Peeter Oja – surelik kodanik, mitte veel president

Peeter Oja Foto: Marina Puškar

Bläck Rokit, Alev Ström, Kivipallur, tagatipuks ärapanija – pole ime, et enamik peab Peeter Oja pelgalt nalja- ja pullimeheks. Ent sedasi näevad nad vaid ühte poolt temast.

Peeter Oja (46), keda kevadel soovitas nii mõnigi leht presidendiks, on sellest sügisest võtnud hoogu maha. Alustas koos Mart Juurega «Ärapanijas» neljandat hooaega, osaleb Draamateatri komöödias «Kõik armastavad…» ja Vana Baskini teatri tükis «Tüütu tüüp» – ja ongi kõik. Ülejäänud pakkumistele on ära öelnud.

«Ei ole mõtet tõmmelda,» põhjendab ta. «Ma vastutan oma pere eest ka. Ei ole mõtet raha teenida ainult selle pärast, et hakata end sellega ravima. Raha on vaja nii palju, et kui vaja, oleks võtta. Teadmine, et sul on pangas kümned miljonid, ei anna midagi.»

Tegelikult võinuks «Ärapanijagi» saadud ära pandud. Eelmisel hooajal, tunnistab Oja, tekkis vahepeal mõte, et aitab küll. Aga siis hakkas tulema palju vastukaja. Palju kurje hääli, täpsustab ta. «Siis vaatasime, et saade läheb korda, järelikult tuleb jätkata.»

Üks toetav vastukaja tuli meilitsi pensionärilt, kes kiitis, et Oja ja Juur on tublid poisid, aga imestas samas, kuidas nad küll Keskerakonda ei karda. Seda vana inimese küsimust ei maksnud liiga tõsiselt võtta. Aga kevadel käis Oja Pärnus tublide õppurite aktusel ja seal uurisid lapsed, kas ta poliitikutest teravalt rääkides hirmu ei tunne.

«See on ohu märk, kui laps niimoodi küsib,» lausub Oja. «Selline hirm peab kaduma! Sinul kui kodanikul on õigus ja kohustus poliitikult nõuda, mitte teda karta. Aga meile käiakse peale, et olge vait, te peate mind kartma.»

Oja ei karda. Ei vahaletrügijaid ega liiklushuligaane, feministe ega keskerakondlasi-rahvaliitlasi, vaid on söakate sõnavõttudega kogunud endale julge otseütleja ja -tegutseja oreooli. Neil, kes tema kriitika alla sattunud, ei maksa hellitada kerget pääsemislootust. Oja tunneb sisimas, et ta elu on jõudnud alles ekvaatorile – et ta elab 90 aasta kanti. «Neilt, kellele ma väga närvidele käin, eeldab minust lahti saamine kannatust,» hoiatab ta muheldes. «Minu räuskamisi ja kirjatükke on veel oodata.»

Enne kui talle sõna anda, olgu rahuldatud inimlik huvi. Oja, kolmandat põlve tallinlane, elab Maarjamäel oma majas. Abikaasa Küllike tegeleb mehe sõnul mitme asjaga, tütar Paola Simona on üheksane.

Hobisid Ojal pole – või kui, siis magamine, pakub ta pinnimise peale, aga ütleb seda ilmel, mis ei luba vastust väga tõsiselt võtta. Meelistegevuseks on reisimine. Üle kõige on meeldinud talle Hispaanias, seal teda peeti itaallaseks, samuti Grenadal, Los Angeleses ja New Yorgis.

Hoolimata kevadel püstitatud loosungist «Oja presidendiks!» te sedapuhku ei kandideeri. Miks?

Korra võib ju nalja teha, aga mõtlesin pidevalt, kunas asi pöörab... Nüüd on reaalsus käes. Kui Rüütel saabki presidendiks, siis naerge, sõbrad, naerge, tundke mõnu!

Minu arvates on selle kõige taga Villu Reiljani küüniline vandenõu, mis on süüdimatu kuritegu kogu eesti rahva vastu. Kuidas teie kui potentsiaalne presidendikandidaat sellest kõigest aru saate?

