poolt kõva löögi alla. Järelikult, peame taastama kodanike usu oma riiki ja riigi kodanikele tagasi andma.

Te räägite 80 kultuuritegelase teid toetavast pöördumisest ja valijamehe Ene Maateni ülestunnistustest, kuidas teda kallutati tühja sedelit valimiskasti laskma?

Muu hulgas jah.

Kas peate tõesti võimalikuks, et pärast sellist valimiskampaaniat saab keerata valge ja puhta lehekülje, kui teie tänukõnet tsiteerida?

Usun, et on vähemalt presidendi kohustus olla suuremeelne. Ja tsiteerides Marcus Aureliust: parim kättemaks on mitte muutuda nendesuguseks.

Oponendid juba kritiseerivadki teid, et kasutate pidevalt kättemaksu motiivi.

On imelik kuulda neid sõnu inimestelt, kes on kodanikualgatusi ahistanud. Marcus Aurelius oli rahu pooldav filosoof ja tema tsitaat ongi suhtumise «Kes keda?» vastu. Nii ei kasuta ka mina mingit kättemaksu motiivi, pigem kutsun inimesi üles põlgama sellist käitumist, nagu pidime paraku täheldama valimiskampaania ajal.

Mida ütlete Rüütli toetajatele, kes nüüd on solvunud?

Meil on demokraatlik protsess, siin ei tohiks end kunagi tunda solvununa, et valimised läksid nagu läksid.

Tegelikkus ei ole nii lihtne ja teie olete nüüd ka Rüütli toetajate president.

Muretseda pole vaja, kõik me proovime ju ühiselt teha Eesti elu paremaks.

Kuhu suunda te Eesti viite?

Tugevamalt Euroopa keskmesse.

Kus siis Eesti praegu on?

Nagu väga mitmed uued liikmesmaad, ei kuulu ka Eesti praegu kõige tõsiseltvõetavamate Euroopa riikide hulka. See ei ole minu hinnang, vaid nii kirjutavad sageli analüütikud Ida-Euroopa kohta.

Mitte-eestlaste seas on teie toetus väike, napp 20 protsenti. On see teile probleem ja kuidas kavatsete seda parandada?

Üle maailma on erinevatel [rahvus]gruppidel erinevad eelistused, nii nagu USAs kipuvad mehhiklased toetama demokraate ja Miami kuubalased toetama George W. Bushi. Ma ei teeks sellest mingit suurt numbrit.

Need mehhiklased ja kuubalased elavad USAs, Tallinna ja Ida-Virumaa venekeelsed inimesed aga Eestis, mille president te nüüd olete. Kuidas te lõhet nende ja enda vahel kärbite?

Ma räägin inimestega.

Kus kasutate presidendi voli, mida tal väga palju pole?

Presidendil on roll olla kodanike kaitsja, ta võtab sõna, kui kellelegi tehakse liiga. Ta on inimene, kes vaatab ka selle järele, et meie välispoliitika on tõhus, ta on inimene, kes hoolitseb selle eest, et meil on tõhus tsiviilkontroll sõjaväe üle... Need on kõik valdkonnad, kus presidendil on pädevust.

Kuidas teie võit mõjutab kevadisi parlamendivalimisi?

Ei oska öelda. Teiseks, Eesti president – tuletan teile kõigile meelde – on põhiseaduse garant, aga poliitiliste erakondade suhtes on ta neutraalne.

Milline on teie sõnum väljapoole Eestit?

Kui pikalt ma peaksin rääkima? Väga lühidalt: meil on vaja diskussiooni, et Eesti saaks ise aru, kuhu me tahame minna. Tahaksin, et Eesti oleks jõuliselt Euroopa ideede generaatorite hulgas, et jõuaksime Euroopas tegijate sekka, ja seda mitmes valdkonnas.

Olgem ausad, pärast ELi laienemist on ühendusse tulnud uute liikmesriikide mõju tunduvalt väiksem, kui me ise tahtsime ja kui meilt oodati. Eesti peaks olema üks nendest riikidest, kes hakkaks Euroopas rohkem sõna võtma.

Kas olete välispoliitikas sama aktiivne nagu oli Lennart Meri?

Iga inimene on omamoodi. Kindlasti olen ma välispoliitikas aktiivne, kuid tuleb möönda, et välispoliitiline kontekst, milles tegutses taasiseseisvumise järgne esimene president, oli hoopis raskem, väljakutsed palju suuremad ja tema oli palju suurem teerajaja kui mina saan olla. Loodetavasti ei tule minule kunagi selliseid väljakutseid nagu tuli Lennart Merile.