Näen selles ainult omakasu. Kui omal on kõht ja salved täis, siis ülejäänud võivad oma eetika ja moraaliga potilaadale sõita. Nii nad käituvadki: valetavad, petavad, hämavad. See on ülbe käitumine, käsiteldamatu. Mingisugune parteijuht ütleb, et närige pori või olge vait – poliitik, kes on valimiste ajal libe ja roomab, limpsib rahva taldu.

Siis on talle rahvas tähtis. Aga nüüd äkki ütleb mingisugune valijameheks valitud Jõelähtme tomatikasvataja, et kultuurirahvas valigu endale loomeliitude juhti, presidendivalimine pole nende asi. Kuhu me oleme jõudnud?!

Mingi 37-aastane jobu ütleb seda umbes Jaan Krossile. See, kellele on antud vastutus ja kohustused kui privileeg, saadab kõik pikalt ja hakkab ülbitsema kõige labasema külajoodiku kombel. See on jaburuse tipp!

Kuidas avada rahva silmi – sest nii palju on ju Reiljani-sugustel toetajaid –, et iga kui viimne saaks aru, mis mängu meil mängitakse?

Ei saagi. Nii nagu ei saa nõukogude mentaliteeti päevapealt välja juurida, vaid läheb põlvkondi aega, nii ei saa ka inimest muuta. Ta võib käia kosmeetiku juures, ta võib kanda Hugo Bossi ülikonda, aga kui ta on jobu, siis ta jääbki jobuks. Sa võid sõita Lamborghiniga edasi-tagasi, aga kui mõttemaailm on vildakas ja haige ja valedele alustele ehitatud, siis inimene ei muutu.

Kas olukord pole katastroofiline, kui kohtadel juhivad Eesti elu inimesed, kes lollusest, omakasust, küünilisusest mängivad seda mängu kaasa, kel puudub üks oluline inimlooma tunnus peale empaatiavõime – südametunnistus?

Linnar Priimägi küsib selle kohta: mis eetilisse kategooriasse selline asi kuulub, nagu südametunnistus? Näidake mulle seda, ütleb ta. Kus see on?! Mis südametunnistus… Me oleme pragmaatilised, realistid.

Mis meil üle jääb, kas käed jõuetusest püsti tõsta?

Ma vaatan seda nii: kui Savisaar ütleb, et tänavapoliitika aeg on möödas, siis vaadaku, mis toimus kevadel Prantsusmaal või toimub nüüd madjarite juures, kus rahvas on tänaval.

Ma ei räägi sellest, et peab minema lõhkuma ja põletama. Ma räägin inimese, kodaniku aktiivsusest. Kui mingi jama toimub, siis inimene kas tuleb tänavale või küsib häälekalt: kes mina sinu silmis olen, et sa niimoodi käitud? Sina vastutad! Ja valitsused lendavad, ministrid lendavad. Aga meie [poliitikud] lasevad laia kaarega. Neid ei kotigi see.

Millest see küll räägib, et küsin Eesti suure ja mõjuka lehe esindajana nii olulistes küsimustes teiesugust naljameest, aga mitte mingit poliitikut?

(Mõtleb.) Mulle on üks poliitik öelnud, et talle kama kaks, kas teda valib joodik või lits, peaasi, et ta hääle annaks. Mulle ei tuleks selline asi mõttessegi. Kui peaksin kunagi kandideerima, oleks ma küll huvitatud, et mu valijad oleksid mõtlevad inimesed, et nad oleksid minuga sama meelt, mitte ainult, et Oja on lahe kuju, teeb pulli jõle hästi.

Teate, usutlen teid seepärast, et mulle meeldib teie ausus, sirgjoonelisus, julgus. Öelge, mis on need nähtused, mis teid kõige rohkem närvi ajavad?

Võib-olla eestlaste üldine depressiivne masohhistlik igapäevaelu… Mängitakse selle peale, et kui keegi vajab abi, siis antakse talle 500 krooni ja nutetakse kaasa, mitte ei püüta lahendusi otsida. Antakse köharohtu, mitte ei saadeta arsti juurde, et äkki on sul kopsupõletik. Kurat, see on ikka nii haige riik! Üldine suhtumine on väga haige.

Olin suvel Hispaanias, seal on ka omad probleemid, aga inimesed elavad rahulikult, ajavad oma asju. Mulle meeldib ka sealne mañana mentaliteet – tehakse, aga ei tõmmelda. Meil pingutatakse hambad ristis, ka peaminister ütles, et ei ole praegu aega puhata, tuleb pingutada, pingutada. Pingutada on vaja!

Sõber rääkis loo pingutamisest, kuidas buda munk hakkas end arendama, et saavutada täiuslikkust. Pingutas ja pingutas jõe ääres, 25 aastat pingutas, kuni märkas, et mööda jõge tuleb vana guru. Ütles, et vaata, ma pingutasin 25 aastat, nüüd võin kõndida üle jõe nagu Jeesus, vee peal. Guru ütles: «See on küll väga tubli saavutus, aga milleks pingutada? Sild on ju siinsamas.»

Miks küll teie, naljamees ja näitleja, ühiskonnaasjade pärast nii palju südant valutate?

Ma elan ju! Ma elan ja tunnen, nagu iga normaalne inimene, asjade vastu huvi.

Ei, te ainult ei ela, vaid püüate ka võidelda ja elu mõjutada, kas pole nii?

Mingi vint on üle keeranud. Et kaua võib seda küünilist ülbust kannatada, et keegi midagi ei ütle? Olen ka tahtnud olla tagaplaanil, et ajan vaikselt oma asja, viskan nalja, teenin raha, elan oma elu – jõle mõnus. Mulle niimoodi meeldib. Aga on momente, kus ei saa – enough is enough. Villand saab. Ja ma ei ole ainus.

Pärast seda, kui kevadel [pärast kaklust vaheletrügijaga autopesulas] «Kahvlis» käisin, oli telefon punane. Mis eestlasele just omane ei ole: oled poes järjekorras ja soliidne mees ütleb, et tubli, härra Oja, olen teie poolt, või tuleb inimene tänaval vastu ja surub kätt. Sellist kogemust mul varem ei olnud. See näitab, et paljud mõtlevad nii nagu mina. Kui nüüd on asi jõudnud presidendivalimiste tippu, siis on ju näha, mis meelt on rahvas.

Järelikult on teie võitlused olnud üksjagu edukad, kui tunnustust avaldatakse?

Ma ei nimeta seda üldse võitluseks, pigem on see enda kui kodaniku arvamuse väljaütlemine. Ja see ei ole privileeg, vaid lausa kohustus sõltumata sotsiaalsest taustast või positsioonist. Igaüks on maksumaksja, selle riigi kodanik, ja tal on õigus öelda seda, mida ta arvab, ja kellelgi ei ole õigust ta suud kinni panna, kui ta ei kutsu vägivallale ega alanda.

Ometi söandavad vähesed teie kombel avalikult sõna võtta. Oletan, et enamik kardab tagasilööke, sest kui te kevadel kodanikuna korra majja löömise enda kätte võtsite, oli küllaga neid, kes tikkusid te tegu naeruvääristama. Keegi ei taha ju, et teda või tema arvamusavaldust naeruvääristataks.

Olen ka peljanud oma mõtteid avaldada. Järelikult olen nüüd seetarvis küpseks saanud – kui see väga suurelt ei kõla. Mulle on tundunud, et äkki on mu mõtted liiga rumalad. Ma ei ole väärtustanud iseennast. Kõik algab sellest peale: inimene peab väärtustama iseennast.

Kui panna järjekorda, kelleks ma ennast pean, siis eelkõige pean ennast inimeseks, surelikuks. Alles seejärel tuleb abikaasa, mees, lapse isa. Eriala on hoopis tagapool. Ma ei suuda austada inimest, kes on kõrgelt haritud, aga inimesena on – ma ei oska teist sõna öelda – mölakas. Küüniline, üle laipade käija. Kui nüüd täpselt mäletan, siis kunagi andis Ain Kaalep targa inimese definitsiooni: teda iseloomustavad lugemistarkus, elutarkus ja südametarkus. Tihtilugu on midagi puudu. Inimene on palju lugenud, elanud vanaks, aga südant ei ole. Või on südamlik, palju lugenud, kuid elutarkusest jääb vajaka.