Suhted Venemaaga?

Kui Eesti tahab neid suhteid muuta, siis tee Moskvasse käib läbi Brüsseli.

Vene riigiduuma väliskomitee esimees Konstantin Kossatšov jõudis juba öelda, et teie olete alati olnud Eesti-Vene suhetes radikaalsete vaadetega. On tal õigus?

Kuidas saab pidada radikaalseks arvamust, et Eesti okupeeriti? Sest Kossatšov põhjendas oma väidet sõnadega, et ma pole kunagi tunnistanud fakti Eesti juriidilisest astumisest NSV Liitu. Jah, siin olen ma väga radikaalne. Aga järelikult on ka EL väga radiaalsete vaadetega.

Teie töö Euroopa Parlamendis jääb nüüd pooleli?

Kui astun presidendiametisse, siis pean teise ameti maha panema. Ei saa olla mõlemas kohas.

Kuidas jääb edaspidi võsajuurimisega Ärma talus?

Usun, et jätkan selle tegevusega. Tuletagem meelde, et isegi George W. Bushi lemmikajaviide on võsalõikamine.

Milline on teie äriplaan Ärma talu konverentsikeskuse lõpuniehitamiseks, sest Eesti Vabariigi presidendi sissetulek on kordades väiksem kui Euroopa Parlamendi väliskomisjoni aseesimehel?

See on minu abikaasa ettevõtmine.

Kas ta paneb nüüd Ärma talu perenaise rolli maha?

Seda tuleb küsida temalt. Tal polnud plaanis hüljata projekti, millele on end viimased aastad pühendanud.

Kas te ei arva, et teil hakkab presidendina igav?

Minu meelest ei ole kunagi põhjust elus igavleda, kui võid alati raamatut lugeda.

Kus te elama hakkate?

Nii Kadriorus kui Ärma talus.

Kes on teie kantselei direktor ehk hall kardinal?

Olen kogu pühapäeva mõelnud tõsiselt nii sellele kandidaadile kui ka teistele ametikohtadele, mida tuleb täita. Sain enda jaoks selgeks, et toon [oma meeskonda] kaks inimest, kes tegelevad ainult ELi küsimustega.

Teiseks, lükkan kategooriliselt tagasi sellise väga bütsantsliku ja minu puhul täiesti vastuvõtmatu kirjelduse presidendi kantselei direktorist kui hallist kardinalist. Ta on ametnik, kes korraldab presidendi kantselei tööd ning ei oma poliitilist ega muud mõju. Tahaksin igasugused jutud hallist kardinalist siit laualt kohe ära pühkida ja ärme tule selle juurde tagasi.

Postimees kasutas Eesti ja Soome ajakirjanike küsimusi ja Toomas Hendrik Ilvese vastuseid pressikonverentsil 23. septembril Estonia kontserdisaalis pärast valimiskogus hääletustulemuste selgumist.

Toomas H. Ilves

• Sündinud 26.12.1953 Stockholmis Rootsis

• Euroopa Parlamendi välisasjade komisjoni esimene asepresident

• Euroopa Parlamendi USA delegatsiooni liige ja Venemaa delegatsiooni asendusliige

• Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatuse liige

Karjäär Eestis:

• 2004–2006 Euroopa Parlamendi liige

• 2002–2004 riigikogulane

• 1999–2002 välisminister

• 1996–1998 välisminister

• 1993–1996 Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Mehhikos

Haridus:

• 1976 Columbia Ülikool, BA psühholoogias

• 1978 Pennsylvania Ülikool, MA psühholoogias

Perekond:

• Abielus Evelin Ilvesega

• Lapsed:

Luukas Kristjan (1987), Juulia Kristiine (1992), Kadri Keiu (2003)

Organisatsioonid:

• Eesti Üliõpilaste Seltsi liige

• Eesti Välispoliitika Instituudi asutaja, juhatuse liige kuni 2002

• Eesti Euroopa Liikumise juhatuse liige

• Viljandimaa Kogukonna Fondi nõukogu liige

3 MÕTET

• Me ei pea ajalugu eitama ja seda tuleb teaduslikult uurida, aga mind teevad väga murelikuks viimase aja sündmused, kus kodanike vaba tahe satub mõnede poliitikute poolt kõva löögi alla.

• Nagu väga mitmed uued liikmesmaad, ei kuulu ka Eesti praegu kõige tõsiseltvõetavamate Euroopa riikide hulka.

• Minu meelest ei ole kunagi põhjust elus igavleda, kui võid alati raamatut lugeda.