Kuidas suudate endale kindlaks jääda, kui oma meelest ajate õiget asja, aga vastutasuks tabab teid sageli hukkamõist ja kriitika?

Eks sa pikapeale karastud, et ei lähe korda sellised asjad. On inimesi, kelle arvamus on sulle oluline: kui oled midagi valesti teinud, siis nad ütlevad sulle otse välja. Aga ei saa kõigi arvamust arvestada, kui lihtsalt sõimatakse.

Ja tuleb püüda lahti olla, ei saa kapselduda, et see on minu tõde, ainus ja viimane instants.

Võib-olla läheb aasta-kaks või kümme mööda, ja ütled, et näe, eksisin. Tuleb julgeda endale tunnistada, et oled elus midagi valesti teinud ja midagi on viltu läinud.

Teil on nüüd kaks tuntud palet, esiteks naljamees ja teiseks sotsiaalselt aktiivne kodanik. Aga miks te õpitud erialal, näitlejana, enam nii aktiivselt ei tegutse?

Mind ei huvita see enam. Ma ei leia, et nii hea näitleja olen, seda esiteks. Ja teiseks, elu on nii läinud, et olen sattunud komöödia ja show nišši. Sellega olen elatist teeninud. Mingi ring on täis saanud. Need unistused, mis olid 20 aastat tagasi, on juba ammu teisenenud.

Kas teie viimase aja tegevus avalikul areenil sunnib ümber hindama te varasemat tegevust? Ehk näiteks küsima, kas Bläck Rokitil oli ka teisi sõnumeid peale selle, et ärge minge üle tee?

Oli küll. Osa olid naljalaulud, aga teised, nagu «Vaata mind», on puhas irvitamine. Need vaata-mind-sepad, kes söövad tonni briketti ja ongi kogu maailm, kõnnivad ju siiamaani ringi. Või laul «Tegija», et miks mind ei märgata. Kreisiraadios oli samamoodi osa nalju nalja pärast, aga teised olid kindlad kujud. Nagu Kivipallur, kes on haige sportlane. Sport – see on kogu tema elu. Seal on tubli annus küünilist irvet.

Vahepeal sai Bläck Rokit kümneaastaseks. Mõtlesin, et annaks koos Peeter Kaljustega välja greatest hits plaadi ja teeks mõned uued lood ka, aga sinna see minu laiskusest jäi.

Kas Kreisiraadio repertuaaris oleks mõned naljad nüüdisajal tabud, nagu «ära ülbitse, neeger!»?

See võib-olla küll, jah. Samas, ega me midagi halba mõelnud. Hannes Võrno tuli, et tahab Ku Klux Klani mütsi (naerab südamest). Meil oli väga vahva seda teha. Võtted võtsid päris kaua aega, sest irvitasime seal nii, et vähe ei olnud. Kõik sündis kohapeal.

Meil olid tegelased ja tegevusliin enam-vähem, aga kuhu me välja jõuame, seda ei teadnud. Seepärast seal vahepeal naeramegi, sest üllatume ise ka oma mõttekeemia peale – et selline mõte ei saa ju pähe tulla normaalsel inimesel.

Kunagi tegin arstidele või proviisoritele Glehni lossis Alev Strömi loengut, rääkisin mingit jura, ja pärast said kuulajad küsida. Üks arst küsis, et kuulge, kas teil on seal üleval korrusel kõik korras (naerab taas südamest). Ütlesin selle peale, et mul on väga hea meel, et olete mu loengut väga tähelepanelikult kuulanud. Need olid vahvad ajad Kreisiraadioga…

Kas te neid aegu tagasi ei tahaks? Tundub, et inimesed igatseks elutervet absurdi ehk rohkemgi kui teie arvamuskirjutisi?

Kõike on tegelikult vaja. Ka arvamuskirjutisi, kas või sellepärast, et need, kes mõtlevad, et nüüd on ohjad nende käes, saavad teada, et on inimesi, kes nii ei arva. Ja et on väga ootamatuid inimesi, kellest nad ei oleks arvanudki, et nende aju kapatsiteet üldse võimaldabki midagi mõelda. Sest meil on ju kõik keeniused K-tähega eesotsas.

Oleme otsustanud, et kui Kreisiraadioga midagi teeme, peavad kõik olema nõus, ja kui teeme, siis suuri projekte ja teistmoodi, nagu Kreisiraadio sümfooniaorkester. Aga lubadusi ei taha anda. Oleneb tujust. Oleme kõik meeleolukad inimesed (muigab).

Imestan, et Kroonika pole teist kümne aasta jooksul pea ainsatki lugu kirjutanud.

Ma ei suhtle sellistega. Minu meelest on sellised nii haiged lehed ja ajakirjad. Ma ei ole võimeline Kroonikat üldse sirvima. Kui «Ärapanijas» ongi mingi Kroonika teema, siis vaatan, aga mul hakkab füüsiliselt paha, siiralt. Mulle piisab, kui näen selle esikaant poes. Siis tahaks sügavalt ohata.

Mind jahmatab selliseid väljaandeid sirvides, kui kiiresti saab meil nüüd kohalikuks arvamusliidriks. Piisab, kui oled ilmateadustaja, tõsielusarjast läbi käinud või jõukurilt džiibi saanud. Teie olete pidanud mitu kümnendit pingutama, et end kuuldavaks teha. Teeb see kadedaks ka?

Ma ei mõtle sellistes kategooriates. See, et keegi peab mind arvamusliidriks, on tema õigus. Mina ei mõtle niimoodi. Olen elanud oma elu nii, nagu olen elanud, teinud seda, mida olen osanud või mitte osanud… kes peab mind pullimeheks, kes tõsiseks inimeseks, kes arvamusliidriks või klouniks või ajudeta idioodiks või joodikuks või räuskajaks, laamendajaks…

Mu pere teab, milline ma olen, minu sõbrad teavad, milline ma olen. Mul ei ole vaja seda eksponeerida. Kui kirjutan, siis mitte selleks, et saada arvamusliidriks või et olen nii kõva mees, et mu nimi ja nägu on tuntud. Kirjutan kui kodanik. Inimene kui surelik. Kõik.

See kõlab küll kaunilt, ent mööngem, et nimi annab teie arvamusavaldustele kaalu juurde.

Kahjuks jah. See ongi kurb, et oluline ei ole tihtilugu see, mida öeldakse, vaid kes ütleb. Loetakse, kes kirjutab, mitte seda, mida kirjutatakse.

Küllap lisaks te sõnadele kaalu see, kui astuksite parteisse, nagu on teinud kamraadid Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm. Miks te ei ole astunud?

Ma ei ole kollektiivne inimene. Ma ei saa käituda nii [nagu teised käsivad] – igas parteis on igasugu tainapäid, ei ole nii, et ühes on kõik briljantsed ja teises kõik idioodid. Teiseks, ma võin olla lojaalne mingile ilmavaatele ka selleta, et kuhugi alla kirjutan.

Ärge kartke, ega parteis hullu ole: saate koos võitluskaaslastega vilistada avaliku arvamuse ja ajakirjanduse peale.

Niimoodi ma ei saa. Ei saa endaga niimoodi konflikti minna.

Mida tahate oma väljaastumistega korda saata?

Näidata, et on ka teisi mõttelaade peale valitseva mõttelaadi. See on väike tilk merre, et äkki muutub midagi tsiviliseeritumaks. Ja ärgitada inimesi rohkem sõna võtma, ka neid, kelle sõnal on kaalu. No näe – jälle jõuame nimeni, kahjuks.

Mida pere teie viimase aja võitlustest arvab?

Räägime naisega palju neil teemadel. Ta on tugevalt toetav. Meil on ühised arusaamad maailmast. Tihtilugu läheme suurde poodi ja vaadates ümberringi sagimist, tekivad just vorstileti ääres suured filosoofilised arutelud.

Suudate ikka hoida positiivset joont või kaldute teinekord liiga pessimismi?

Olen kogu aeg olnud ühesugune, arvan. Ma ei ole hull optimist. Pessimistlikud meeleolud ründavad ka vahetevahel. See käib lainetena. Aga mida ma tahan, on see, et õiglus võidab, et tõde tõuseb ja vale vaob.

Lootma peab. Näiteks oli mul vene ajal mingi loll kinnisidee, et näen Toompea tornis sinimustvalget. Olin siis umbes 18-20, oli 1970. aastate lõpp. Et see nii kiiresti tuleb, seda poleks küll osanud arvata.

Arvestades seda, millise meelelaadiga olen olnud ja olen siiamaani, on jabur, et endised kommarid tulevad hoovi peale räuskama, et nemad võitlesid. Vale! Minge potilaadale oma jutuga! See pole tõsiseltvõetav.

Arvamus

Mart Juur

humorist, kolleeg

«Ärapanijas»

Kõik teavad Peetri rolle – Kreisiraadio tegelasi, popstaar Bläck Rokitit jne – ning kipuvad nende põhjal järeldama, et Peeter ongi selline pöörane tüüp. Rahvalik pullimees, lõuapoolik. Tegelikult on Peeter äärmiselt tõsine inimene, kohati lausa tõsimeelne. Mõnikord liigagi madala valulävega mu meelest.

Žanri spetsiifikast tulenevalt on Peetri fännide hulgas üksjagu jõmme. Mulle teeb alati nalja, kui mõni seesugune jobu kukub tänaval Peetrit silmates karjuma: «Tšau, Pets!» Kui kõvasti võib ikka välise mulje põhjal otsustades mööda panna. Peeter pole teile miski Pets, Peeter on härrasmees. Suhtuge temasse respektiga.

Aga ärge nüüd minust valesti aru saage. Heas seltskonnas, sõprade keskel särab Peeter alati nagu näärikuusk. Ta naerab heameelega ja see ütleb inimese iseloomu kohta palju. Ning veel üks asi: Peeter on pühendunud pereinimene, ehtne family man.

Lembit Ulfsak

näitleja, kauane sõber

Oleme Peetriga kolleegid, näitlejad, aga tema kohta on see vähe öeldud. Ta ei ole lihtsalt näitleja, vaid artist. Ega ma teda enne tundnud, kui nägin «Kitsast kinga» – olen naljasaadete fänn – ja kohe vaatasin, et täht on sündinud. Siis tegime koos «Laenake tenorit» ja vaatasin, et andekas poiss. Kui lavastasin komöödiat «Tulumaks», kutsusin ta sinna. Sellest ajast saadik oleme suhelnud palju, ka perekondlikult.

Peetri viimase aasta kolumnisti karjäär oli mulle üllatav. Ta tuletab mulle sellega meelde noort Churchilli või Che Guevarat. Peeter on mõnes mõttes trotskist oma vaadetelt.

Inimesed, kes teda hästi ei tunne, arvavad, et ta oleks nagu rotveiler. Ei ole. Tal on kodus hoopis väike must küülik. Ta on õrn ja hell koduhoidja.

Peetri omapära on see, et teda on palju ja ta on valju. Et kui oleks volüüminupp, siis keeraks vähemaks, aga teda saab ainult valjemaks keerata. Seegi on suure artisti tunnus.

Peeter Oja (46)

Lõpetanud Tallinna 22. keskkooli ja 1986. aastal lavakunstikateedri 12. lennu.

Sai naljamehena tuntuks telesarjas «Kitsas king» perepoeg Villina.

1989-1996 kuulus Kuldse Trio koosseisu.

Kreisiraadios (koos Hannes Võrno ja Tarmo Leinatammega) mängis kuulsaks Rootsi eestlase Alev Strömi ja Kivipalluri.

Eelmisel kümnendil sai ülimenukaks tema ühemehebänd Bläck Rokit.

Veab neljandat hooaega koos Mart Juurega «Ärapanija»-saadet, enne seda juhtis «Tondi juttude» vestlussaadet.

Mänginud filmides «Tallinn pimeduses» (1993, Dmitri), «Heinaloom» (2001, Rosin), «Vanad ja kobedad saavad jalad alla» (2003, kinnisvaramaakler Kikas), «Kohtumine tundmatuga» (2005, Tipp).

Oskar Lutsu huumoripreemia 2004. Pälvinud Meie Matsi tiitli, kuid keeldus seda ja 10 000 krooni preemiat vastu võtmast.

Abikaasa Küllike, tütar Paola Simona (9).

Hobisid ei ole, meelistegevus reisimine.